kinni ja toetas pea vastu põlvi. Magus tukastus haaras ta oma embusse. Järsku Claire tundis, kuidas kellegi tugevad käed püüavad teda püsti tõsta. Ta lõi vastu neid, püüdes neist vabaneda.
“Claire, ära käitu nagu laps!” kuulis ta kurja häält.
Avanud silmad ja näinud Bruce’i, läks Claire esimest korda selle raske päeva jooksul endast välja.
“Ma ei suuda end liigutada, ma olen surmavalt väsinud ning läbikülmunud, jäta mind rahule! Sul on ju ükskõik, mis minust saab, ei maksa siin hoolitsevat meest mängida!”
Bruce ei öelnud selle peale midagi, vaatas naist vaid terase ükskõikse pilguga nagu arst, kes hindab patsiendi seisundit.
See ükskõiksus pahandas Claire’i veelgi enam. Esimest korda pärast nende tutvumist seitse aastat tagasi vaatas mees teda ihaldamata. Ja see solvas naist. Kui talle meenus tema alastus, ristas ta rinnal käed.
“Bruce, ma suudan ise enda eest hoolitseda. Ma ei vaja su abi.”
Mees hakkas naerma. Tema naer meenutas kuivade lehtede krabinat sügiseses metsas.
“Mina arvan teisiti. Sa ei ole praegu sellises seisundis, et jonnida. Tähtis on, et sa ei jääks kopsupõletikku. Selleks pead sa korralikult sooja saama.” Bruce hakkas saapaid jalast tõmbama, pööramata naiselt pilku.
Suutmata seda rohkem välja kannatada, tõmbas Claire vannikardina ette ning nõjatus vastu seina.
“Ma juba ütlesin, et ma ei vaja sinu seltsi ega sinu abi.”
“Sul ei ole valikut.” Märgades teksades ja särgis astus Bruce naise juurde duši alla.
“Sa oled üleni mudane. See on ainuke viis sind samal ajal pesta ning soojendada.”
“Jäta mind rahule!” karjus Claire.
Mees ei pööranud naise sõnadele mingit tähelepanu.
“Sa oled ju mudast vett neelanud,” ütles Bruce.
“Mis see sinu asi on?” nähvas Claire. “Ole kena, kao siit minema!”
“Kas sa tõesti häbened mind? Võib arvata, et ma pole sind alasti näinud! Või ootad sa, et ka mina võtaksin end riidest lahti?” Bruce hakkas pükse lahti nööpima. “Veame kihla, sa tahaksid teada, kas sa erutad mind veel kui naine? Ei maksa end meelitada. Pärast pikki kasinuseaastaid erutab mind iga paljas eit, isegi kui ta on kole nagu surmapatt. Noh, kas oled rahul?” Bruce valetas ja ta teadis seda, aga nagu saatan oleks tema sõnu seadnud, sundides inetusi rääkima, et valusamini salvata.
“Sinust on julmur saanud.”
“Mul olid head õpetajad. Aga ma võin sulle kasulik olla,” irvitas mees.
Claire pööras Bruce’i poole selja ning toetas jõuetuna otsmiku vastu jahedat seina. Solvumis- ning enesehaletsuspisarad kõrvetasid ta silmi.
“Jäta mind rahule,” palus ta sosinal. Võitluseks oli ta jõud otsas.
“Ma ei saa, lapsuke. Ma ei saa, ei maksa paluda.”
4. peatükk
CLAIRE EI VAADANUD Bruce’i poole, isegi siis mitte, kui mees tõmbas ta seina äärest püsti ja keeras näoga enda poole. Ta sulges silmad, püüdes näida niisama ükskõikne kui Bruce, kuid see ei olnud kerge. Hoolimata oma endise naise uhkusest ja tagasihoidlikkusest, tõmbas Bruce tema käed alla. Pööramata Claire’ile vähimatki tähelepanu, pesi ta tema juukseid lõhnava šampooniga ning hakkas oma tugevate kätega peanahka masseerima. Mälestused nende kunagisest lähedusest, nii hingelisest kui füüsilisest, kõik need aastad hoolikalt alal hoitud, vallutasid Claire’i meeled. Naine püüdis neid eemale ajada, kuid tulutult. Talle meenus nende ühine elu, selle kõige meeldivamad, kõige intiimsemad hetked, mis on nüüd igaveseks kadunud.
“Ma suudan ka ise end pesta,” ütles Claire.
“Lõpeta ükskord see vastupuiklemine, sa vajad mu abi.” Pigistanud peopesadesse hästi lõhnavat vedelat seepi, alustas Bruce pesemist. Kasutades oma karedaid peopesi pesukäsnana, hakkas ta naist seebitama.
Nende kehad puutusid kokku. Mööda Claire’i selgroogu jooksis värin, aga kas see oli tahtmisevärin või külmavärina järelkaja, seda ta ei teadnud. Bruce kummardus, et pesta naise niudeid ning tuharaid. Kuumad sädemed läbisid Claire’i keha, nende päritolus ei olnud enam kahtlust. Ta hammustas huulde ja hoidis end vaevu tagasi, et mitte viskuda mehe embusse, püüdes üles leida kas või raasukegi sellest armastusest, mida ta mäletas ning mida hoidis alal oma südames. Kas tõesti suutis Bruce oma hingest hävitada kogu õrnuse ja armastuse tema vastu? Kas tõesti on tema viha nii suur, et see on kogu tema olemuse täitnud ega ole teistsugustele tunnetele mingitki kohta jätnud?
“Mulle ei meeldi see, mida sa teed,” valetas Claire mitte väga veenvalt, tundes, et veidi veel – ja ta hakkab mõnust nurru lööma.
“Kas tõesti?” muigas mees, ja tema näoilmest võis taibata, et ta saab liigagi hästi aru, mida naine sel hetkel tunneb. “Aga sa kujutle minu asemel ette oma viimast armukest. Te ju pesite end duši all koos, kas polnud nii?”
Claire avas silmad. Kuidas ta küll julgeb! Ta hakkas ärritusest värisema. Taibanud, mis on mehe sõnade taga, püüdis ta end valitseda.
“Ma ei mäleta,” valetas ta tahtlikult, taibates suurepäraselt, et praegu mees teda niikuinii ei usu.
Bruce ajas end sirgu ja midagi sellist vilksatas ta näos, mida ei saanud kuidagi ükskõiksuseks pidada, aga see kadus niisama ruttu, kui oli tekkinud. Mees haaras naise õlad oma kämmalde vahele ning hakkas neid masseerima. Hinge kinni pidades nautis Claire tugevate käte tundlikku pigistamist. Pööramata naise näolt pilku, suunas Bruce käed allapoole. Nende käed põimusid omavahel.
Claire’i erutus üha kasvas. Iga tema närv reageeris mehe puudutusele. Bruce hakkas oma käe suure sõrmega tegema naise peopesas ringjaid liigutusi, justkui vihjates millelegi, mille Claire on unustanud. Oh ei, ta pole midagi unustanud. Mees on unustanud. Naudingust peaaegu teadvust kaotamas, ohkas Claire kramplikult.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
