tunde klaaspuuri korrashoidmisele, oli kiile toitnud kõiksuguste väikeste putukatega, oli neid turgutanud, paaritanud, lasknud neid isegi valvata ühel asjaomase valdkonna ettevõttel, kui ta ise parasjagu lähetuses oli.
Kõigi nende pingutuste järel laseb ta neil surra. Ka neil …
Lõppude lõpuks on meeldiv otsustada sel kombel teiste elu ja surma üle, mõtles Grand-Duc. Kaitsta, et hiljem paremini süüdi mõista; anda lootust, et paremini ohverdada. Mängida saatusega nagu kurikaval ja etteaimamatu jumal … Lõpuks oli ju ka tema ise just niisuguse sadistliku jumala ohver …
Crédule Grand-Duc istus kirjutuslaua taha toolile, lükkas enesele teadvustamatagi kahvaturohelist kaustikut veel laua ääre poole, just nagu kartnuks ta, et veretilgad võiksid selle ära määrida.
Ta voltis L’Est Républicaini numbri kirjutuslaual otse enda ees lahti. Ajaleht oli ilmunud 23. detsembril 1980. Ta luges veel kord esilehekülje pealkirja: „Mont Terrible’i imekombel pääsenud tüdruk”.
Pealkiri kattis terve ajalehe esikülje. Otse selle all oli võrdlemisi hägune foto purunenud lennukikere kontuuridega, väljajuuritud puudega ja päästjate jälgedest määritud lumega. Foto all kirjeldati katastroofi paari reaga:
Istanbulist Pariisi lennanud Airbus 5403 traagiline õnnetus Mont Terrible’i nõlvadel Prantsusmaa ja Šveitsi piiril ööl vastu 23. detsembrit 1980. Kokku 169 reisijast ja meeskonnaliikmest 168 hukkusid silmapilkselt või jäid leekidesse lõksu. Imekombel pääses ainsana kolme kuu vanune imik, kes kokkupõrke ajal paiskus lennukist välja, enne kui lennuki salong tuld võttis.
Grand-Duc tõstis pilgu ülespoole. Peagi pidi ta surema, kummardudes natuke ettepoole ja lastes enesele kuuli pähe. Ta pidi langema ajalehe esiküljele. Tema veri pidi värvima tragöödia foto, mis oli tehtud kaheksateist aastat tagasi, tema veri pidi segunema 168 ohvri verega. Selles asendis pidi ta leitama mõne päeva pärast, mõne nädala pärast. Keegi ei jääks teda taga leinama … Iseäranis mitte Carville’id … Võibolla Vitralidel oleks pisut raske … Émiliel, Marcil. Kõige enam Nicole’il.
See ületaks kõik piirid, oleks ülim iroonia.
Ta leitaks siit ja see vihik antaks Lyliele üle – raamat tema lühikesest eluloost. Grand-Duci luigelaul.
Grand-Duc vaatas veel viimast korda oma peegeldust vasktahvlil ning tundis peaaegu uhkust. Lõppude lõpuks oli see ilus lõpp, palju etem kui kõik ülejäänu.
Oma suure võimaluse oli ta saanud, seda võis ta päris kindlasti öelda – kaheksateist aastat kestnud juurdlus …
Kell 23.57
Aeg oli käes.
Grand-Duc asetas L’Est Républicaini täpselt enda ette, tõmbas tooli lauale lähemale ja haaras revolvri käepideme tugevasti oma niiskesse pihku.
Ta käsi tõusis aeglaselt.
Tunne, kuidas külm püstolitoru ta meelekohta puudutab, pani ta tahtmatult värisema. Kuid ta oli valmis. Alkoholist oli abi.
Ta üritas mitte millelegi mõelda, mitte mõelda kuulile, mis oli paari sentimeetri kaugusel ta ajust ning pidi peagi ta kolju läbistama …
Ta ei mõelnud enam millelegi, keskendus tühjusele.
Ta nimetissõrm vajus päästikule. Nüüd piisas tal vaid vajutada, ja kõik saaks läbi.
