väljas ja rannamantlisse mähkunud, vaatas ta jõele ja jälgis, kuidas udu hakkas hajuma ja päikesepaiste muutus soojemaks. Tõotas tulla kaunis päev. Loodetavasti jõuab klaver varakult kohale ja pärast seda saab Gabe minna üksi pikale jalutuskäigule. Rõõmsa südamega ronis ta üles maja juurde. Taevas oli sinine, päike paistis soojalt ja põhjakallas kümbles kuldses valguses. Hea oli kodus olla.
Gabe nihutas diivani seina äärde ja lükkas juuksed silme eest ära. Asi ei klappinud. Kuidas ta ka ei püüdnud, ikka ei õnnestunud tiibklaverit elutuppa mahutada, kui ta just ei loobu söögilauast, mis on väikese köögi jaoks liiga suur. Majas andis kõik tunnistust Jaunty praktilisest eluviisist. Köögis olid ainult tarvilikud asjad, ei midagi enamat kui kraanikauss, pliit, külmik ja suur puhvetkapp. Ruumi polnud raisatud ega ülearu täis kuhjatud. Jäi mulje, et Jaunty ümbrus peab olema lage, et tema kujutlusvõime lennata saaks.
Kuigi Gabe teadis, et maja oli juba olemas, kui Jaunty pärast sõda siia kolis, võinuks see väga hästi just vanaema jaoks kavandatud olla. Köök ja majapidamisruum olid Gabe’i magamistoa juures maja lõunaosas, elutuba oli Jaunty magamistoa kõrval põhjaosas, majake vaatas läände ja mäepoolses idaküljes oli ainult mõni väike aken. Tegelikult oli kõik siin keskendunud jõele, peaaegu igast aknast avanes sinna erinev vaade.
Gabe nõjatus söögilauale ja imetles säravat päeva. Oli nii palav, et võinuks olla südasuvi. Ta avas mõne akna ja põikas kõrvale unise herilase eest. Pööras siis ringi ja ohkas. Klaver siia ei mahu. Oli muidugi veel Jaunty ateljee, mis asus jõe ääres kaljuserval mändide vahel. See oli peaaegu sama suur kui elumaja, aga viimasel ajal polnud seda eriti kasutatud ja seal on ilmselt niiske. Küsimus oli muidugi, kui niiske – klaver ja niiskus ei sobi kokku.
Istudes sel hommikul vanal kail mõõnaga vee alt välja jäänud ala juures, kuulis Gabe vee muusikat, kui mõõn hakkas vett kallaste juurest ära tõmbama. Teda rahustas, kuidas vesi merre voolates vulises ja vulksus. Udu oli vangistanud helid, mis summutatult kaldasse klammerdusid. Gabe’il oli neid hääli kuulates ajataju kadunud ja tema peas hakkas kujunema muusikapala, loodete sonaat.
Gabe nihutas pisut väikest diivanit. Jaunty oli suremas ja Gabe oli sellega leppinud. Ta keeras kiiruga ringi. Ei, tegelikult ta polnud sellega leppinud, aga pidi leppima. Üheksakümne kahe aastaselt ei olnud Jauntyl enam palju aastaid elada jäänud, ilmselt ainult mõni kuu, ja Gabe püüab need teha talle nii heaks kui vähegi võimalik.
Köögis oli vesi Jaunty muna jaoks mulinal keema läinud. Jauntyle tuli muna panna just sellisesse vette ja keeta täpselt kolm minutit. Gabe pani tobeda kollase pardikujulise munakeedukella, mille ta oli kümneaastaselt vanaemale jõuluks kinkinud, kolme minuti peale. Tol ajal oli elu parem, Gabe uskus, et jõuluvana on olemas, ja isa oli ka veel elus. Süütus polnud kadunud.
Gabe ohkas. Vahel tundus talle, et ta on sündinud õnnetu tähe all. Ema oli kolm päeva pärast tema sünnitamist surnud nakkusesse. Kui ta oli kolmteist, oli surnud tema isa, ja neli aastat tagasi, kui tema karjäär oli just tohutu edu lävel… noh, siis oli ta lihtsalt minema kõndinud.
Munakeedukell helises. Gabe võttis muna veest välja, pani munatopsi ja kattis kiiresti mütsiga. Gabe ja Jaunty olid selle mütsi kakskümmend aastat tagasi koos teinud ja Gabe naeratas, vaadates selle lötakat olemist. Gabe polnud käsitöös kunagi eriti tubli olnud, aga see polnud takistanud teda aina uuesti proovimast. Gabe asetas muna, portselanist teekannu ja röstsaia kandikule, just nii, nagu Jauntyle meeldis. Ta ei saanud vanaema muuta, aga kui Jaunty jõudu juurde saab, ehk naudib ta siis aega, mis on talle veel jäänud.
„Tere hommikust.” Jaunty tuli magamistoast elutuppa, hõõrudes puusaliigeseid ja lootes, et pinge neis annab järele ja tal on siis lihtsam liikuda. Hommikusöök oli laual ja Jaunty naeratas, aga Gabriella kirtsutas nina – kindel märk, et miski teeb talle muret. Gabe oli teinud seda pidevalt, kui isa suri ja ta püüdis olla vapper. Kui pisarad silma tulid, krimpsutas Gabe nina, et neid tagasi hoida. Jaunty meelest oli parem pisaratel välja voolata lasta, aga Gabe oli alati püüdnud oma tundeid talitseda. See enesevalitsus polnud kolmeteistkümneselt just suur probleem, aga nüüd oli küll.
