oma siniste silmadega otsa ning hoidsid käest kinni.
Armastajad?
Sõbrad?
Vend ja õde?
Mariam ohkas. Kahtlused ajasid teda närvi. Tavaliselt oli ta oma hinnangus pigem kindel, kui asi puudutas ta üliõpilaste südameasju. Mariam asus tegutsema, ta pidi veel lauad lapiga üle pühkima, võibolla ka põranda harjaga üle käima; mõne minuti pärast pidi metrooliini number 13 lõpp-peatus Saint-Denis-Université tänavale paiskama tuhandeid kiirustavaid üliõpilasi, kes juba hommikul on stressis ja ülekoormatud. Metroojaam avati alles neli kuud tagasi ning juba selle käikulaskmine oli kogu kvartalit muutnud. Saint-Denis’ ülikoolil oli nüüd otseside Pariisi kesklinnaga.
Mariam asetas toolid rohmakalt laudade taha, teades, et tuhandete usinate ja ärevate üliõpilaste seas on märkimisväärne hulk neid, kes teevad Leninis pikema või lühema peatuse, et juua kohvi, tõmmata rahus viimane sigaret, viivitada suure auditooriumi nelja seina vahele minekuga … Et minna loengusse hiljem … või üldse mitte minna … Mariam teadis, mida tähendab tipptund kell kolmveerand üheksa. Ta oli näinud, kuidas Pariisi VIII ülikool Vincennes-Saint-Denis aegamisi muutus – kuidas inimest, ühiskonda ja kultuuri käsitlevate teaduste mainekast ülikoolist, mässumeelsest institutsioonist, sai kuulekas ja lihtlabane äärelinnaülikool. Nüüdsel ajal olid õppejõud tusased, kui said teada, et nad on määratud Pariisi VIII ülikooli – nende eesmärk oli jõuda Sorbonne’i ridadesse, äärmisel juhul Jussieusse … Enne metroojaama avamist pidid õppejõud läbima Saint-Denis’ tasandiku, seisma pisutki silmitsi neid ümbritseva piirkonnaga. Nüüd aga oli metroo tulekuga ka sellel lõpp. Õppejõud sukeldusid metroosse ja sõitsid 13. liiniga Pariisi kultuuri kõrgpunktidesse: raamatukogudesse, laboritesse, ministeeriumitesse, riigiametitesse …
Mariam pöördus leti poole, et võtta sealt lapp, ning heitis silmanurgast vargliku pilgu paarikese poole, mis teda endiselt intrigeeris. Kaunis blondiin ja vaguralt istuv mehemürakas.
Need noored ei andnud talle rahu. Lõpuks hakkas see salalik mõistatus teda päris kummitama.
Kes nad olid?
Mariam ei olnud kunagi kõrghariduse värgindusest midagi aru saanud, ta ei teadnud, mis on osaeksamid, õppemoodulid, streigid, kuid ta oskas kõigist paremini valvata pause loengute vahel. Ta polnud kunagi lugenud kirjutisi Pariisi VIII ülikooli staarõppejõududelt nagu Robert Castel, Gilles Deleuze, Michel Foucault, Jacques Lacan – parimal juhul oli ta neid korra või paar kohanud oma baaris või ülikooliesisel platsil –, kuid ometi pidas ta end eksperdiks psühhoanalüüsis, sotsioloogias ja filosoofias, kui asi puudutas üliõpilaste muresid ja armuasju. Oma kaitsealustele, see tähendab kohviku püsikundedele, oli ta nagu kanaema, hoolitses nende südameasjade eest kõigiti professionaalse asjatundlikkusega.
Mariam pööras taas kord pea akna ääres istuva paarikese poole. Nende kahe tegelase suhe jäi tema kogemustepagasile ja intuitsioonile siiski tabamatuks.
Émilie ja Marc.
See ebakindlus ajas teda ülimal määral endast välja.
Olid nad arglikud armastajad või sugulased?
Mõistatus. Mariam ei suutnud endale kindlat arusaama luua. Miski oli valesti. Nad olid teineteisega väga sarnased, ja ometi olid nad väga erinevad. Mariam teadis nende eesnimesid, ta jättis kõigi oma püsikundede eesnimed meelde.
Noormees Marc õppis juba teist aastat Pariisi VIII ülikoolis, ta oli Leninis sage külaline. Ta oli suurt kasvu ja pigem ilus, aga ta ilme oli tibake liiga lahke, ta oli nagu omamoodi Väike Prints oma sassis juuste ja pisut unistava ilmega, just nagu polnuks temas päris piisavalt stiili; umbes sedasorti üliõpilane, kes ei tunne veel käitumiskoode, kes on äsja kohale jõudnud, kelles on midagi maalähedast, kellel pole ka piisavalt raha, et endale moodsaid ja ajakohaseid rõivaid osta. Töö asjus ei olnud Marc ilmselt kuigi jõulise lähenemisega. Ta õppis tagasihoidlikult Euroopa õigust, nagu Mariam oli aru saanud. Ta oli kaks aastat olnud rahulik ja mõtlik. Mariam teadis, mispärast.
