Marci käsi Émilie alaseljal … Võib-olla olid nad lihtsalt abielus. Vanuses 18–20 aastat? Üliõpilaste puhul oleks see ebatavaline, aga võimalik. Või siis on neil lihtsalt samasugune perekonnanimi, aga Mariam ei uskunud sellist kokkulangevust – kui just polnud tegu kaugema sugulussuhtega, nad võisid olla nõod, neil võisid olla uuesti abiellunud vanemad, keerulised perekonnasuhted …
Mariam käis hoogsalt lapiga üle toolide ja need langesid prantsatades baari fajansspõrandale.
Näis, et Émilie on Marcist väga sissevõetud. Ja ometi oli tema pilk keerukam, raskemini mõistetav, sageli ekslev, eriti siis, kui ta oli üksi, just nagu varjaks ta hinges midagi purunenut, sügavat kurbust … See melanhoolia andis Émiliele kummastava sarmikuse ja kaugendas ta muust maailmast, muutes neiu erinevaks ülikoolilinnaku teistest tibidest. Ükski Leninis käiv üliõpilane ei häbenenud kaunist Émilied silmadega õgida, aga ilmselt tänu tema eemalolevale hoiakule, tema reserveeritud olekule ei oleks ükski võrgutaja julgenud talle läheneda …
Välja arvatud Marc!
Émilie oli tema päralt, selleks Marc siin oligi. Mitte õpingute pärast. Mitte ülikooli pärast. Lihtsalt selleks, et olla koos Émiliega, et teda kaitsta.
Olla talle ihukaitsja.
Sellest oli Mariam aru saanud.
Aga kõik muu? Mis neid omavahel sidus? Mariam oli püüdnud Émilie ja Marciga rääkida – kõigest, mitu korda –, aga nende hingeasjust ei olnud ta midagi teada saanud.
Mis seal ikka, praegu ei hakanud ta rohkem üritama; küll ta ükskord teada saab.
Mariam askeldas veel viimaste laudade puhastamisega, kui Marc käe tõstis.
„Mariam, me võtaksime kaks kohvi ja klaasi vett Émiliele,” hüüdis ta.
Mariam naeratas endamisi. Marc ei tellinud kunagi kohvi, kui ta üksi oli, ent Émiliega koos olles tellis ta alati tassi kohvi. Lahjemat kohvi.
„Kohe toon, mu tuvikesed,” vastas Mariam.
Üritada ju võis.
Marc naeratas piinlikkust tundes. Émilie mitte. Ta pea oli pisut allapoole suunatud. Mariam märkas alles nüüd, et Émiliel oli tol hommikul väga kehv ilme, just nagu polnuks ta öösel sugugi maganud; ta näol oli küll olukorrale kohane naeratus, kuid ta elegants oli petlik. Oli ta ehk ärevil mõne eksami pärast, oli ta öö otsa õppinud või pidi ta mõne ettekande kiiresti esitama?
Ei, asi oli milleski muus.
Mariam koputas vana kohvipuru prügikasti, loputas kohvimasina puhtaks ja pani kaks espressot jooksma.
Midagi tõsist oli lahti.
Just nagu tahtnuks Émilie Marcile valusast uudisest teatada. Mariam oli selliseid hüvastijätukohtumisi palju näinud, haledaid neljasilmavestlusi, kus tublid noormehed jäävad oma kohvitassiga omapäi, tüdruk aga lahkub pisut häbenedes, ent siiski vabana. Émilie paistis olevat tüdruk, kes on öö otsa mõelnud ja koidikul lõpuks otsusele jõudnud, valmis seisma silmitsi tagajärgedega, mida see otsus enesega kaasa toob.
Mariam kõndis aegamisi Lenini tagaossa, käes kandik kahe kohvitassi ja ühe veeklaasiga.
Vaene Marc. Kas ta oskas aimata, et ta on juba maha kantud?
Mariam oskas taktitundeline olla, kui vaja. Ta asetas kohvitassid lauale ja pööras ringi ega jäänud pealt kuulama.
