kõik mehe jõupingutused, millega ta püüdis lahvatanud kirge maha suruda. Uus kirelaine voogas temast üle. Ei! Ta ei tohi alla anda! Ei tohi naise lõa otsa sattuda. Kirg muudab inimese haavatavaks. Seda tõde oli Bruce jälginud juba enne vangiminekut, eriti hästi aga siin viibides.
Iha ei taandunud. See tagus ajudes, pulseeris kubemes. Küllap see peegeldus ka tema näol. Mees tabas Claire’i ehmunud pilgu. Naise sihvakat keha läbis värin. Ta meenutas mehele ehmunud emapõtra, kes on iga hetk valmis jooksu panema ja isaslooma juurest põgenema. Kuid erinevalt põdrast, süütust loomast, oli Claire Faulkner kõige valelikum ja kahepalgelisem naine, keda ta oli kunagi kohanud.
“Lase juuksed valla.”
“Bruce!” sosistas Claire kahvatudes.
“Lase valla. Kohe praegu!” käskis mees.
Värisevate kätega hakkas naine kunagi korralikku soengut toetanud juuksenõelu ära võtma ja panema neid koti sisetaskusse. Silmi pilutades jälgis Bruce tema tegutsemist. Kõik juuksenõelad eemaldanud, raputas Claire pead, lastes juustel õlgadele langeda. See liigutus oli nii meeleline, et Bruce, surunud käed rusikasse, suutis end vaevu tagasi hoida.
Mees lähenes. Naine seisis, käed all, rind kerkis ja langes. Ta häälitses kuidagi kummaliselt ja kähisevalt. Pruunides silmades olid hirm ja meeleheide, pupillid olid suurenenud, silmalaud hakkasid värisema. Bruce sai aru, et tema on selle põhjus, kuid tal oli ükskõik. Hirm ja meeleheide olid pikkadel aastatel ta kaaslasteks olnud, nüüd on tulnud naise kord. Mille peale ta küll lootis, kui ilmus pärast kuut pikka lahus oldud aastat äkki kohale? Mees leiab nii või teisiti võimaluse talle kätte maksta. Claire on selle ära teeninud, kuna jättis ta südametult maha, olles mehele nii vajalik.
Bruce tõstis aeglaselt käed ja sõrmitses naise tihedaid niiskeid juukseid. Claire püüdis kõrvale põigelda, kuid mees ei andnud selleks võimalust. Mõlema käega sasis ta naise juukseid, tundes isegi läbi karedaks muutunud peopesade naha Claire’i pea soojust ja sõrmede vahel voogavate kaunite lokkide siidisust. Ta oli jõudnud juba unustada, kui meeldiv see on. Mehe käed hakkasid värisema ning keha pingestus. Kuum ihalaine voogas temast jälle üle. Ta needis end selle pärast, et puudutas Claire’i, aga naine oli ta ära nõidunud, võrgutanud oma kordumatu lõhnaga. Sellesama ärritava lõhnaga, mis oli jälitanud teda päeval ning muutunud piinaks pikkadel öödel üksikkongis.
Suutmata võrgutamisele vastu panna, tõmbas Bruce naise lähemale, surudes oma puusad vastu naise kõhtu. Hinge kinni pidades vaatas Claire pärani silmi talle otsa. Mees andis mõista, et naine on täielikult tema võimuses, et ta võib teda põrandale lükata ja vallutada otse siin, ja ta teeb seda, kui ta tahab, aga praegu on tal teised plaanid.
Oma sõrmedega nagu kammiga liikus ta läbi Claire’i juuste, tungides läbi sassis salkude. Alumist huult hammustades krimpsutas naine valu pärast nägu. Tihedate mustade ripsmetega ääristatud silmadesse valgusid pisarad. Hämmeldunud sellest, et Claire isegi ei püüa vastu hakata, vaid kannatab kõik tema raevukad rünnakud ja jõhkravõitu puudutused välja, hakkas Bruce naise vastu isegi nagu mingit austust tundma.
“Varem ei elanud sa kunagi oma viha minu peal välja ning puudutasid mind ainult armastust tundes,” sosistas Claire vaevukuuldavalt.
Kohates naise pilku, Bruce kangestus. Claire’i pähkelpruunide silmade sügavuses võis näha avameelsust. Mees nägi seda, mida ta üldse näha ei tahtnud. Teda valdasid tahtmatud mälestused, kuid need olid liiga piinavad ja meenutasid seda, mis enam kunagi ei kordu.