Üksnes Gabriellale silma vaatamine viis Jaunty ajas tagasi, aga ta ütles endale, et peab keskenduma olevikule. Ometi tõmbas Gabriellas kõik Jauntyt minevikku. Ta oli nii palju pärinud oma vanavanavanematelt: tema erepunased juuksed olid samasugust tooni, kui olid olnud Jaunty isal, puhas lauluhääl tuli Marialt. Gabriella hääles puudus ainult selline sügavus, nagu oli olnud Marial, sügavus, mis omandatakse aja ja harjutamisega.
Laua äärde redelleeniga toolile istuma vajudes nägi Jaunty lähedalt, kui käest ära oli Gabriella ennast lasknud. Ta ei pühendanud endale üldse aega. Vapustavad leegitsevpunased lokid olid hooletult lõtva krunni tõmmatud, portselanikarva nahk oli kuiv ja igatses niisutaja järele. Tundus, et Gabriella peidab ennast. Aga kuidas sai nii kaunis, nii vapustav naine ennast varjata? Gabriellal olid päikeseloojangu värvi juuksed, kollakaspruunid silmad ning hääl, mis võiks jumala taevast alla tuua. Miks ta seda kõike varjab? Temas oli alati olnud midagi habrast. Muidugi mõjutas teda ema kaotamine kohe pärast sündi, aga see – see hoolimatus enda suhtes oli nii tahtlik, et muutis Jaunty rahutuks.
„Sa magasid sisse.” Gabriella istus ka laua taha, kruus pihkude vahel.
Pikkade peente sõrmede otsas olid näritud küüned. Jaunty silitas kriimulist tammelauda. Eelmises elus oli see laud olnud uks, mille keegi oli minema visanud, aga Jaunty oli selle ära päästnud, pragulise värvi maha kraapinud ja pinna säravaks vahatanud. Laud oli teeninud söögilauana, aga sagedamini tööpinnana ja ammustel aegadel enne ateljee ehitamist oli Jaunty siin maalinud ja joonistanud.
„Ma lebasin voodis ja vaatasin hommikuvalgust põhjakaldal,” valetas Jaunty, aga hommikuti tundus talle oma toas, kuhu kostis kajakakisa ja paistsid lained, et ta on paadis, ja see oli ühteaegu nii rahustav kui ka ergutav. Vesi meelitas teda, kutsus enda juurde nii, nagu sai kutsuda kedagi, kes oli vee jõudu tunda saanud. Aastaid tagasi oli vesi Jaunty tulema lasknud, aga tema aeg oli otsakorral ja vesi nõudis nüüd selle armuaja eest tasu. Kas tema surm maksab ka teised võlad? Ei.
„Jaunty?” Gabriella puudutas vanaema kätt.
„Jah.” Jaunty kortsutas kulmu.
„Ma küsisin, kas sa nüüd hommikul puuvilja tahad?”
„Kuivatatud ploome, kallis.” Gabriella oli armas, oli alati olnud, ta tahtis ikka meele järele olla. Aga midagi oli temaga juhtunud, midagi, mis ei olnud mingil juhul hea. Jaunty tajus seda, aga Gabriella ei rääkinud, ükskõik, mis see siis oli. Kõik oli alati „hästi”, aga see ei tähendanud ju üldse midagi. Ja kuigi Gabriella töötas oma muusika kallal nagu pöörane, ei olnud see laulmine, vaid muusika. Jaunty kuulas seda – muusika oli kaunis ja kurb, kuid sellest ei piisanud ju kirglikule naisele, aga Gabriella oli kirglik, Jaunty teadis seda.
Kui vana ta oligi – kolmkümmend? Jaunty polnud kindel. Võis ka noorem või vanem olla. Jaunty peaks ju Gabriella vanust teadma. Minial oli sünnitus alanud kuu aega enne tähtaega ja siis oli nii külm, et kindlasti oli talv. Philip, kallis Philip… Ta oli siis merel kusagil naftaplatvormil ja minia oli selleks ajaks surnud, kui mees tema juurde jõudis. Südantlõhestavalt kurb.
Jaunty imestas, et mõned asjad, näiteks see, kuidas Alex talle 1939. aasta suvel lilli juustesse põimis, olid nii selged, aga kuupäev, mil sündis tema ainus lapselaps, oli meelest kadunud. Tema mälu oli üleküllastunud. Liiga pika elu jooksul juhtub nii, aju valib ja nopib välja, mida tahab hoida. Jauntyl endal selle üle kontrolli polnud. Mõistus oli tal alles, aga kõiki mälestusi polnud ja kindlasti polnud kõiki neid, mida ta ise tahtis säilitada. Ei, tema salakaval mälu oli välja valinud mälestused, millest tugevasti kinni hoida, ja mis õigus oli temal öelda, et mälu on teinud valesti.
