asus hotellivautšereid laiali jagama ja inimesi pagasiala suunas juhatama. Mul oli üks käsipakk – väike seljakott, mille sai portfelliks kokku voltida – ja üks registreeritud kott lennuki kõhus. Me kõik pidime tahes-tahtmata minema pagasi vastuvõtu alasse.
Suundusin oma koti järele ja kaotasin Ashley silmist, kui ta looduslike suupistete poe juures pidama jäi. Leidsin endale kandurlindi juures koha ja vaatasin ringi. Läbi klaasist liuguste nägin umbes kilomeetri kaugusel asuva eralennujaama tulesid. Lähima angaari küljele oli hiigelsuurte tähtedega maalitud TŠARTERLENNUD.
Ühes angaaris põlesid tuled. Minu kott ilmus nähtavale. Vinnasin selle oma vabale õlale ja põrkasin kokku Ashleyga, kes ootas oma pagasit. Ta mõõtis pilguga mu kotti.
„Te ei teinudki nalja, kui ütlesite, et tegelesite vabal ajal mägironimisega. Paistab, nagu hakkaksite Everesti vallutama. On teil tõesti kogu seda kupatust vaja?”
Mul on apelsinikarva Osprey 70 seljakott, mis on juba kenakesti vatti saanud. Kasutan seda kohvrina, sest see toimib hästi, aga kõige paremini täidab ta oma funktsiooni matkamisel, ja ta istub mulle nagu valatult. Selles oli kogu minu ööbimise ja külma ilma matkavarustus Collegiate Peaksil ronimiseks. Therm-a-Resti õhkmadrats, Jetboili pliit – mis võibolla on minu varustuse kõige vähem hinnatud ja kõige väärtuslikum osa lisaks magamiskotile – paar Nalgene’i veepudelit, mõned kihid polüpropüleeni ja muud vidinad, mis aitavad mul kolmest tuhandest meetrist kõrgemal magades ellu jääda ja ennast mugavalt tunda. Kotis oli ka tumesinine peenetriibuline ülikond, kena sinine lips, mille Rachel mulle kinkis, ja paar Johnston & Murphy kingi, mille ma vestlusringi ajaks korra ka jalga panin.
„Ma tunnen oma piire, mul pole eeldusi Everesti vallutamiseks. Neljast ja poolest tuhandest meetrist kõrgemal jään juba üsna haigeks. Sellest madalamal pole viga. See” – tõstsin kotti kõrgemale – „on kõigest põhivarustus. Tasub kaasa vedada.”
Naine silmas oma kotti ja pöördus sellele järele jooksma, siis pööras tagasi, valulik ilme näol. Nähtavasti hakkas oma pulma hilinemise mõte talle kohale jõudma, murendades tema sarmi. Ta ulatas mulle käe. Käepigistus oli tugev, kuid soe. „Oli tore kohtuda. Loodetavasti saate varsti koju.”
„Jah, teie …”
Ta ei kuulnudki mind, pööras vaid ringi, heitis koti õlale ja suundus taksojärjekorda, kus sadakond inimest juba ees ootas.
Teine peatükk
Tassisin oma kotid läbi liuguste välja ja hääletasin lennujaama bussi peatuma. Tavaliselt oli sel terminalide ja eralennujaama vahet kärutamisega tihedasti tööd, aga nüüd, kus kõik püüdsid lennujaamast lahkuda, oli buss tühi. Juht trummeldas sõrmedega roolil.
Pistsin pea küljeaknast sisse. „Kas viskaksite mind eralennujaama ära?”
„Istuge peale. Mul pole midagi targemat teha.”
Kui me angaari ette jõudsime, küsis ta: „Tahate, ma ootan teid?”
„Jah, palun.”
Ta jättis oma minibussi mootori tööle ja mina jooksin samal ajal angaari. Tõmbasin krae üles ja surusin käed kaenla alla. Taevas oli selge, kuid tuul tugevnes ja temperatuur langes.
Angaarist leidsin punaselt hõõguva konvektori ja valgete juustega mehe, kes seisis kolmest seal olevast õhusõidukist ühe, väikese ühemootorilise lennuki kõrval. Lennuki küljel oli kiri „Groveri tšarterlennud” ja selle all „Kalastus- ja jahitšarterlennud asustamata paikadesse”. Lennuki sabal oli identifitseerimisnumber 138GB.
