veidi oma lõuga, nii et pilk mehe omast üle käis. „Siin me tahamegi elada.”
„All right, siis on ju hästi,” vastas mees ja hammustas huulde. „Siis jääb nii…”
„Kas see pole mitte hea uudis, Thomas?” Kjeld naeratas närviliselt.
Ronk vaatas noort meest. Too oli talle endiselt vastukarva, nagu ka mõte, et ta selle korteri omanikuks saab. „Võib-olla tõesti,” vastas ta siis ning pöördus naise ja poisi poole. „Ma olen kindel, et teile hakkab siin meeldima. Palju õnne ostu puhul.”
Kümme minutit hiljem oli Ronk Møffega kahekesi korterisse jäänud. Talle polnud veel kohale jõudnud, et ta just korteri maha müüs. Ta oli üpris kindel, et Kjeld ajab müügipaberid ekspresskiirusel korda, mitte ainult selleks, et oma palk kindlustada, vaid ka selleks, et ei peaks enam kunagi temaga suhtlema. Ronk libistas pilgu üle suure heleda elutoa, kus tolm paksu kihina tagasihoidlikku mööblit kattis. Hingeõhk tõusis pilvena suust ja tal tekkis tunne, nagu seisaks ta mausoleumis. Eva mausoleumis. Nüüd oli ta kindel, et see noorpaar loob endale siia mõnusa kodu, seda oli ta lugenud naise naeratavatest silmadest. Ronk jõllitas tühja pilguga diivani ees põrandal tammelaudu. Kunagi oli siin seisnud klaasist diivanilaud, enne kui see Eva keharaskuse all purunes. Siit oli ta leidnud tema surnukeha, pea purustatud murdvarga käe läbi. Tema silme ette kerkis taas Eva vere mustav plekk. Ükskõik kui palju ta neid laudu ka ei küürinud, ei kustunud see vaatepilt ta mälust, kuigi Eva surmast oli möödas rohkem kui kaks aastat. „Tule, Møffe,” kutsus ta ja tõmbas koera elutoast kaasa.
9
Ooberst Hausser keris Lada akna alla ja ulatas läbi pilu oma isikutunnistuse. Valvur napsas kaardi enda kätte ja piidles poole silmaga Hausserit, kes jäigalt läbi esiklaasi välja vahtis. Mõne aja pärast andis valvur kaardi tagasi ja raske tõkkepuu auto ees tõusis. Hausser sõitis edasi mööda teed, mis viis riikliku julgeoleku ministeeriumi võimsate tumedate kõrghoonete poole. Need 22 hoonet majutasid suurema osa julgeolekuteenistuse agentidest ja olid jagatud kahekümneks eri divisjoniks, millel igaühel oli oma kindel tegevusala. Hausser parkis Seitsmenda maja juurde, kus paiknes tema osakond. Ta astus autost välja ja läks peaukse juurde, kus pidi veel ühele valvurile oma dokumente näitama.
Põrandat katva sinepikarva linoleumi terav lõhn ehmatas teda igal tema harval visiidil osakonda. Sellest oli juba rohkem kui viis kuud, kui ta siin viimati käis. Hausser läks trepist teisele korrusele, kus asus Z-osakond. Tegemist oli VIII divisjoni jälitusosakonnaga, mis tegeles mitmesuguste operatiivsete ülesannetega, nagu jälgimine ja ülekuulamine. Z-osakonna olemasolust teadis vaid väga väike siseringkond, kõik teised julgeolekuteenistuses uskusid, et kabinetid kuulusid III divisjoni allosakonnale, mis oli osa tehnilisest komandost. Tegelikult aga tegelesid Hausser ja ülejäänud Z-i töötajad nii siseriiklike kui ka poliitiliste juhtumitega. Juhtumitega, kus julgeolekuteenistuse enda töötajad või SED3 liikmed olid kaasatud riigivaenulikesse ettevõtmistesse. Nende üheksa aasta jooksul, mis Hausser oli Z-is palgal olnud, oli ta tegelenud rohkem kui saja juhtumiga. Kaugelt üle poolte neist olid lõppenud süüdlase surmaga.
„Sa näed sitt välja, Hausser,” ütles Walther Strauss oma astmaatilise ja alati niisama hingetu häälega. Ülemus vaatas teda oma märgade silmadega, mis olid ümarasse näkku peaaegu ära kadunud. Seal kirjutuslaua taga istudes meenutas ta oma lühikese kindralivormi ja paksude sõrmedega üleelusuuruses imikut, kelle käed maiustusekausist viimast brändikommi kobasid. „Istu maha,” ütles ta ja osutas toolile, mis oli kirjutuslaua ette lükatud. Hausser sai kohe aru, et ta polnud siia kutsutud seltsimehelikuks vestluseks, sest muidu oleks talle pakutud viina ja istekohta diivanil.
Hausser nööpis jaki eest lahti, asetas portfelli toolijala kõrvale ja istus.
„Kus sa end peitnud oled? Sind on ju võimatu kätte saada.”
„Lahendasin pakilist probleemi.”
„Tänan, nii palju ma tean. Ratalzick ei ole rahul suure suremusega Hohenschönhausenis.”
Hausser kehitas õlgu. „Kui tema enda ülekuulajad veidi paremat tööd teeksid, siis pääseksime sellistest vahejuhtumitest. Nad kuulasid Leo Danzigit kolm kuud üle ja ainus tulemus oli see, et Leo mehed kaevasid end vahepeal Charlottenburgini välja,” ütles ta irooniliselt.
„Nad on seal närvis. Ratalzick ei taha tähelepanu.”
„Tähelepanu? Ta juhib salajast vanglat, mille olemasolust avalikkusel ei ole aimugi. Ma arvan, et ta võib end üsna kindlalt tunda.”
„Praegusel ajal ei saa me endale vigu lubada. On ülimalt tähtis, et me ei satuks kriitika alla.” Strauss lasi rohelist vormilipsu lõdvemaks. Hoolimata kabinetis valitsevast palavusest ei avanud ta akent.
„Leo suri kopsupõletikku,” vastas Hausser. Ta kummardus, haaras oma portfelli, avas selle ja võttis välja Leo surmatunnistuse. „Alla kirjutanud Pommerni vanglaarst,” lisas ta ja asetas tunnistuse Straussi ette lauale. „Leo lähedastele on koopia saadetud ja teavitatud, et matus on juba toimunud.”
„Veel üks kopsupõletik?” Strauss trummeldas oma paksude sõrmedega lauda. „Sa oled lausa terve epideemia valla päästnud. Mis tema meestest saanud on? Arreteerisite nad?”
„See asi on pisut keerulisem. Meie jälgimistöö on näidanud, et ülejooksikute seas on olnud mitmeid silmapaistvaid isikuid siseministeeriumist ja ka mõned kohalikud SED-lased.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
