nädal aega kodust ära olnud. Meditsiinikonverentsil. Oleks vaja tagasi jõuda … Maksan hea meelega.”
Ta toppis kaltsu taskusse tagasi, pistis nooled vibu kõrval rippuvasse tuppe ja libistas siis vibu lennuki tagaistme taga olevasse vahtpolstriga taskusse. Ta kinnitas takjapaelad. Vibu taga olid kolm toru, mis ulatusid tahapoole, lennuki kereossa. Ta patsutas nende otsi. „Õngeridvad.”
Ritvade kõrvale oli kinnitatud hikoripuust varrega tööriist. „Mis see on?”
„Kirves. Ma lendan inimasustusest üsna kaugetesse paikadesse. Neid asju on vähe, mida ma ei suudaks siin oleva varustusega teha.” Ta patsutas torukujulist kotti istme all, surudes magamiskotti koomale. „Seal, kuhu mina lendan, tasub omal käel hakkama saada.”
Istme taga rippus vest, mida katsid lapakud, väikesed käärid ja krae tagaosast rippuv võrk. Mees viipas käega kõige selle suunas. „Minu kliendid viivad mind imetoredatesse paikadesse. Ma ei saaks sinna minemist ise endale lubada, niisiis kasutan ma neid ettekäändena, et teha seda, mis mulle meeldib. Isegi mu naine käib minuga aeg-ajalt kaasas.” Mees nägi välja nagu üle seitsmekümnene, kel on viiekümneaastase keha ja teismelise hing.
„Lennuk on teie oma?”
„Jah. See on Scout.”
„Näeb välja nagu Steve Fossetti lennuk.”
„Päris sarnane küll. Mootor on Locoman kolm-null-kuus, mis pigistab välja 180 hobujõudu. Täiskäigul on tippkiirus 225 kilomeetrit tunnis.”
Kortsutasin kulmu. „See pole kuigi kiire.”
„Kiirusest loobusin ma juba ammu.” Ta asetas käe kolme labaga propellerile. „Ta suudab maanduda kiirusel kuuskümmend kilomeetrit tunnis, mis tähendab, et ma suudan ta maha panna umbes selle angaari suurusele platsile.”
Angaari suurus oli umbes kakskümmend korda nelikümmend meetrit.
„Mis tähendab,” – ta naeratas – „et saan käia jahil ja kalal päris üksikutes paikades. See muudab mu klientide seas üsna taganõutuks.” Ta tõmbas õhku läbi hammaste ja silmitses suurt kella, arvutades aega ja tunde. „Isegi kui ma teid Denverisse viin, ei pruugi te sealt täna õhtul minema saada.”
„Ma võtan selle riski. Leti tagant öeldi mulle, et torm võib nii paksu lume maha laduda, et täna õhtul ja homme jääb kõik seisma.”
Ta noogutas. „Odav lõbu see ei ole.”
„Kui palju?”
„Üks viiskümmend tunnis ja te peate maksma kinni minu sinna- ja tagasisõidu. Hind teile on umbes üheksasada dollarit.”
„Kas krediitkaart kõlbab teile?”
Ta imes veel õhku läbi hammaste, pigistas ühe silma vidukile ja uuris mind. Ta oleks otsekui iseenesega vestlust pidanud. Lõpuks ta noogutas, naeratas suunurgast ja ulatas mulle käe. „Grover Roosevelt.”
Raputasin seda. Käsi oli mõhnaline ja tugev. „Olete kuidagi suguluses endise presidendiga?”
Ta naeratas. „Kaugelt, aga nad ei otsi mind taga.”
„Mina olen Ben Payne.”
„Kas te tõesti kannate valget jakikest, mille rinnale on kirjutatud „Dr Payne”?”
„Jah.”
„Ja patsiendid tõepoolest maksavad teile raha, et te nende eest hoolitseksite?”