Kas silmad tuleks kinni panna või pärani jätta?
Mehe otsmikult veeres higipiisk ja langes ajalehele.
Silmad jäägu lahti ja tulgu lõpp.
Ta keha kummardus ettepoole, pilk naelutatud ajalehele kakskümmend sentimeetrit temast eespool. Ta vaatas veel viimast korda fotot söestunud lennukikerest, ja päästjast Montbéliardi haigla ees, kes hoidis õrnalt kätel väikest liiga sinakat keha. Imekombel pääsenud beebit.
Grand-Duci nimetissõrm surus pisut tugevamini päästikule.
Kell 23.58
Detektiivi pilk langes veel pisut allapoole – nüüd oli selles tühjus, silme ees vaid vana ajalehe must tint. Kuul pidi läbistama ta meelekoha ilma vähimagi vastupanuta. Tal piisas vaid pisut rohkem oma sõrme painutada, veel pisut, paar millimeetrit. Ta pilk peatus igavikulisena; ajalehe must tint muutus selgemaks, just nagu fotoaparaadi objektiivi ees, mis sätitakse õigele fookuskaugusele, nagu viimane aken sellesse maailma, enne kui kõik vajub uttu.
Nimetissõrm. Päästik.
Silmad pärani.
Grand-Duc tundis, kuidas miski kujuteldamatu läbistab ta keha nagu elektrilöök, ühtaegu tugevalt ja äkiliselt.
See, mida ta silmad nägid, ei olnud võimalik. Ta teadis seda!
Nimetissõrm vähendas tasahaaval survet.
Grand-Duc arvas esiotsa, et ta silme ees on nägemus, surma lähedusest tekkinud hallutsinatsioon, kaitsemehhanism, mille on leiutanud ta enda aju …
Ei!
See, mida ta nägi, mida ta ajalehest luges, oli täiesti reaalne. Ajaleht oli küll aastate jooksul kolletunud ja tekst pisut hägustunud, kuid ometi ei saanud ta selles kahelda.
Seal oli kõik olemas.
Detektiivi mõte hakkas liikuma, ta oli aastate jooksul püstitanud lugematul hulgal hüpoteese, sadu oletusi, kuid nüüd oli tal lähtekoht olemas, tal piisas vaid niidiotsa harutama hakata ja kõik hargnes tema ees lahti häirivalt lihtsakoelisena.
Kõik oli selge, päevselge …
Grand-Duc asetas relva lauale ja tõi tahes-tahtmata kuuldavale hullumeelsena kõlava naeru.
Ta vaatas seinakella.
Kell 23.59
Ta ei suutnud endiselt uskuda, mida ta nägi. Ta käed värisesid. Ta ihu läbis tohutu värin, kuklast alaseljani.
Tulemus oli käes!
Lahendus oli sealsamas, selles ajalehes, esiküljel, oli seal olnud algusest saati. Lahendus oli kannatlikult oodanud: tollal, kaheksateist aastat tagasi, ei olnud seda kuidagi võimalik leida. Kõik olid seda ajalehte lugenud, peensusteni lugenud, tuhat korda analüüsinud, ja ometi ei saanud mitte keegi aastal 1980 ega hilisematelgi aastatel seda lahendust aimatagi.
Lahendus oli silmatorkavalt selge … ehkki ainult ühel tingimusel.
Ainult ühel tingimusel. Ja see oli täiesti hullumeelne.
Ajaleht tuli avada kaheksateist aastat hiljem!
2
2. oktoober 1998, kell 8.27
Kas need kaks on armastajad või on nad vend ja õde?
See küsimus oli Mariamile juba ligi kuu aega peavalu teinud. Mariam pidas baari nimega Lenin, mis asus Stalingradi avenüü ja Liberté tänava ristmikul ja millest mõne meetri kaugusel oli Pariisi VIII ülikooli Vincennes-Saint-Denis’ esine plats. Tol varasel hommikutunnil oli baar suuremalt jaolt
