liigutas pead ette-taha, kui ta akna alla keeras ja värsket õhku nautis. Ta oli peaaegu kohal. Traktorist möödudes lehvitas ta talumehele ja sõitis mööda külavaheteed edasi. Viimane teelõik võttis nii palju aega, ta igatses juba olla kodus veeäärses majas Bosworgys. See oli turvaline, maailmast eemal. Oli alati olnud. Kui ta möödus sealt, kus tee keeras Orchard Lane’ile ja Penarvon Cove’i poole, sõitis ta edasi mööda rööplikku rada ja aeglustas käiku, et vaadata Falmouthi lahele. Aastatega olid puud kõrgemaks kasvanud, varjates vaate peaaegu ära, aga mitte päris. Gabe naeratas ja tundis, kuidas pinge selges õhus hajub.
Tee oli auklik ja liiga täis pakitud auto nurises, kui Gabe, hoolimata katsetest auke vältida, ikka nendesse sattus. Pannud sisse teise käigu, sõitis ta kolmest päikeselist õhtupoolikut nautivast jalutajast mööda allamäge. Veel mõnisada jardi, ja ta oligi värava juures. Gabe peatas auto ja tuli välja. Seadnud otseks sildi, mis hoiatas loata sissetungijaid ette vaatama, imestas ta jälle, millest nood õieti pidid hoiduma. Siin elas lihtsalt üks eraklik kunstnik, polnud mingeid kurje koeri ega isegi kopsakat kutti, kõigest vana naine. Õnneks oli kõigi nende aastate jooksul Jaunty üksildast kunstnikuelu häirinud ainult paar eksinud matkajat.
Gabe naeratas väravat avades taas, ta oli tänulik, et mitte keegi polnud vanaema tülitanud. Paistis, et Jaunty polnud kunagi kartnud nii eraldatult elada, ja see hämmastas Gabe’i. Ta sõitis väravast sisse ja pani selle uuesti kinni, enne kui mööda sissesõiduteed kuuri juurde suundus ja auto sinna parkis.
Gabe avas ukse ja hingas sügavalt sisse. Õhk oli niiske, lõhnas eukalüpti ja kadakate järele. Kodu. Ühte teeserva ääristavad bambused sahisesid, nagu piitsutaks neid tugev tuul, aga kõrguvate eukalüptide lehed olid liikumatud, nii et põhjuseks pidi olema mingi jahti pidav loom. Gabe avas pakiruumi ja häiris sellega hakki, kes pahandas häälekalt ja lendas minema. Gabe nõjatus oma väikese auto vastu ja vaatas sinisesse taevasse. Mõned pilved liuglesid kiiresti mändide kohal, mis kaitsesid maja karmi põhjatuule eest, ja septembri kohta tundus ilm väga soe. Vananaistesuvi.
Gabe võttis toidukotid ja hakkas maja poole astuma, pannes tähele, et seal, kus rada kattev kruusakiht on õhukeseks jäänud, tärkab umbrohi. Tal tuleb õige varsti trimmer välja otsida ja seda veidi taltsutada. Gabe teadis, et tegemist on palju. Kui ta kuue nädala eest siin käis, märkas ta, et vanaema tervis oli järsult halvemaks läinud, kuigi ta ise seda ei tunnistanud. Gabe’il seisab ees tõsine võitlus, et panna Jaunty mõistma, et ta vajab Gabe’i. Üheksakümne kahe aastane naine ei saa elada üksinda muust maailmast eemal asuvas majas ja neil polnud võimalik palgata koha peal elavat abilist – Jauntyle ei tulnud selline mõte niikuinii pähegi. Gabe võttis kotid kindlamini kätte, peatus ja kuulatas kajakate kisa. Mändide vahelt paistis jõgi ja seedripuiduga vooderdatud majake sulas mäenõlvaga peaaegu ühte. Esimene pilk Jaunty pelgupaigale tõi Gabe’ile alati klombi kurku. See oli kodu ja oli väga õige, et ta siia tuleb, kuigi ta ei teadnud, miks ta nii kaua ära oli olnud.
Hilispärastlõunane päikesepaiste soojendas seedripuust vooderdist ning Gabe nägi, et vanaema istub kirjutuslaua taga ja vaatab aknast välja jõele. Groyne Pointi ees loovis väike purjepaat. Kõik näis rahumeelne. Gabe’i pilk langes lähimale ümbrusele. Väikeses aias lokkasid lembeliiliad, lavendel ja umbrohi, tema viimasest siinkäigust saadik oli umbrohi aiataimedest peaaegu võitu saanud. Gabe’i ootas ees hulk tööd, aga kui ilm püsib nii ilus, on see puhas rõõm. Kui Gabe uuesti maja poole pöördus, nägi ta, et köögiuks on lahti ja kutsub teda koju.
Kottide all lookas, astus Gabriella sisse. Jaunty peatus köögiuksel ja märkas pojatütre silme all tumedaid rõngaid. „Ma ju ütlesin, et sa ei tuleks.”
„Mis tervitus see niisugune on?” Gabriella asetas kotid maha, läks Jaunty juurde ja embas teda, tõmbus siis eemale ja uuris tema väljanägemist.