Noormees ootas. Ootas oma Émilied …
Neiu oli selle aasta septembris kohale jõudnud. Järelikult pidi ta olema noormehest kaks-kolm aastat noorem.
Jah, neil oli ühiseid jooni. Neiu häälduses oli midagi omast vaesemale ühiskonnakihile, ja ehkki Mariam ei suutnud selle päritolu tuvastada, oli see täpselt samasugune nagu Marcilgi. Kummatigi oli selline hääldus Émilie ja tema isiksusega teatavas vastuolus, samuti nagu selline lihtlabane ja tavaline nimi Émilie … Émilie oli blond nagu ka Marc, tal olid sinised silmad nagu Marcilgi. Nad olid teineteisega suhteliselt sarnased. Aga samavõrd kui Marci liigutused olid kohmakad, lihtsakoelised, pisut võõrad, õhkus viisist, kuidas Émilie liikus, midagi tabamatult teistsugust, tema peahoiakus oli midagi aadellikku, tema vähimateski liigutustes oli sünnipärast elegantsi, nõtkust, mis näis olevat päritud harukordsetelt esivanematelt ja mis näis tulenevat privilegeeritud kasvatusest. Selline aura on ehk sage teistes kõrgkoolides, kuulsate perekondade omavahelises läbikäimises, mainekates instituutides, tippülikoolides, ent siin, Saint-Denis’ tasandiku üliõpilaste seas, näis see olevat peaaegu kohatu.
Veel üks mõistatus: raha poolest näis Émilie elatustase olevat Marci omast võrreldamatult kõrgem. Mariam suutis üheainsa pilguga hinnata üliõpilaste rõivaste päritolu, kvaliteeti ja hinda: H & M, Zara, Jennyfer või Yves Saint Laurent …
Émilie ei kandnud küll päris Yves Saint Laurent’i rõivaid, aga peaaegu. Tema elegantsed ja lihtsad rõivad, oranž siidist särk ja must asümmeetrilise lõikega kleit, maksid kindlasti terve väikese varanduse … Ei, isegi kui Émilie ja Marc olid pärit samast kohast, ei kuulunud nad samasse maailma.
Ja ometi olid nad lahutamatud.
Nende vahel oli midagi vandeseltslaslikku, mida ei saa teeselda, mis ei teki paari kuu jooksul ülikoolis – nad oleksid just nagu alati koos elanud … Seda võis näha Marci tuhandest väikesest tähelepanuavaldusest Émilie suunas, mis olid küll peenetundelised, aga järjepidevad: käsi neiu õlal, talle tooli nihutamine laua ääres, ukse avamine, klaasi täitmine …
Mariam oskas neid liigutusi lahti mõtestada: need olid harjumused, mida suur vend näitab üles noorema õe vastu!
Ta pühkis ühe tooli puhtaks ja asetas selle siis hoogsalt paigale, mõeldes järjepanu noormehele ja neiule.
Émilie oli Pariisi VIII ülikooli saabunud septembris, just nagu oleks Marc talle seal pinda ette valmistanud, hoidnud talle kohta suures auditooriumis ja lauda Lenini baari akna ääres. Mariam tunnetas, et Émilie on üliõpilasena särav, ambitsioonikas, nobe ja otsusekindel. Kunstiinimene. Filoloog. Ta tajus seda sihikindlust, kui Émilie mõne raamatu välja võttis, mõne loengu materjalid, kui ta kordas mõnd teksti, libistades pilguga diagonaalis üle märkmete, mille kallal Marc oli tundide viisi vaeva näinud.
Olid nad siiski vend ja õde, hoolimata sotsiaalsetest erinevustest?
Aga Marc oli Émiliesse armunud!
Ka see oli päevselge.
Armunud mitte nagu vend, vaid nagu tulihingeline armastaja! See oli Mariami silmis ilmne, see paistis noormehe vähimastki pilgust. Tema pilgus oli palavikulisust, kirge, selles polnud võimalik eksida.
Mariam ei saanud enam mitte millestki aru.
Ta oli neid salaja jälginud juba kuu aega. Inimene juba on kord selline. Mariam oli vargsi piilunud ühte kausta, ühte koopiat nende laual. Ta teadis nende nimesid.
Marc