3
2. oktoober 1998, kell 8.41
Marc Vitral ootas mõne hetke, kuniks Mariam eemaldus. Ta kummardus oma tooli kõrvale pandud Eastpaki seljakoti kohale ning võttis sealt välja mõne ruutsentimeetri suuruse hõbedasse paberisse mähitud kuubiku.
„Palju õnne sünnipäevaks, Émilie!” lausus Marc rõõmsal toonil.
Noormees ulatas neiule pakikese.
Émilie pööritas teeseldud ärritusega silmi.
„Marc!” kurjustas Émilie. „Sa soovid mulle õnne juba kolmandat korda viimase nädala jooksul. Sa ju tead väga hästi, et mul pole kõike seda vaja.”
„Kuss … Ava nüüd!”
Émilie kortsutas kulmu ja harutas paki lahti. Selle seest leidis ta hõbedast ehte. Keerulise kujuga risti, mille igas tipus oli romb, välja arvatud ülemises tipus, kus oli suur ringikujuline auk, mille kohal oli kroon. Émilie võttis ehte sõrmede vahele.
„Hulluks oled läinud, Marc …”
„See on tuareegi rist! Kuuldavasti on neid 21 eri sorti. Igal Sahara linnal on oma kujuga rist. See on Agadezi rist. Meeldib see sulle?”
„Muidugi meeldib. Aga …”
Marc ei jäänud vastusega rahule, vaid jätkas:
„Kuuldavasti kujutavad rombid nelja ilmakaart. Kes kingib teisele tuareegi risti, kingib talle terve maailma …”
„Ma tean seda legendi,” sosistas Émilie vaikse häälega. „Ma kingin sulle kogu maailma, sest mul pole võimalik teada, kus sa ükskord sured.”
Marc ei suutnud häbelikku naeratust tagasi hoida. Muidugi teadis Lylie tuareegi ristidest juba kõike, samuti nagu kõigest muust. Nad vaikisid mõne hetke. Émilie sirutas käe kohvitassi poole. Ka Marc tegi instinktiivselt sedasama. Ta libistas kätt laual, lootes, et tema ja Émilie sõrmed puutuvad kokku. Äkitselt Marci käsi peatus, just nagu paigale naelutatult. Lylie neljandas sõrmes oli sõrmus! Kuldsõrmus, väga uhke motiiviga, küljes hele safiir; see oli väga vana ja imeilus ehe, mis ilmselt oli tervet varandust väärt. Marc polnud seda kunagi varem näinud. Ta pilk mattus pikkadeks sekunditeks armukadeduse udusse, mis valdas teda iga kord, kui mõni talle arusaamatu detail tema ja Lylie vahel distantsi tekitas. Lõpuks suutis ta kogeleda:
„See … see sõrmus … Kas see … kas see on sinu sõrmus?”
„Ei … ma varastasin selle täna hommikul Vendôme’i väljakult!”
See vastus ei andnud Marcile enesekindlust tagasi. Ta silmalaug värises kergelt. Tema kingitud hõbedast tuareegi rist oli talle maksnud küll terve nädalavahetuse ja kolm ööd France Telecomi telefonisekretärina – Marc tegi seda tööotsa ülikooliõpingute kõrvalt –, kuid selle sõrmuse kõrval oli tema rist nagu tühipaljas nipsasjake. Pealegi oli Lylie jõudnud oma Aafrika risti juba väikesesse puldankotti panna. Too teine väärisehe aga …
Marc sundis end lonksu kohvi jooma ja kogeles siis:
„See … su sõrmus. Kas see … see on kingitus? Sünnipäevakink?”
Émilie langetas vaikselt pilgu.
„Mingis mõttes jah … Asi on natuke keerulisem … On ju suurejooneline, eks ole?”
Neiu vaikis hetke, otsides sõnu.
„Küll ma selgitan, ära selle pärast muretse, selle pärast kindlasti mitte. Vähemalt mitte selle sõrmuse pärast.”
Émilie asetas oma käe Marci käele. Mida ta sellega öelda tahtis? Lyliel oli täna hommikul kohutav ilme, just nagu polnuks ta