“Nii oli varem,” kähvas mees toorelt, kuna ta nägi naise silmadest, et ka tema mäletab kõike. Mäletab mehe käsi oma paljal kuumaval kehal, mäletab tema hellitusi, mis viisid ta magusasse rammestusse, kui ta, kaotanud naudingutest pea, anus, et mees teda lõpuks võtaks. Võpatades kujutas Bruce endale üksikasjalikult ette seda vaimustavat tunnet, kui ta, andes naise palvetele ning iseenda ohjeldamatule soovile lõpuks järele, tema kehasse tungis.
Claire värises üleni. Poolkinniste silmade laud võbisesid. Kui ta tahab, et mees jätaks ta rahule, siis seda ei juhtu. Ta ei paku naisele sellist lõbu. Ta paneb teda kannatama nii, nagu oli ise kõik need aastad kannatanud. Oli kannatanud ebaõigluse, alanduse, valu, reetmise, kaotatud illusioonide, purunenud lootuste ning jalge alla tallatud armastuse pärast.
Bruce keerutas Claire’i juukseid oma käe ümber, hoidis neid veidi, siis laskis lahti. Naise hingamine muutus katkendlikuks. Libistades käsi mööda Claire’i peent valget kaela, haaras mees naise õlgadest tugevasti kinni.
Värisedes edasi, avas naine aeglaselt silmad. Bruce oli enda peale vihane, et ta ei suutnud oma tahtmisest jagu saada, Claire’i peale aga selle pärast, et ta kujutab endast süütut kannatajat, samal ajal kui tema pidi naise isa alatuse ja Claire’i reetlikkuse tõttu põrgust läbi käima.
“Kas sa oled unustanud, et minu nahale tekivad ruttu sinikad?” küsis naine sosinal.
Mees laskis sõrmed vastu tahtmist lahti.
“Ma pole midagi unustanud, Claire.”
“Mina ka mitte. Kuid mulle valu tekitades ei heasta sa midagi.”
Mehe põsesarnadele tekkisid punased plekid, aga ta ei mõelnudki vabandada. Kogu tema kasvatus ja seltskondlikud kombed olid nende eelmisesse, õnnelikku ellu jäänud. Vangla-aastad olid tema iseloomule oma pitseri jätnud ning rumal oleks temalt oodata viisakaks džentelmeniks muutumist.
“Sa oled neid lõiganud,” heitis Bruce naisele ette.
“Jah, veidi.” Claire sai aru, et mees räägib tema juustest. Ta kallutas kergelt pead, vaadates kuhugi mehest mööda. Naise punase puu karva läikivad juuksed rippusid Bruce’i käte vahel.
“Miks?” Mees krimpsutas rahulolematult nägu.
“Pole aega nendega jännata. Liiga palju tööd.” Sirutanud õlgu, vaatas naine mehele julgelt otsa. “Kui sa püüad mind solvata või hirmutada, et ma põgeneksin siit õuduses, kuhu jalad viivad, siis ei tule sul sellest midagi välja.”
“Kust sa tead?”
“Sa ei ole selline inimene, et võiksid naisterahvaga julmalt ümber käia. Ma tunnen sind ega karda sugugi.”
“Ja täiesti asjata. Sa tundsid mind sellisena, nagu ma olin enne, aga sa ei tea, milliseks olen ma muutunud.”
“Tean küll. See tähendab, et ma näen, kui palju sa oled muutunud, aga olen veendunud, et sa pole endiselt julmusteks võimeline.”
“Sinu asemel poleks ma nii väga kindel.”
“Jäta järele, Bruce. Mul jätkub hingejõudu, et sinu raevu taluda, kui see on see, mis takistab sind mind ära kuulamast.”
Bruce’i nägu kivines, silmis süttis ohtlik tuluke ning ta hakkas uuesti vanduma. Seekord Claire ei krimpsutanud isegi nägu.
“Mida tead sina minust ja minu raevust?”
Naine kehitas õlgu. Mehele see rahulikkus ei meeldinud – hirmunud Claire’iga oleks kergem hakkama saada.
“Ma olen sinu ohvitseriga telefoni teel mitu korda vestelnud. Ta vastas enamikule minu küsimustele.”
“Või nii! Aga kas ta ei rääkinud sulle, et ükskord vanglas lõin ma vihahoos rusikaga vaheseina augu?”
Naine ei vastanud, vaatas ainult vaikides meest. Tema silmades polnud endiselt hirmu, mida
