välja ja läks terrassile. Kerge tuuleke sahistas puulatvades, siis jäid lehed liikumatuks, nagu oleks keegi õhtuks masina välja lülitanud. Tagasi majja minnes heitis Gabe pilgu Jaunty magamistuppa. Suletekk liikus korrapäraselt ning Gabe hakkas minema auto juurde, mis oli ikka veel korterist toodud asju täis. Mõte klaasile veinile pani tal suu vett jooksma. Ta peatus ja nõjatus vastu uksepiita. Kas tal ikka on energiat täna veel midagi teha? Võiks ju lihtsalt diivanile vajuda. Ei, ta parem toob asjad ikka ära ja siis on veel vaja luua muusikat küpseubade reklaamile. Gabe kehitas õlgu. See oligi nüüd tema elu – aga vähemalt elab ta Bosworgys. Ta naeratas ja asus tegutsema.
KAKS
Päikesepaiste tungis läbi õhukeste valgete kardinate. Jaunty oli aastaid tagasi valinud selle kanga lihtsa kirikakramustri pärast, mitte praktilistel kaalutlustel. Kardinad ei varjanud valgust ega kaitsnud tõmbetuule eest, kuid olid kirikakraid täis tikitud ja tol suvel oli väljal nii palju kirikakraid… 1939. aasta suvel oli Jaunty kaheksateist ja noormees oli nägus. Kui Jaunty silmad sulges, tundis ta isegi nii paljude aastate järel sõrmede all ikka tema nahka. Nüüd puudutas ta oma kortsulisi käsi, mida olid rikkunud tärpentin ja värvid. Üks nendest kätest oli aeglaselt joonistanud ringe mehe siledale seljale.
Sellest ajast saadik on kirikakrad Jaunty lemmiklilled. Mees oli neid talle juustesse põiminud, need lilled olid oma ilus nii lihtsad. Ei midagi kriiskavat, ainult kitsad kroonlehed ja hunnitu piisake kuldset kollast. Kirikakra südamikku maalides kasutas ta kaadmiumkollast ja pisut umbrapruuni.
Enne kui mälestus hääbus, tõusis Jaunty püsti, keeras kirjutuslaua sahtli lukust lahti ja võttis sealt vihiku. Ta uuris enne kirjutama hakkamist sulepead, tinti tilkus vihikulehele ja plekk imbus sisse, tekitades amööbi kujutise. Suleots puudutas paberit ja tõusis uuesti, sest hakkas kostma hommikuses tuuleõhus hõljuv laul. Puccini aaria „O mio babbino caro”.1 Gabriella selge hääl äratas mälestusi: Viin, Pariis, Rooma ja Berliin. Ei, ei, Gabriella ei tohiks siin olla. Ta on nii andekas, maailm peaks olema tema jalge ees, nii nagu see oli olnud Jaunty ema Maria Lucia jalge ees.
Gabriella peaks olema Londonis, mitte püüdma siin põetajat mängida. Kas Jaunty oli kõik juba liiga hiljaks jätnud? Ta koputas taas sulepeaga vastu paberit ja vaatas, kuidas veel üks tinditilk paberisse imbub. Gabriella peab Jauntyl minna laskma, aga oli selge, et tüdruk ei oska seda teha, nii et Jaunty peab teda õpetama.
Jumalagajätud on mul hakanud hästi välja tulema. Ma olen peaaegu valmis viimast korda hüvasti jätma. Aga ma ei taha minna enne, kui tean, kes ma olen – ja mina olen ainuke, kes seda tõesti teab.
Jaunty tõstis pilgu vihikulehelt ja naeris. Miks ta polnud peast segi läinud? See olnuks lihtne või vähemalt ta arvas, et olnuks. Jauntyle olnuks see kergem kui taluda maailma halliks muutumist. Ta hõõrus meelekohti.
Siiski ei taha ma midagi vähem, kui sulle haiget teha, Gabriella. Aga kõik, mida ma pean ütlema, teeb sulle haiget, ja see paneb mind muretsema. Mul on veel vaevu jaksu, et voodist tõusta ja näha hommikuvalgust armsa jõe kohal. Just jõgi päästis mu ja sundis valima elu. Seal leidsin ma armastuse ja sealt otsin ma seda siiani.
Kärisev hingamine kostab üle linnulaulu ja mu oma mõtete. Mu hingetõmbed on nii valjud ja vaevalised. Iga hingetõmme nõuab väga suurt pingutust, aga mida minu vanuses siis ikka oodata? Mu keha on liiga vana, ükskõik, mida mu aju vahel mõtleb.
Aga kui ma kuulen sind laulmas, tunnen, et olen kaheksateist ja kuulan ema laulmist. Taas minevikku külastada on väga rumal. See on lõpetatud, aga kutsub mind nagu jõgi.
Gabe istus jõe lähedal puutüvel, kruus käes, ja kuulas hommikuhäälte sümfooniat, nii nagu ta oli peaaegu öö läbi kuulanud Jaunty ebaühtlast hingamist. Gabe oli ise hinge kinni hoidnud, oodates vanaema järgmist hingetõmmet, see tähendas, et ta polnud peaaegu üldse maganud, ja kui ta kurnatult ärkas, tegi ta kõigepealt harjutusi, et pigistustunne rinnast kaoks.
