oli vaja veel üks väike asi korda ajada, enne kui ta siit kaob.
5
Kell 22.30 saabus ekspressrong Kopenhaagenist Berliini Hauptbahnhofi ja veeres perrooni number 2 äärde. Rong oli pool tundi hilinenud ja kohe kui uksed avanesid, tulvasid reisijad kannatamatult perroonile ning kiirustasid eskalaatorite poole. Viimaste reisijate hulgas väljus kõige tagumisest vagunist ka Mogens. Tal oli seljas roosa polosärk ja peas blond parukas, silmad olid varjatud suurte päikeseprillide taha. Ta oli määrinud oma näole ja paljastele käsivartele ebaühtlase kihi isepruunistuvat kreemi, mis tegi ta naha oranžilaiguliseks.
Ta kõndis mööda perrooni ja vaatas üles jaamahoone paljude korruste poole. Eskalaatori kõrval seisid paar turvameest, kes ajasid omavahel juttu ja jälgisid reisijaid. Mogensil polnud aimugi, kas ta oli juba tagaotsitav, ja kui ta endale ausalt tunnistas, siis oli maskeering terve tema plaani nõrgim osa. Kui ta põgenemist kavandas, oli olnud selge, et ta peab end riietama turistiks, ja ta sai inspiratsiooni neilt paljudelt välismaistelt ristlusturistidelt, kes oma kirjude riietega suvel Christianshavni täitsid. Aga siin Hauptbahnhofi hallide ja anonüümsete reisijate vahel torkas ta igati silma ja ta kahetses oma valikut. Aga turvamehed ei vaadanud talle isegi järele, kui ta trepist üles läks, ja Mogens talitses end, et mitte ise nende poole vaadata, ehkki ta tundis suurt kiusatust. Ta läks kaks korrust üles kõige ülemisele kaubanduskorrusele ja leidis kioski, mis müüs kõnekaarte, ning ostis neid viis tükki. Ta vahetas oma iPhone’il SIM-kaardi ja suundus siis hiiglasliku jaamahoone ees asuvasse taksopeatusesse.
„Sohn…tagstrasse 15,” ütles Mogens taksojuhile ja näitas talle igaks juhuks ka aadressi, mille oli oma iPhone’i märkmetesse toksinud.
Juht pomises midagi ja pani taksomeetri käima. Mõne hetke pärast sõitsid nad läbi öömusta linna. Liiklus oli hoolimata hilisest tunnist üpris tihe ja Mogens tundis, et tal hakkab sõidust iiveldama, samas kasvas tema sees kohalolemise rõõm. Ta oli alati tahtnud külastada Berliini, mis paelus teda oma dramaatilise minevikuga. Lisaks Teise maailmasõja ajale huvitas teda ka külm sõda, mille ajal oli linn müüriga poolitatud.
Ta otsis välja oma iPhone’i ja vaatas Yahoo postkasti. Aga seal polnud uusi teateid. Ta lehitses kontaktides, kuni leidis „Shumann48”. „Ma sain hakkama. Olen nüüd kohal. Millal me kohtume?” Ta kordas teadet nii inglise kui ka saksa keeles ja tundis end giidina, kes püüab end arusaadavaks teha.
Veerand tundi hiljem väljus Mogens taksost Friedrichshainis Sonntagstrasse 15 maja ees. Tänava mõlemal küljel oli mitu baari, mille ees istus inimesi veini joomas. Tänava vabameelne õhkkond üllatas teda, sest ta oli arvanud, et piirkond on rahulikum. Samal hetkel kõlas paar taanikeelset lauset ja Mogens keeras ringi ning nägi väikest rühma keskealisi turiste, kes temast möödusid. Ta langetas pea ja kiirustas välisukse juurde, kus oli uksetelefon, ning vajutas nuppu, mille kõrval oli nimi „Schmidt”. Silmapilk hiljem lasti ta trepikotta ja ta ronis oma kohvriga kolmandale korrusele.
„Vahi aga,” ütles mees ukseavast saksa keeles. Tal olid jalas lühikesed püksid ja seljas särk, mis paljastas, et tema keha oli karvasem kui pea.
Mogens tervitas teda noogutusega. Ta oli liialt hingetu, et vastata.
„Nojah, sa pead ühe korruse veel üles minema,” ütles mees ja võttis taskust võtme.
Mogens ei saanud kõigist sõnadest aru. „Maks…mine?”
„Raha lükkad sa mulle lihtsalt homse päeva jooksul siit sisse,” vastas mees ja osutas postipilule. „Teie, põhjamaalaste peale võib alati kindel olla.” Ta naeratas ja ulatas Mogensile võtme.
