laius lopsakas roheline aas. Mogens üllatus, nähes murul lebavaid paljaid inimesi, kes nautisid päeva viimaseid päikesekiiri. Aasa kaugeimas nurgas, otse metsaserval, askeldas metsseapere. Täiskasvanud emis ja kolm põrsast tuhnisid segamatult pehmes mullas. Mogens ei suutnud vastu panna, vaid jõllitas kõiki neid paljaid naisi, kellel olid rasked rinnad ja tumedad karvad jalge vahel. Ta möödus lesbipaarist, kes lamas paljalt teineteise kaisus otse tema ees rohus. Tema sekselu oli koosnenud vaid üksikutest ja mitte eriti tähelepanuväärsetest külaskäikudest prostituutide juurde. Aga fantaasiat oli tal alati jagunud.
Mogens kõndis nudistidest mööda ja mõne minuti pärast hakkas rada järsult Teufelsbergi radarijaama poole tõusma. Varsti kuulis ta elavat muusikat ja kui ta tipule lähenes, tuli mööda kitsast rada talle vastu aina rohkem festivalikülalisi. Enamik olid temast palju nooremad, nende näod olid täis neete ja keha katsid värvilised tätoveeringud.
Kui ta vana sõjaväeosa varbaiani jõudis, oli ta sunnitud laiaõlgsele turvamehele 30 eurot maksma ja sai randmele punase kolmhargiga templi. Kui ta oleks teadnud, et siin üleval toimub festival ja sissepääsu eest nii palju raha küsitakse, poleks ta kohtumispaigaga nõustunud. Aga nüüd oli hilja kahetseda, ja selle asemel kõndis ta mahajäetud punkrihoonest mööda ja edasi hiigelsuure peahoone poole, mille katusel oli kolm suurt radaritorni. Hoone ees laiuski festivaliala, kus paistis suur muusikalava ja lugematu hulk putkasid, kus müüdi kõike alates vorstikestest ja T-särkidest kuni vesipiipudeni. Üle kõige heljus kanepi, grilltoidu ja uriini hapu lõhn.
Mogens jäi seisma peasissekäigu ees, kus kokkulepitud kohtumine pidi toimuma. Teda kohutas inimeste ja valju rokkmuusika lärm. Inimesed võnkusid lava ees platsil ja ta mõtles, et isegi Christiania on selle vaatepildi kõrval pisut taltsam koht. Mõned vaatasid talle juba viltu. Mogensile tundus, et lisaks taunivatele pilkudele oli ta kuulnud sõnu, nagu Stasi2 või Nazi. Võib-olla arvasid nad, et ta on erariietes politseinik. Ta otsis välja telefoni ja nägi, et levi pole. Ta lappas meilides, et olla kindel, et ta pole millestki valesti aru saanud. Aga juhised olid selged. Ta vaatas ringi. Selle lühikese aja jooksul, mis ta seal oli viibinud, oli rahvast juurde tulnud. Ta märkas, et valgus hakkab kaduma, sest päike läheb looja. Mõte pimeduses seal viibimisest meeldis talle sama vähe kui tagasiminek läbi suure metsa. Laval mängisid muusikud, ja rahvas plaksutas ja vilistas. Mogens tõmbus kõrvale. Ta tahtis pissida ja otsis silmadega tualetisilti, aga tundus, et korraldajad on selle detaili kahe silma vahele jätnud. Ta kõndis festivalialast eemale hoone taha. Siin ei olnud enam nii varjuline ja puhus tugev tuul. Hiiglaslike kuplite rebenenud present tegi tema pea kohal häält, nagu oleks tegu kummituslaeva laperdavate purjedega. Tuul kiunus otsekui halba ennustades kinni aetud šahtide ja maa-aluste käikude meetrikõrgustes sissepääsuavades. Sel silmapilgul tundis Mogens, et Teufelsberg on oma nime vääriline, ja ta leidis kiiresti põõsa, kus oma häda ära ajada. Kui ta seal seisis, pimestas teda üksik tugev valgusvihk. Ta vaatas lähima šahti sissepääsu poole. Sealt vilkus talle taas tuli vastu. Ta arvas, et keegi tahab tema kulul nalja teha, ja kiirustas lõpetama. Kui ta põõsast välja astus, kuulis ta, kuidas keegi teda šahtist kutsub. Hääl kõlas nagu pikaks venitatud meloodiline sosin, mis kadus tuuletuhinasse. Ta astus aeglaselt šahti poole. Hääl kõlas taas.
„Halloo?” küsis ta pimeduselt ja tundis end pisut lollisti.
„Tuleee…” sosistasid hääl ja tuul.