Mees seisis seljaga minu poole ja sihtis plokkvibuga tagaseinas rippuvat märklauda. Sinna oli ehk kolmkümmend viis meetrit. Kui ma sisse astusin, päästis ta valla noole, mis lendas vihinal läbi õhu. Mehel olid jalas kulunud sinised teksad ja seljas trukknööpidega särk, mille käised olid üles kääritud. Tema nahkvööle oli pressitud nimi Grover, puusal olevas kabuuris kandis ta Leathermani multitööriista ja tema saabaste kontsad olid ära kulunud, mistõttu jäi mulje, nagu oleksid tal rangis jalad. Tema jalgade juures seisis Jack Russelli terjer, kes nuhutas õhku ja takseeris mind.
Lehvitasin mehele. „Terekest!”
Ta laskis end lõdvaks, pööras ringi ja kergitas kulmu. Mees oli pikka kasvu, nägus ning tugeva kandilise lõuaga. „Tervist! Olete George?”
„Ei. Ei ole George. Minu nimi on Ben.”
Ta tõstis vibu ja keskendus taas märklauale. „Kehvasti.”
„Kuidas nii?”
Ta vedas vibunööri viimseni pingule ja rääkis minuga, vaadates samal ajal läbi sihtimispilu märklauda. „Kaks meest tellisid minult lennu San Juanisse. Maandumisega Ouray lähedal väikesel rajal.” Ta vabastas vibunööri, lennutades noole vilinal märklauda. „Neist ühe nimi oli George. Arvasin, et olete tema.” Ta seadis järjekordse noole nöörile.
Astusin tema kõrvale ja uurisin märklauda. Selle keskpunkti ümbrusest oli näha, et laskja oli oma vibuga tublisti harjutanud. Naeratasin. „Paistab, et teete seda vist esimest korda.”
Ta hakkas naerma, vinnastas vibu kolmandat korda, hingas kergelt välja ja ütles: „Teen seda siis, kui mul kliente oodates igav hakkab.” Ta päästis noole valla ja see vupsas märklauda, puudutades kaht eelmist. Ta asetas vibu lennukiistmele ja jalutas märklaua juurde.
Ta tõmbas nooled välja. „Mõni mees läheb pensionile vaid selleks, et kellegi tagaaias väikest lohukestega palli taga ajada ja kalli metallist kepiga sellelt värvi maha taguda.” Ta naeratas. „Mina kalastan ja käin jahil.”
Uurisin ta lennukit. „Kas mul oleks mingit lootust teid täna õhtul välja lendama keelitada?”
Tema lõug langes alla ja kulm kerkis üles. „Põgenete seaduse eest?”
Raputasin pead ja naeratasin. „Ei. Püüan lihtsalt täna õhtul enne tormi koju jõuda.”
Ta vaatas käekella. „Hakkasin juba poodi kinni panema, et ise koju minna ja oma naisega voodisse pugeda.” Ta märkas mu abielusõrmust. „Teie vist tahaksite sama teha.” Tema lai naeratus paljastas valged hambad. „Ehkki mitte minu naisega.” Ta naeris. See oli kerge ja sundimatu naer.
„Jah, tahaksin küll.”
Ta noogutas. „Kus teie kodu on?”
„Floridas. Arvasin, et kui ma sellest tormist ette jõuaksin, siis ehk saaksin hilisõhtuse kaubalennuga Denverist välja sõita. Või siis vähemalt jõuaksin esimese homse lennu peale.” Peatusin. „Oleks mul üldse mingit lootust palgata teid sõidutama mind kuhugi Kaljumägedest ida poole?”
„Miks teil nii kiire on?”
„Mul on planeeritud põlvelõikus ja kaks puusa proteesimist …” Vaatasin kella. „Kolmeteistkümne tunni ja neljakümne kolme minuti pärast.”
Grover naeris. Võttis oma tagataskust kaltsu ja nühkis sellega sõrmede ümbert õli. „Homme õhtul võib teil siis päris valus olemine olla.”
Ma naersin. „Mina viin need läbi. Olen kirurg.”
Ta kiikas angaariuste vahelt taamal oleva lennujaama poole. „Suured linnud täna ei lenda?”
„Tühistatud.
