ennastki opereeritud.”
„Teismelisena ja kahekümnendate eluaastate alguses ma võistlesin palju. Riiklikel meistrivõistlustel. Mitmetes maades. Murdsin kenakesti palju luid ja liigeseid ära. Oli aeg, mil minu Atlanta ortopeedi number oli mu telefoni kiirvalikus. Niisiis, on see teil tööreis, lõbureis või mõlemat?”
„Tulen just meditsiinikonverentsilt, kus osalesin vestlusringis ja …” Ma naeratasin. „Tegelesin kõrvalt veidi ronimisega.”
„Ronimisega?”
„Mägedes.”
„Ja sellega te tegeletegi, kui te kedagi ei lõika?”
Naersin. „Mul on kaks hobi. Üks on jooksmine … tänu sellele kohtusin Racheliga. Alustasin keskkoolis. Sellest harjumusest pole kerge vabaneda. Kui me tagasi oma kodukohta kolisime, ostsime korteri merekaldal, et saaksime tõusu ja mõõna taga ajada. Teine hobi on mägironimine, sellega hakkasime tegelema Denveris meditsiinikooli ajal. Õieti mina käisin koolis ja Rachel hoidis mind hulluks minemast. Nojah, Colorados on viiskümmend neli mäetippu, mis on kõrgemad kui neliteist tuhat jalga.1 Kohalikud kutsuvad neid neljateistkümnesteks. On ka mitteametlik klubi inimestest, kes on need kõik vallutanud. Meie Racheliga alustasime nende taha linnukeste kirjutamist meditsiinikooli ajal.”
„Paljudel neist te olete olnud?”
„Kahekümnel. Äsja vallutasin Princetoni mäe. See on 4327 meetrit kõrge. Kuulub Collegiate Peaksi.”
Ta mõtles minuti jagu. „See on peaaegu 4800 meetrit üle merepinna.”
Noogutasin. „Peaaegu, aga mitte päris.”
„Kaua sellise vallutamiseks aega kulub?”
„Tavaoludes päev või vähem, aga tänavused ilmaolud muudavad selle pisut” – kallutasin pead ette ja taha – „raskemaks.”
Ta naeris. „Teil läheb vaja hapnikku?”
„Ei, aga aklimatiseerumisest on abi.”
„Oli see lume ja jääga kaetud?”
„Jah.”
„Ja seal oli käre pakane, metsik lumesadu ja tuisk?”
„Te olete küll hea ajakirjanik.”
„Oot … kas oli siis?”
„Aeg-ajalt.”
„Kas jõudsite ilma suremata üles ja jälle alla?”
Naersin. „Nähtavasti küll.”
Üks kulm kerkis teisest kõrgemale. „Te olete siis üks nendest?”
„Kellest?”
„„Mees metsiku looduse vastu” tüüp.”
Raputasin pead. „Vabaajakangelane. Kõige kodusemalt tunnen ennast merepinna tasemel.”
Ta pilk libises üle inimeste ridade. „Teie naine ei ole teiega kaasas?”
„Seekord mitte.”
Mu kõht korises. Terminalis levis California Pitsaköögist tulev aroom. Tõusin püsti. „Kas võiksite mu asjadel silma peal hoida?”
„Muidugi.”
„Tulen kohe tagasi.”
Jõudsin oma Caesari salati ja taldrikumõõtu pepperoni pitsaga tagasi just siis, kui valjuhääldi pragisema hakkas.
„Inimesed, kui lastime kiiresti, võime enne seda tormi minema saada. Meid ei ole eriti palju, seepärast minge, kõik tsoonid, kõik reisijad, palun Atlanta lennu 1672 pardale.”
Kaheksal väraval minu ümber oli kiri EDASI LÜKATUD. Istekohtadelt ja seinte äärest vaatasid vastu pettunud näod. Üks ema ja isa jooksid läbi terve terminali, hõikudes üle õla kahe poisi poole, kes vedasid järele Tähesõdade kohvreid ja plastist valgusmõõku.
Haarasin oma koti ja toidu ning järgnesin seitsmele reisijale – Ashley nende seas –, kes läksid lennuki suunas. Leidsin oma istekoha ja kinnitasin turvavöö, stjuardessid tegid kontrolli läbi ja me hakkasime tagurdama. See oli kõige kiirem lastimine, mida olen iial näinud.
Lennuk peatus ja kõlaritest kostis piloodi hääl: „Me oleme jäätõrje järjekorras ja kui saame nad selle lennuki juurde, võime tormist ette jõuda. Muide, esiosas on küllaga ruumi. Õigupoolest, kui te veel ei ole äriklassis, siis on see teie oma viga. Meil on ruumi kõigile.”
Kõik kolisid ettepoole.
Võtsin istet ainukesel vabal kohal äriklassis, otse Ashley kõrval. Turvavööd kinnitades tõstis ta pilgu ja naeratas. „Arvate, et pääseme siit minema?”
Vaatasin aknast välja. „Kahtlane.”
„Olete pessimist?”
„Olen arst. Niisiis optimist, kel on realistlikud arusaamad.”
„Hea meeldetuletus.”
Istusime kolmkümmend minutit ja sel ajal serveerisid stjuardessid meile enam-vähem kõike, mida iganes soovisime. Mina jõin vürtsikat tomatimahla, Ashley võttis Cabernet’d.
Jälle kõlas piloodi hääl. Selle toon ei olnud julgustav. „Reisijad … nagu te kõik teate, me üritasime tormist ette jõuda.”
Panin tähele minevikuvormi.
„Lennujuhid ütlevad, et meil on veel tunni jagu aega, enne kui torm päriselt kohale jõuab …”
Kõik ohkasid üheskoos. Võib-olla on veel lootust.
„Kuid lennuväljalt anti mulle äsja teada, et üks meie kahest jäätõrjeautost on rivist väljas. See tähendab, et üks tõrjeauto püüab teenindada kõiki rajal olevaid lennukeid ja meie oma on järjekorras kahekümnes. Ehk siis kurb tõde: täna õhtul me siit välja ei lenda.”
Kogu lennukist kostis pettunud ägamist.
Ashley tegi turvavöö lahti ja raputas pead. „Ei või olla tõsi!”
Suurt kasvu mees minust vasakul pomises: „Oh, sa igavene …”
Piloot jätkas: „Meie töötajad tulevad teile värava lõpus vastu. Kui soovite hotellivautšerit, siis palun rääkige Markiga, kellel on seljas punane jope ja kuulivest. Kui olete oma pagasi kätte saanud, viib meie buss teid hotelli. Head reisijad, mul on tõesti kahju.”
Me kõndisime tagasi terminali ja nägime, kuidas kõik EDASI LÜKATUD kirjad muutusid TÜHISTATUTEKS.
Rääkisin kõigiga, kes terminalis olid. „Paha lugu.”
Läksin leti juurde. Naissoost teenindaja seisis arvutiekraani silmitsedes ja pead vangutades. Enne kui jõudsin midagi öelda, pöördus ta teleri suunas, millest tuli ilmakanali programm. „Vabandust, kahjuks ei saa ma midagi teha.”
Neljal minu selja taga oleval ekraanil oli näha tohutu
U 4250 meetrit. Edaspidi on jalad tõlkes teisendatud meetriteks.
