ma tahaksin ju meelsasti aida…”
„Lõpeta see vahelesegamine!”
Leo hammustas huult ja vaatas räpasesse vette.
„Ainus põhjus, miks ma sinuga nüüd räägin – mitte ei lase sul omaenda sita sisse ära uppuda –, on see, et mulle pole sa veel valetanud. Ma olen nõus unustama kõik need valed, mida sa mu kolleegidele oled rääkinud. Kogu selle aja, mida sa oled raisanud. Kogu selle usalduse, mida sa oled kasutanud. Sellepärast peaksid sa nüüd hästi järele mõtlema, Leo. Kaalu oma sõnu väga hoolikalt.” Hausser kortsutas kulme, nii et need kogunesid pilvena ninajuure kohale. „Ma lihtsalt ei talu valesid. Ma jälestan neid. Need panevad mu end räpaselt tundma iga kord, kui ma neid kuulen.” Hausser kallutas end ettepoole ja toetas käed kirstuäärele. Võtmekimp kõlksatas kirstukülje vastu ja Leo heitis sellele vargse pilgu. Hausser tasandas häält. „Kas sa mõistad, Leo? Valed mõjuvad mulle nii. Kas sa mõistad mu vastikust?”
Leo noogutas innukalt, nii et ahelad kilksusid. „Mida… mida sa teada tahaksid?” kokutas ta.
„Kui palju nad sulle maksavad. Kõik need, kellel sa põgeneda aitad.”
Leo pilk vilas. „Ma… ma ei tea…”
„Vaata ette, et see ei jääks su viimaseks lauseks. Kui sa valetad, siis panen ma kirstukaane kinni ja uputan su sinu enda kuse sisse.”
„Tuhat dollarit!” hüüatas mees. „Vahel ka rohkem. See sõltub kuludest.”
„Ja kus su mehed järgmist tunnelit kaevavad?”
Leo hingas raskelt, aga vaikis.
„Kus, Leo?” Hausser haaras kirstukaanest, nagu tahaks seda üles tõsta.
„Ruppiner Strasse 8, seal on autotöökoda.”
Hausser noogutas ja vaatas mõtlikult ruumis ringi. „Ma arvan, et tean seda kohta. Nad hooldavad siseministeeriumi autosid, kas pole?”
Leo noogutas kiiresti. „Selle varjus oli hea tegutseda, kui me kunagi alustasime. Meid aitasid mitmed kõrgetel kohtadel poliitikud. Kõik tahavad nüüd minema pääseda.”
„Ja kui kaugele te jõudnud olete?”
Leo kehitas õlgu. „Ma ei tea. Aga see on pikim tunnel, mille me oleme projekteerinud – 146 meetrit.” Häälest kõlas peaaegu uhkust. „Lõpust oli puudu veel umbes neljakümnemeetrine lõik, kui… kui te mind ära tõite. Kui poisid pole alla andnud ja jalga lasknud, siis ma usun, et nad on peaaegu lõpuni jõudnud.”
Hausser ajas end kirstu kohalt püsti. „Kui palju reetureid tahtsid sa välja smugeldada?”
„Kuni viissada, võib-olla isegi rohkem. Praegustel aegadel on see peaaegu nagu Interflugi1 maa-aluse filiaali avamine. Vabandust, aga selline on tegelikkus…”
„Sa ei pea end vabandama, ma tunnustan kõigest hoolimata meest, kes võtab oma tööd tõsiselt. Isegi inimsmugeldajat. Isegi sinusugust inimsmugeldajat ja pedofiili.”
Leo suu vajus ammuli.
„Oojaa, Leo, me teame kõike. Teenistusel on kõikjal silmad. Magamistubades, tagahoovides, pimedates parkides, koolide tühjadel spordiväljakutel. Kõikides kohtades, kus sa oled end noorpioneeridega lõbustanud. Kõik need lapsed, keda sa lääne maiustega oled meelitanud.”
Hausser pistis võtmekimbu tagasi taskusse ja haaras kirstukaanest.
„Mida sa teed?” karjus Leo. „Ma räägin ju tõtt…”
„Seda me saame kohe teada. Ja seniks jääd sa siia, kus sa oled.”
Hausser lajatas kirstukaane kinni. Kui ta käepidet keeras, summutas lukukeele krigin Leo meeleheitliku nutu kirstu sisemusest.