Mogens laskis kohvri pimedas esikus käest. Ta astus elutuppa ja pani tule põlema. Kahetoaline korter meenutas talle tema enda Langebrogade’i korterit ja oli sisustatud vaid kõige hädavajalikumaga. Seal ei olnud kohta iluasjadele ja muudele vidinatele. Ta oli selle leidnud ühelt neilt lugematutelt internetilehekülgedelt, kus eraisikutest omanikud pakkusid puhkusekortereid. Enamik neist üüris kortereid välja mustalt ja ei olnud huvitatud passist ega muust isikut tõendavast dokumendist seni, kuni raha maksti sulas. Ta oli valinud just selle korteri, sest seda oli võimalik üürida pikemaks perioodiks. Ta oli kirjutanud omanikule, et on pärit Oslost ning sõidab teadmata ajaks sõpradele külla. Omanik, kes kasutas vahendajana altnaabrit Schmidti, oli nõustunud tingimusel, et Mogens maksab üüri neliteist päeva ette. See oli praeguses olukorras täiuslik peidupaik, kuigi ta ei teadnud, kui kaua ta seal elama peab.
Järgmisel hommikul seisis Mogens pisikesel rõdul ja vaatas alla tänavale. Ta polnud sõbagi silmale saanud. Tihedad puuvõrad varjasid ta eest kohvikud, aga külastajate hääled kostsid temani. Pilvitus taevas paistis päike ja õhk oli juba üsna soe. Liigagi soe. Mogens võttis taskust iPhone’i ja vaatas uuesti sõnumeid, aga sinna polnud endiselt laekunud ühtegi uut. Siis avas ta brauseri ja lappas läbi Taani ajalehtede uudislehed. Juhtumit polnud nimetatud ei Politikensi, Berlinske ega Ekstra Bladet’i portaalides. Võib-olla oli see ikkagi liiga tähtsusetu, või otsustas politsei seda varjata, kuni nad uurimisega tegelevad. Mogens taipas äkitselt, et võib-olla otsib politsei just samal hetkel tema korterit läbi. Võib-olla rääkisid nad naabrite või töökaaslastega. Kindlasti võetakse ühendust tema perekonnaga. See käib kiiresti, sest tal on vaid väike õde, keda ta viimati nägi üle aasta tagasi. Mida võib Louise mõelda, kui politsei äkki tema uksele koputab ja Mogensi järele pärib. Mõte tegi talle häbi.
Samal hetkel vibreeris telefon ja ekraanile ilmus sõnum „Schumann48-lt”. „Glad that you’re finally here.”
Ta unustas silmapilguks oma reeturlikkuse, mida oli õele mõeldes tundnud. See ei tähendanud siiski midagi nüüd, kus algab tema uus elu. Ta avas meili ja luges selle läbi.
6
Potsdami rong S7 siugles väsinult hilises pärastlõunapäikeses läbi Charlottenburg Bezirki. Mogens istus esimeses vagunis ja vaatas aknast välja, piieldes järgmise peatuse nime. Juhised meilis, mille ta sai, olid üsnagi selged, ometi pabistas ta, et magab õige peatuse maha. Kui nad Charlottenburgi peatusesse veeresid, nägi ta kaardilt, et Berlin-Grünewaldini oli jäänud veel kaks peatusevahet. Ta tundis kergendust, et kokkulepitud kohtumispaik asus väljaspool linna, Friedrichshaini taani pesast nii kaugel kui üldse võimalik. Koha nimeks oli Teufelsberg ja see kohutas teda pisut. Ta oli üsna kindel, et see tähendas kuradi mäge.
Mogens oli paruka korterisse jätnud ja peitis end rahulolevalt suurte päikeseprillide taha. Taani ajalehed polnud internetis endiselt sõnagi tema kättemaksust kirjutanud. Isegi nende linnaosaleht Christianshavneren ei olnud huvi ilmutanud. Ta kahtles, kas avalikkus üldse kunagi tema kuriteost teada saab. See oli suur pluss elu puhul, mida ta varsti elama hakkab. Hoolimata suurest summast, mille ta varastanud oli, ei jätkunud raha igaveseks, aga sellest piisas stardikapitaliks, ja tal oli plaane, kuhjaga imelisi ja joovastavaid tulevikuplaane. Seni kuni ta suutis nii Taani kui Saksa võimudega kokkupuudet vältida, oli ta jalgealune kindel.
Kaksteist minutit hiljem astus ta Berlin-Grünewaldi peatuses rongi pealt maha. Ta kõndis väikese kellatorniga jaamahoone juurde ja sealt edasi metsa poole, kus oli peidus Teufelsberg.
Leegitseva kolmhargiga värvilise plakati peal seisis kiri „Kuratlik festival”. Plakat oli paigutatud pukile pisikese kohviku ette, kus asus ka jalgrattalaenutus ja mis tähistas sissepääsu suurele metsaalale. Plakatil oli kirjas, millised bändid ja kunstnikud üles astuvad sellel kolmepäevasel tantsu- ja muusikafestivalil, mis toimus Teufelsbergi tipus mahajäetud radarijaama juures. Mogensile ei meeldinud mõte muusikast ja rahvahulgast, aga ta hakkas rahulikult mööda pikka metsarada astuma ja jälgis papist nooli, mis olid mõnesaja meetriste