Ulatasin talle oma visiitkaardi. „Mõningaid neist ma isegi lõikan.” Kaardi allosas oli kirjas:
KNOW PAIN? NO PAYNE
KNOW PAYNE? NO PAIN.2
Grover koputas visiitkaardile. „Jeesus võiks teie peale pahandada, et olete tema loosungi pihta pannud.”3
„Noh … seniajani pole ta mind kohtusse kaevanud.”
„Olete Jeesust opereerinud?”
„Ei tea küll, et oleks.”
Ta naeratas, võttis särgitaskust piibu, toppis sellesse tubakat, siis õngitses esitaskust Zippo välgumihkli. Ta klõpsas selle lahti ja imes siis piipu, tõmmates leeki allapoole, rohkem tubakasse. Kui selle kese punaselt hõõguma lõi, klõpsas ta välgumihkli kinni ja libistas selle tagasi taskusse. „Ortopeedia, jah?”
„See … ja erakorraline meditsiin. Sageli käivad need käsikäes.”
Ta surus käed taskutesse. „Andke mulle viisteist minutit aega. Pean naisele helistama. Teatan talle, et jään hiljaks, aga kui tagasi jõuan, viin ta praadi sööma. Siis …” Ta näitas pöidlaga üle õla tualettruumi suunas. „Pean ühe mehega hobuse asjus aru pidama.” Ta astus telefoni suunas, rääkides üle õla. „Visake oma kotid tagaossa.”
„Kas siin on wifi?”
„Jah. Parool on „tank”.”
Avasin oma sülearvuti kaane, leidsin võrgu, logisin sisse ja laadisin alla oma e-posti, selle hulgas isiklikud kirjad ja häälsõnumid, mis olid kõik audiofailidena minu kontole edasi saadetud. Kuna nii suur osa minu ajast oli ära planeeritud, vastasin peaaegu kõigile meili teel. Seda teinud, sünkroniseerisin diktofoni arvutiga ja saatsin sisseloetud faili meie mahakirjutusosakonda, tehes varunduseks ja varunduse varunduseks koopiad ka kahte teise serverisse. See on igasuguste jamade välistamiseks. Siis panin arvuti kinni, arvates, et vastan kõigile oma vastamata kirjadele lennu ajal ja saadan need automaatselt ära siis, kui maandume.
Grover ilmus mõni minut hiljem jälle välja, minnes telefoni juurest tualettruumi suunas. Mu silme ees vilksatas koju jõuda üritava Ashley Knoxi pilt.
„Kui palju inimesi te peale saate võtta?”
„Lisaks mulle endale veel kaks, kui neil midagi puus puusa vastas istumise vastu pole.”
Vaatasin üle õla lennujaama poole. „Kas võiksite kümme minutit oodata?”
Ta noogutas. „Ma teen läbi oma lennueelsed protseduurid.” Ta heitis pilgu õue. „Kuid te peate kiirustama. Teie võimaluseaken on sulgumas.”
Mu sõber minibussijuht viis mu tagasi pagasi vastuvõtu alasse ja kuna olin ta ainus kunde, pakkus ta jälle, et võib mind oodata. Leidsin Ashley kõnnitee äärelt järgmist taksot ootamas. Ta oli oma pükskostüümile North Face’i sulejope peale tõmmanud.
„Ma tellisin tšarterlennu, mis viib mind Denverisse. Võib-olla jõuan sellest tormist ette. Ma tean, et me ei ole just iidamast-aadamast tuttavad, aga lennukis on ühele reisijale veel ruumi.”
„Tõsiselt räägite või?”
„See peaks võtma veidi vähem kui kaks tundi.” Sirutasin mõlemad käed välja. „Ma tean, et see võib paista pisut … mida iganes. Aga ma olen ka ise kogu selle pulmavärgi läbi teinud ja kui olete vähegi minu naise moodi, siis te järgmised kaks päeva ei maga, vaid püüate kõik pisiasjad täiuslikult korda ajada. See on lihtsalt ühe professionaali aus pakkumine teisele. Ilma mingi tagamõtteta.”
Tunned valu? Pole Payne’i. Tunned Payne’i? Pole valu (ingl k). −
Know Jesus, no pain! No Jesus, know pain! −