Kolm tundi hiljem, kui väljas oli peaaegu valgeks läinud ja vihmasadu lakanud, pöördus Hausser tagasi Hohenschönhauseni vanglasse. Ta haigutas laialt, kui ta kongi sisenes, ilmselgelt öötööst väsinud. Ta oli jälginud Ruppiner Strasse töökoja ümbrust koos VII divisjoni üksusega, kes vastutas julgeolekuteenistuse operatiivülesannete eest. Kiiresti oli selgunud, et hoolimata Leo äkilisest kadumisest olid tema mehed endiselt tunneli kaevamisega ametis. Öö jooksul oli töökojahoones käinud palju inimesi ja varahommikul sõitis sealt minema veoauto, mille suur koorem oli peidetud presentkatte alla, aga mida Hausser teadis olevat välja kaevatud mulla. Seepärast polnud vaja Leol kauem oodata lasta. Hausser istus kirstuservale ja jõllitas aknakesest sisse. Ta püüdis kirstu sisemusest Leo anuva pilgu. Hausser tõstis häält. „Sa rääkisid tõtt, Leo. See oli kindlasti vabastav sinusugusele mehele, kes on oma elu vales elanud. Ma lubasin, et ei uputa sind, ja sellest lubadusest olen ma mõelnud kinni pidada. Probleem on aga selles, et Müller siin,” Hausser osutas siilisoenguga mehele, kes veekraani juures seisis, „ei taha, et keegi sellest kirstust elusana väljuks.” Samal hetkel keeras Müller kraani ja vesi hakkas läbi jämeda toru kirstu pahisema. Kui Leo tundis, kuidas kirstu külma vett tungib, hakkas ta ulguma ja rebima ahelaid, mis teda endiselt kinni hoidsid.
Hausser andis märku, et ta vait jääks, ja raputas samal ajal pead. „See ei saagi teisiti lõppeda. Kirst on meie saladus. Selle riigi kõige paremini hoitud.” Läbi akna jälgis Hausser, kuidas veetase vaikselt tõusis ja lõpuks Leo pea peitis. Ta kuulis, kuidas Leo seestpoolt kirstukaant tagus, nii et see põrus iga kord, kui ta selle pihta virutas. Aga Leo võitlus massiivse terasukse vastu oli ebavõrdne ja lõpuks sai tema jõud otsa ning kongis jäi vaikseks. Kui kirst oli veega täitunud, hakkas vett katkise küljetihendi vahelt välja voolama ja Müller keeras kraani kinni. Hausser pani pea viltu ja jälgis, kuidas Leo suunurgast tõusid akna poole viimased õhumullid. Mullid kollakas vees meenutasid Hausserile värskelt klaasi valatud Berliner Pilsnerit ja ta tundis end äkitselt janusena. Oli olnud hea öö, kus veel üks reetur oli oma palga saanud, ja peatselt võtavad Leo koha üle uued kurjategijad.
4
Kell oli üheksa minutit kaksteist läbi. Mogens istus oma kirjutuslaua taga ja trummeldas kannatamatult sõrmedega vastu lauaplaati. Ta jälgis läbi ukseava ümmargust Rooma numbritega kella, mis kontori eesruumis seinal rippus. Kui suur seier peaaegu aegluubis number II peale libises, tõusis Mogens oma toolilt püsti. Ta võttis läbipaistva kiletasku, mis tema ees laual lebas, ja koukis pastakatopsist keskmise suurusega kirjaklambri, mille ta rinnataskusse pistis. Enam polnud tagasiteed, tema kättemaks Lauritzen Enterprise’ile oli alanud. Kättemaks, mille täideviimisest ta aastaid oli unistanud ja mille detailsele planeerimisele oli kulunud lõputult aega. Ta saab lõpuks kätte maksta nende pikkade aastate eest, kui ta nagu loom oma ülemuse Axel Pondus Lauritzeni heaks tööd on rabanud ja vastutasuks ainult alandusi saanud. Ta ei olnud enam Paksuke, Idioot, Lollpea, Mühakas-kes-eioska-kaht-numbrit-kokku-liita. Nüüd oli ta mees, kes on otsustanud oma plaani ellu viia.
Mogens väljus oma kabinetist ja kõndis läbi suure eesruumi, mille kuus kirjutuslauatagust olid tühjad, nagu arvata oligi. Kolm tüdrukut, kes siin töötasid, käisid igal kolmapäeval Oven Vandet’ kohvikus lõunat söömas ja olid tagasi kõige varem kahekümne viie minuti pärast. Neljas tüdruk oli haigena kodus ja viimased kaks – Karen ja Ellen Thyregod, tema enda sekretär – sõid alati kolmanda korruse sööklas. Ellen, kes oli neist kõige täpsem, on kindlasti tagasi, kui kell pool üks lööb, seega polnud tal minutitki kaotada. Mogens suundus trepikotta ja sealt esimesele korrusele, kus asus töökoda. Läbi lahtiste uste nägi ta poolakast töödejuhatajat
Interflug – aastatel 1958–1991 tegutsenud Saksa DV lennufirma. –