Liiga põhjalik uurimine ei ole hea. Jaunty teadis, kuidas midagi varjata, aga parim viis oli rünnak. „Just selline, nagu sa ära oled teeninud.”
„Minust sa lahti ei saa.” Gabriella hakkas söögikraami ära panema.
„Siin jätkuks süüa viieliikmelisele perele.” Jaunty vangutas pead.
„Sa ju ütlesid, et sinu dieet ei meeldi sulle, mõtlesin siis, et teen ise süüa ja vaatame, kas saame su seedehäiretest lahti.”
„Kahtlen.”
„Minu meelest tulevad need seedehäired sellest, et sa elad küpsistest ega söö korralikult.” Gabriella vaikis ja pöördus vanaema poole. „Sa paistad väsinud. Mine istu päikese käes, kuni ma asjad lahti pakin, siis toon sulle tassi teed.” Gabriella naeratas, aga tema silmad olid ikka kurvad. Jaunty tundis neid silmi. Need olid teda aastate viisi kummitanud.
Jaunty läks maja eesukse juurde ja sealt välja terrassile. Kivide vahel kasvasid umbrohud. Ta kummardus alla, aga tal polnud piisavalt jõudu, et need vastikud rohud välja kiskuda. Nad olid seal juba liiga kaua olnud. Kuidas ta seda varem polnud märganud?
Jaunty vajus toolile. Nii palju oli kahe silma vahele jäänud, mitte ainult terrassil kasvama hakanud umbrohi. Roosid olid kauaks hooletusse jäetud ja nägid nüüd välja nagu mingid okaspõõsad, mitte aiakaunitarid. Kui tema itaallannast vanaema, tema nonna, oleks neid näinud, oleks ta olnud tõesti kohkunud. Jaunty pööras näo taeva poole ja sulges hetkeks silmad. Kuigi septembri lõpp lähenes, oli päikesepaiste veel tugev ja soojendas nägu. Jaunty oligi väsinud, nagu Gabriella oli öelnud, iga päevaga kulutasid hingetõmbed aina enam jõudu, ja mis veel olulisem, mitte miski ei äratanud enam huvi ega isu. Tal polnud enam kuigi palju jõudu järel, aga ta vajas jõudu, et teha seda, mida ta pidi tegema. Ehk oli Gabriella saabumine koos selle sekeldamise ja toiduga hea asi. See annab talle jaksu lõpetada.
„Miks sa siin oled?” Jaunty uuris Gabriellat.
Vanaema silmad polnud enam nii selged, kui Gabriella mäletas. Särav sinine oli udune ja tuhmunud. Jaunty pöördus lahele vaatama ja Gabe’ile meenusid korrad, kui ta oli näinud vanaema jõge silmitsemas, mitte vaadet, vaid lihtsalt vett. Vanaema võis tundide kaupa lahte või jõge uurida, mitte maalida ega joonistada, vaid lihtsalt vaadata, justkui otsiks midagi. Meri oleks sõja lõpus peaaegu Jaunty elu nõudnud, aga siis see hoopis päästis ta, andes toidu lauale.
„Ma tahan siin olla.” Gabe teadis, et pole mingit mõtet hakata Jauntyle meelde tuletama, kui kitsas tal rahaga on. Jaunty teadis seda isegi ja sellepärast ta odavatest küpsistest elaski.
„Ei, sa oled siin sellepärast, et ma olen suremas.” Vanaema roidunud silmade pilk oli Gabe’ile suunatud.
Gabe marssis terrassil ringi ja mõtles, mida ta sellele vastama peaks. Teatud määral oli see tõsi. Aga asi polnud ainult selles.
Jaunty hakkas naerma. „Minust ei ole enam asja. Miski ei tööta korralikult ja vahel ei tööta üldse.” Jaunty kummardus särki siludes. Vanaema oli ikka riides nii, nagu Gabe oli harjunud teda nägema: ta kandis tumesinist pikka purjetajasärki ja pükse, jalas olid tal suvel valged ja talvel mustad tennised. Tõustes Jaunty peatus ja hingas vaevaliselt sisse, Gabe nägi tema näol valugrimassi, aga ei läinud talle appi. Ta teadis, et Jaunty ei taha tema abi, see teeks asjad ainult hullemaks, laseks hädadel silma paista. Iseseisvust hindas Jaunty üle kõige.
Jaunty oli ainus, kes Gabe’il kolmeteistkümneaastasest saadik perekonnast alles oli. Nende kolmeliikmelisest perest – Jaunty, Gabe ja Gabe’i isa Philip – oli saanud siis, kui isa Põhjamerel naftapuurtorni plahvatuses surma sai, kaheliikmeline ning varsti jääb ainult Gabe üksi. Sinna ei olnud mitte midagi parata. Siiski võis ta muuta eriliseks selle aja, mis neile veel jäänud oli. Gabe lootis, et tema siinviibimine leevendab Jaunty ebamugavust, kuigi võib-olla ainult natuke. Jaunty pööras pead ja naeratas, enne kui ta majja sisenes. „Tore sind näha.”
