aastat hiljem ta enam luba ei küsinud. „Uute ja siseriiklike kontaktide” abil läks ta üle piiri Soome. Kohtus seal „uute välismaiste kontaktidega”, et juba järgmisel hommikul, see juhtus sügisel 1993, ärgata ühes Rootsi maamajas.
Nadja eest ei olnud elu sees nii hästi hoolitsetud ja esimesed kuus nädalat oli ta enamjaolt pühendanud oma vastuvõtjatega vestlemisele. Vestlus, kus nemad esitasid küsimusi ja tema vastas, ja mille käigus muide oli eraldatud aeg ka sundimatuma dialoogi jaoks. Aasta hiljem oli ta õppinud selgeks ladusa rootsi keele, saanud Rootsi kodakondsuse, oma korteri Stockholmis, uue töö ja tööandja, kes selgitas talle sõbralikult naeratades, et see, kui ta oma töökohast kellelegi hingab, on karistatav.
Kaks aastat hiljem läksid nad sõpradena lahku. Hoolimata lühikesest töösuhtest sai Nadja nii kopsaka lahkumishüvitise kui ka uue töö. Viimased viisteist aastat oli ta töötanud Stockholmi politsei eri osakondades. Viimased neli aastat tsiviilametnikust analüütikuna Evert Bäckströmi juures Västerorti politsei raskete vägivallakuritegude osakonnas. Lisaks oli ta juba ammu Bäckströmi usaldusalune, ainus inimene, keda komissar tingimusteta usaldas, kuigi ta hammustaks endal enne keele otsast, kui seda tunnistaks.
Härra Högberg seevastu oli ajalugu. Nad olid kohtunud internetis, aga lahutanud juba aasta hiljem, sest õige varsti ilmnes, et ta oli mehena Nadja maitse jaoks natuke liiga venelaslik. Piisas, kui ta jättis naisele oma perekonnanime, ja kõik edasine jäi ainult Nadja ja tema uue kodumaa vahele. Kuigi tema enda tingimustel, ja Bäckströmi oli ta oma tiiva alla võtnud tema nõrkuste pärast. Võib-olla ka omaenda nõrkuse pärast, kuigi ta hammustaks endal enne keele otsast, kui seda tunnistaks.
Nüüd oli käsil järjekordne mõrvajuurdlus, mis seadis piirid tema elule, ja tema roll selles seoses oli juba ammu kindel. Nadja vastutusel oli andmebaasides tuhnimine ja tema ülesannete loetelu esimene punkt oli ohvri isiku kaardistamine, seda võimalikult kiiresti, kusjuures otsekohe tuleks välja uurida, millega too oli tegelenud oma elu viimase ööpäeva jooksul, enne oma mõrtsukaga kohtumist.
Kõigepealt jagas ta selle ülesande osad oma nelja kolleegi vahel ära. Seejärel võttis ta ise ette ohvri arvuti ja selles leiduva. Korrektsuse huvides kontrollis ta, et kõvaketta sisu klapiks sellega, mis oli laaditud mälupulgale, mille Bäckström talle andnud oli. Seejärel pani ta mälupulga Bäckströmi kappi, mille võtmed olid ainult neil kahel. Lihtsalt kindluse mõttes, mõtles ta, sest oli ju varemgi ette tulnud, et prokurör muudab meelt, kui tuul pöördub.
Esimene avastus oli see, et hoolimata arvutile kinnitatud kleepsust ei kuulunudki arvuti advokaadibüroole Eriksson ja Partnerid, vaid väheütleva nimega firmale Haldus AB Ålstenen, mille omanik oli Thomas Eriksson ja mis tegeles mitmesuguse kapitalihaldusega. Omakapital ulatus ligi seitsme miljonini, aastakäive, mis seisnes peamiselt väärtpaberitehingutes, umbes kümne miljonini ja ainus märkimisväärne vara oli maja aadressil Ålstensgatan 127, mille omanik oli see firma ja mida renditi advokaat Thomas Erikssonile kontoriks ja elamispinnaks rendisumma eest, mis klappis kroonipealt summaga, mis maksuamet oli ülempiirina heaks kiitnud, kui seda viimati tõsta prooviti.
Maja omanikfirma turuväärtus kakskümmend viis miljonit, laenu viisteist, omakapitali seitse, rendisumma kuus kolmkümmend tuhat ja seni küll mitte midagi kummalist, mõtles Nadja ja hakkas kiiresti läbi vaatama kõvakettale salvestatud infot.
Väike osa sellest paistis olevat mitmesugused üsna segased ja raskesti tõlgendatavad märkmed, aga endale truuks jäädes kavatses Nadja loomulikult jälile jõuda, mida need endast kujutavad. Aga peaaegu kõik ülejäänu oli puhtalt sisu mõttes märksa lihtsam.
Mehed, mõtles Nadja, ohkas ja raputas pead, ning ainus lohutus oli vast see, et äsjane leid peaks vähemalt tema ülemusele Evert Bäckströmile rõõmu valmistama. Siis lülitas ta ohvri arvuti välja ja enda oma sisse, et võtta ette järgmine punkt pikas nimekirjas kõigest sellest, mida temal ja tema kolleegidel on vaja teada sellest elust, mida Thomas Eriksson oli elanud.