Vähemalt ei vaevanud teda siin Bosworgys õudusunenäod, mis teda Londonis kummitasid. Terapeut oli öelnud, et need ei pruugi üle minnagi, ja siis oli Gabe teraapiast loobunud. Tema meelest polnud sel mõtet, kui see tal öösel magada ei aita. Õigupoolest olid ööd pärast teraapiaseanssi kõige hullemad. Need kiskusid kõik ikka ja jälle pinnale, sundisid seda uuesti läbi elama. Iga kord oli see aina kohutavam – kohutavam, kui tema meelest üldse sai olla. Ta lamas siis öösel ärkvel, suutmata magama jääda, elas igat hetke uuesti läbi ja mõtles, et kui ta oleks midagi teisiti teinud, kas siis poleks seda juhtunud? Asjatu tegevus, sest see juhtus ja enam ei saa midagi muuta.
Siin saab ta kõik seljataha jätta, otsast alata. Bosworgys oli elu lihtsam, no vähemalt nii oli lihtsam, kuidas Jaunty elas. Kõike oli nüüd vähem. Televiisorit polnud, välismaailma tõi majja ainult raadio. Gabe ohkas ja lasi õlad lõdvaks.
Õhk oli paks udust, mis rippus mõne jala kõrgusel jõe kohal, aga vesi oli nii selge, et paistsid nii jõe põhjas olevad kivid kui ka väike krabi, kes minema plagas. Ujumine hoidis Gabe’i tervet mõistust, see oli alati tema mõtteid klaarinud. Heitnud rannamantli seljast, läks ta ettevaatlikult astmete juurde. Ta oli jälle kodus, see oligi oluline.
Gabe kontrollis, kas jäme köis on ikka vastupidav ja tugevasti kinnitatud, laskus siis paar kaljusse uuristatud järsku astet allapoole ja kastis jala vette, soovides, et see oleks soojem. Kuigi tuul puhus leebelt lõunast, ei toonud see nii varasel tunnil kaasa kuumust, seega oli ka õhk jahe.
Mõõn oli alanud, aga vesi siiski veel kõrge. Gabe mõtles, et merele nii lähedal elades keerleb kõik loodete ümber. Ta tegi jalaga vees ringe, aga et seda valutumaks teha niikuinii ei saanud, sukeldus ta lihtsalt vette. Vesi oli nii külm, et lõi hinge kinni. Gabe tõusis õhku ahmides pinnale ja hakkas siis kiiresti teise kalda poole kroolima. Tegelikult polnudki vesi nii kohutavalt külm. Õigupoolest teadis ta oma kogemustest, et sel aastaajal on jõgi kõige soojem, aga keha lihtsalt ei uskunud seda, kui ta vette sukeldus.
Gabe ujus edasi-tagasi, kuni pinge kadus, keeras siis selili ja hõljus vee peal, kuni vool kandis ta jõelt välja. Ta kuulis eemalt kalalaeva mootori podisemist ja pea kohal kajakakriiset. Veepinna kohal rippus ikka veel raske udu, mis summutas hääli. Gabe oli juba jõelt ära kandunud, kui ta pööras pead ja nägi veel puude varjus Jaunty ateljeed. Niisuguse nurga alt vaadates näis, et seda varjavad männid kummardavad.
Gabe naeratas ja keeras jälle ringi. Kuna oli mõõnaaeg, nõuab astmete juurde tagasi ujumine päris tugevat pingutust, aga ta ootas seda rõõmuga. Juba väikesest peale oli Gabe jões ujunud, isegi kui vahel oli vaja kalipso selga panna. Isa ei kandnud seda kunagi ja nimetas Gabe’i hellikuks, aga ta ei hoolinud sellest. Mida isa ka ei öelnud, jaanuari keskel oli vesi ikka neetult külm. Jaunty väitis alati, et aasta jooksul ei muutugi nii väga vee temperatuur, vaid hoopis õhk ja tuul, mis sinu peale puhub, kui sa veest välja tuled, teevad selle kogemuse nii piinarikkaks. Gabe värises, meenutades jõuluhommikusi ujumisi – need olid alati vahvad, aga enamasti kohutavalt külmad. Kiirete löökidega õnnestus Gabe’il keerata lahesoppi, kus vool oli nõrgem. Ta oli vormist väljas. Kuidas sai see, et ta polnud kaks nädalat ujunud, muuta loodetega võitlemise nii raskeks? Ta ei teadnud ja sellisel rahulikul hommikul ta ei hoolinud ka. Gabe läks üle rinnuliujumisele ja nautis rahulikku ümbrust. Kormoran langes vee poole, aga tõusis uuesti kõrgemale, enne kui veepinda puudutas.
Lahesopp oli vaikusesse mähkunud, hääletuses möödus Gabe astmetest ja kaist. Puuoksad küürutasid veepinda puutuma ja Gabe’ile tundus, et ta näeb madalates pilvedes kalda juures hiilivaid vaime. Kalalaeva mootori popsumine muutus valjemaks.
Miski puutus vastu Gabe’i jalga ja ta tõmbas jala eemale, kuigi teadis, et tõenäoliselt oli see mõni kefaal, keda oli siinsetes vetes palju. Poolel teel Gabe peatus, keeras ringi ja nägi,
Lauretta aaria Giacomo Puccini ooperist „Gianni Schicchi”.