Mogens kõhkles, aga astus siis edasi šahti, kus pimedus ta endasse haaras.
Mäe kohal värvisid viimased päikesekiired taeva punaseks ja vana kindlus seisis selle otsas, suur ja võimas. Kolm radaritorni kõrgusid pilvede poole ja meenutasid hämarduvas valguses kuratlikku kolmharki, mis taeva läbi torkas.
7
Kanali veetase oli tõusnud normaalsest pooleteise meetri võrra kõrgemale ja Christianshavni kanali sillad nägid välja, nagu oleksid nad põlvili surutud. Kõrge veetaseme tõttu laevad kanalil ei sõitnud ja vaid kajakid pääsesid madalate võlvide alt läbi. Talve kaks tormi olid vee sadamabasseini surunud, ja nendele järgnenud paduvihm oli linna veereservuaari täitnud ning teinud selle naabruses olevate kanalite olukorra veel hullemaks.
Bianca märjal ahtritekil istusid Ronk ja Eduardo ning sõid sinki ja munaputru. Ronga jalad puhkasid reelingul, sel ajal kui ta sooja kohvi lürpis. Oli krõbekülm, aga kaunis hommik ning kohv ja munapuder aurasid nende hingeõhuga võidu.
„Globaalne soojenemine,” alustas Eduardo ja noogutas nende ees laiuva kõrgvee poole. „Asi läheb aina hullemaks.”
„Vähemalt pääseme kanalituuri giidide jutu kuulamisest, kuni nad sildade alt läbi sõitma ei mahu.”
„Kallis hind, mida maksta tibakese rahu eest, amigo.”
Ronk kehitas õlgu, võttis oma taldrikult singitüki ja hoidis seda Møffe pea kohal. Inglise buldog haaras välgukiirusel liha tema näppude vahelt ja seda saatis kokku lajatavate lõugate laksatus.
„Ronk, kas sa toidad oma koera gurmeesingiga? Kas sa tead, kui palju ma selle eest maksin?”
„Ei, aga see pidi üsna kallis olema, kuna ta soostub seda sööma.”
Møffe matsutas rahulolevalt ja Ronk patsutas tal pead.
Mõne aja pärast tõusis Ronk toolilt, tiris nahktagi luku kurguni kinni ja tõmbas dressipluusi kapuutsi pähe.
Eduardo vaatas talle otsa. „Kuhu sa nüüd lähed?”
„Mul on kümne minuti pärast kohtumine.”
„Kas sa oled tööd saanud?” küsis Eduardo irooniliselt.
„Käin korteris. Maakler on ostja leidnud.”
Eduardo kergitas kulmu. „Veel ühe?”
Ronk noogutas. „Kaheksas kolme kuu jooksul. Nad seisavad lausa järjekorras, et seda ära osta.”
„Aga miks see siis ikka veel müüdud pole?”
Ronk ei vastanud.
„Sa pead edasi liikuma, Ronk. Miks sa ei lase maakleril neid asju korda ajada?”
„Seda ma ju teengi. Ma lihtsalt aitan teda. Selle vastu pole tal midagi…” Ronk võttis laualt kruusi ja viskas sisu üle reelingu.
„Kas ma tulen kaasa?”
„Mille kuradi pärast sa seda peaksid tegema?”
„Ei, ei, rahu nüüd. Ma lihtsalt mõtlesin…”
„Ole kena ja lõpeta ära.” Ronk keeras ringi ja vaatas kaile. Ta polnud ikka veel harjunud nii kõrge veetasemega, mis tõstis laevas olijad kaiga ühele kõrgusele. „Kas sa tunned teda?”
Eduardo keeras tooli peal ringi ja vaatas halli kere ja bordoopunase riidekatusega Fiat 500 poole, mis oli teisele poole teed pargitud. „Ei, aga mul poleks selle vastu midagi.”
Rooli taga istus hilistes kolmekümnendates sale naine. Tema riietus oli elegantne. Naine käivitas auto, kui avastas, et mõlemad mehed teda vaatavad.
„Kas ta on seal juba kaua istunud?” küsis Eduardo.
„Pole aimugi,” vastas Ronk ja kehitas õlgu. „Aga ma nägin teda ka mõni päev tagasi.”
Naine andis gaasi ning Eduardo ja
Stasi – lühend nimest Ministerium für Staatssicherheit (Riikliku Julgeoleku Ministeerium), mis oli aastatel 1950–1990 Saksa DV riiklik julgeolekuteenistus ning riigi kommunistlikule juhtkonnale ja riigikorrale lojaalsuse järelevalvet teostanud poliitiline politsei.