30
Reedel, 31. mail, kaks päeva enne advokaat Thomas Erikssoni mõrva, oli Jenny Rogersson teinud, nagu tema ülemus Evert Bäckström oli palunud, ja lõpetanud kaksteist päeva varem Drottningholmi lossi juures parkimisplatsil väidetavalt aset leidnud vabahärra Hans Ulrik von Comeri peksmisjuhtumi.
Siis pani ta kõik dokumendid kulleriümbrikusse – Bäckströmi lõpetamisotsuse, oma uurimistulemused, anonüümse avalduse originaali ja verise oksjonikataloogi – edasitoimetamiseks Kungsholmeni suurde politsei peakorterisse ja kaitsepolitsei isikukaitse osakonda. Kõike „teadmiseks võtmiseks”, vastavalt nüüdsel ajal Västerorti politseis kehtivatele reeglitele, ja esmaspäeva, 3. juuni hommikul oli paks ümbrik kriminaalkomissar Dan Anderssoni kirjutuslaual saabunud posti virnas.
Dan Andersson oli nelikümmend viis aastat vana, abielus kolm aastat noorema naisega, kes töötas Stockholmi politsei kriminaalkuritegude osakonnas tsiviilametnikust uurijana. Neil oli kolm last, kõik kooliealised poisid, ja perekond elas Mälaröarnas eramajas, paarikümne kilomeetri kaugusel Stockholmist. Enamik nende naabritest töötas kas politseis, koolis, päästeametis või meditsiinivaldkonnas, ja selle punktini, formaalses sotsioloogilises mõttes, oli Dan Andersson tüüpiline keskealine politseinik, kes töötas Stockholmis niinimetatud keskastme juhi tasemel.
Mis puudutas aga tema kui töötaja omadusi, mida tema ülemused kõrgelt hindasid ja kolleegid pisut segasemate tunnetega noteerisid, siis oli ta tuntud oma lojaalsuse, kohusetunde, vaikse loomu ning nii töötahte kui ka võimekuse poolest. Eelkõige vaikse loomu poolest.
Dan Andersson oli politseis töötanud peaaegu kakskümmend viis aastat, kõik see aeg Stockholmis, ja viimased kaheksa aastat juhtis ta kaitsepolitsei seda isikukaitse rühma, kes tegeles ohuanalüüsidega. Osakonda, mille ülesandeks oli kaitsta kuningaperet, valitsust ja kõiki teisi kõrgel kohal olevaid isikuid, kellel on umbes sama kõrgelt kukkuda ja kes erinevatel asjaoludel võiksid vähemalt ajutiselt vajada isikukaitse teeneid. Igapäevases kõnepruugis ja seal majas, kus ta töötas, nimetati osakonda „ihukaitseks”, kuigi enamiku sealsete töötajate puhul ei eeldatud, et nad jõuaksid esimesena tulistada või halvimal juhul võtta omaenese kehaga vastu kuuli, mis oli mõeldud kaitstavale objektile.
Esmaspäeval, 3. juunil astus Dan Andersson oma kabinetti alles pärast lõunasööki ja koosolekuid täis ennelõunat. Kui ta märkas Västerorti politseist talle teadmiseks võtmiseks saadetud paksu ümbrikku, mõtles ta algul paluda sellega tegeleda oma sekretäril, üritamata isegi selgusele jõuda, kui märkimisväärse asjaga tegu on.
Ent kuna ta oli see, kes ta oli, tegi ta täpselt vastupidi. Lasi silmad kõvera muigega üle Bäckströmi lõpetamisotsuse, luges anonüümset avaldust, ohkas esimest korda, sirvis oksjonikataloogi, kaalumata isegi kilekinnaste kasutamist, ja lõpetas kriminaalinspektor Jenny Rogerssoni uurimismaterjali lugemisega. Selle käigus ohkas ta veel mitu korda.
Jenny Rogersson, mõtles Dan Andersson. Väga tõenäoliselt mõni selle õnnetu Jan Rogerssoni lihtsameelsetest lapsukestest, kes pidi iga hinna eest isa eeskujul politseinikuks hakkama, ja just see eksemplar näis nüüdsel ajal töötavat Evert Bäckströmi juures. Sellesama kripos töötava Jan Rogerssoni tütar, kes olevat politseinike üksmeelse arvamuse kohaselt Evert Bäckströmi ainus sõber organisatsioonis, kus on hetkeseisuga kakskümmend tuhat politseinikku. On aga kummaline kokkusattumus, mõtles Dan Andersson ja ohkas viimast korda, enne kui hakkas oma portfelli tõstma pabereid, mida järgmisel koosolekul tarvis läks.
Rootsi lipu päeva eelsed nädalad olid komissar Anderssonile ja tema lähimatele kolleegidele kiired ajad. Rootsi rahvuspühal, 6. juunil olid peaaegu kõik nende kõige kõrgema staatusega kaitsealused nii õukonnast kui valitsusest seotud mitmesuguste avalike ülesastumistega, ja ka päev ise oli kriitiline selles mõttemaailmas ja tegelikkuses, mis nende tööd juhtis. Suurepärane
