längu vajunud, vanadest laudadest tehtud rohmakat ehitist. Äike müristas ähvardavalt pea kohal, välgusähvatused lõhestasid raksatusega madalaid pilvi. Claire hüppas ehmunult kõrvale, kui hiigelsuur oks puu küljest lahti murdus ja kukkus päris tema lähedale maha.
Ta hakkas külmast lõdisema. Tema, linnaelanik, tundis end metsikule loodusele ja tormitsevale stiihiale alla jäävat. Kuidas küll suudab Bruce elada üksinda sellises inimtühjas paigas? Aga ega olegi imestada, ta on ju mägilane, siitkandist pärit, ilmselt seetõttu tunnebki ta end siin hästi.
Tugevate tuulepuhangute all võnkusid männid ning krigisesid ähvardavalt. Claire kõõritas ettevaatlikult maani paindunud okstega põõsaste poole, mille harud püüdsid kinnituda kõige ettejuhtuva külge. Niisamuti toimib ka murest murtud meeleheitel inimene, haarates viimse jõuga õlekõrrest kinni.
Taibanud, et tal pole valikut, astus Claire sillale ning kuulis ehmatusega, kuidas raksatas üks seda ebakindlat ehitist toetav tugipuu. Käiku aeglustades tegi ta veel ühe sammu. Lauad tegid jalge all kurjakuulutavat häält.
Claire ahmis kramplikult õhku. Jõuaks ta vaid õnnelikult autoni! Mitte kunagi varem polnud ta tundnud nii suurt hirmu. Järsku kuulis ta kusagilt külje pealt imelikku heli, mis sarnanes lapse nutule. Ta süda kukkus saapasäärde, hirm halvas ta täielikult. Äkki on see mingi metsloom? Näiteks puuma või panter? Kohe hüppab näljane kiskja põõsastest välja ja närib tal kõri läbi. Paras Bruce’ile, kui ta leiab tema äranäritud kondid ja hakkab nende kohal nutma, kahetsedes kibedalt, et ei suutnud teda ära kuulata ega talle andestada, mõtles Claire kahjurõõmuga.
Ta vaatas hirmunult ümberringi, kuid ei märganud kedagi, ees oli vaid tuultele avatud tee. Palvet sosistades vaatas Claire all jääraku põhjas keerlevaid sogaseid voogusid. Ajanud selja sirgu ning võttes end kokku, püüdis ta nüüd juba pidevale helile ja silla laudade kõikumisele mitte tähelepanu pöörata.
Ettevaatlikult edasi liikudes kuulis Claire äkki kõrvulukustavat möirgamist ning seisatas. Hirmust tardunud, märkas ta, kuidas tema poole tulvab võimas veevoog, pühkides oma teelt kõik ettejuhtuva. Claire’i peast käis läbi mõte, et tuleb kiiresti joosta, enne kui vesi uhub silla ära, kuid veevoog lähenes kohutava kiirusega. Sogane vesi paiskus üle silla, pehkinud palgid paindusid allapoole, valmis iga hetk murduma.
Visanud paanikas oma koti minema, püüdis Claire allalangeval sillal tasakaalu säilitada. Ta kukkus põlvili, püüdes millestki kinni haarata, kuid sel hetkel paiskus hirmuäratav möirgav veevoog talle peale. Naise meeleheitlik appihüüd mattus veemühinasse. Teda lennutati õhku nagu kaltsunukku, sealt kukkus ta sogasesse, sillatükke täis vette. Et mitte sattuda veekeerisesse ja uppuda, tegi Claire meeleheitlikke pingutusi. Ta hoidis hinge kinni ning peaaegu kaotas teadvuse. Siis tekkis aga ootamatu hingetõmbeaeg. Jäärak kulges järsult paremale ja vool kandis Claire’i selle servale. Veest välja roninud, ahmis ta õhku. Hingamisega kuidagi hakkama saanud, lükkas ta näolt märjad juuksed ning avas silmad. Külmas vees olemisest uimaseks ja nõrgaks jäänud, avastas ta liiga hilja puunoti, mis hoidis teda kärestiku ning hiiglasuure veest välja ulatuva kivirahnu vahel paigal.
Paanikale vaatamata püüdis Claire hoida, et vool teda uuesti kaasa ei viiks. Külmast hambaid plagistades vaatas ta üles. Jäärak oli üsna sügav ning kusagil ei paistnud midagi, millest oleks kinni haarata saanud. Mõnes kohas oli näha puujuuri ja kive, kuid Claire nendeni ei ulatunud. Pisarad ja vesi varjutasid nägemist, väsimus, külm ning hirm kammitsesid liigutusi. Jõudnud kivirahnu juurde, püüdis ta kogu jõudu kokku võttes nõlvast üles ronida. Vesi kobrutas endiselt tema ümber. Ta püüdis mõelda millegi hea ja väärtusliku peale oma elus, millegi peale, mille pärast tasuks elada, ning kohe meenusid talle Bruce MacAlister ja see aeg, kui nad olid veel koos ning armastasid teineteist. See andis talle jõudu. Claire otsustas tegutseda. Ei, ta ei saa, ei tohi surra. Teda on Bruce’ile vaja, mida ta ka ei ütleks.
Kogunud kokku oma viimased jõuriismed, sirutus ta ülespoole ja puujuurtest kinni võttes jõudis rahnule. Ta oli poolenisti veest väljas ning teise käega puujuurtest kinni hoides jäi sinna rippuma.
Pärast seda, kui Claire oli uttu kadunud, seisis Bruce ikka veel uksel, puurides tardunud, mõttetul pilgul pimedusse. Ta oli ajataju kaotanud ning tema mõtted pöördusid vastu tahtmist nende ühisesse minevikku. Lakkamatud kõuekärgatused kostsid pea kohal. Otse tema vastas oleval lagendikul lõhestas välgulöök jämeda puu tüve. See kukkus raksatades maha, aga Bruce isegi ei liigatanud.
Lõpuks viisid külmad vihmapiisad ta transist välja. Virutanud ukse kinni, kõndis ta toas närviliselt edasi-tagasi. Saabaste kontsaklõbin meenutas haamrilööke kirstu kaanel. See oli kirst, kuhu olid maetud mälestused nende ühisest elust, õnnest ja armastusest.
Bruce peatus ning vaatas ümberringi. Ta oli ajanud Claire’i oma majast välja, üksi selle hirmsa äikeseilma kätte. Samal hetkel meenus talle poole miili kaugusel olev kõikuv sild jääraku kohal. Jumal küll, mida ta oli teinud!
Vandudes ning ennast siunates tormas ta välja ja istus maasturisse, mõeldes ainult sellele, kuidas jõuda enne Claire’i sillani, et mitte lasta tal sealt üle minna. Jah, naise juuresolek seadis ohtu tema tunded, rikkus ära õnnistatud üksinduse ning viis ta tasakaalust välja, kui nii võiks iseloomustada tema praegust seisundit, kuid mis tähtsust sel oli, kui naise elu oli ohus?
Piinatuna hirmsatest nägemustest Claire’i imeilusast elutust kehast, kiirustas Bruce, nagu jaksas. Auto kihutas libedal, vihmavalingutest ligaseks muutunud teel. Talle meenus kunagine üleujutus, mida ta oli näinud ühel oma külaskäigul vanaisa juurde. Idioot! Ajudeta lollpea! Kuidas oli ta küll lasknud Claire’il sellise äikeseilmaga ära minna?
Haiglaslik ettekujutus maalis talle pildi, kuidas üksikule kaitsetule kujule sillal langeb kusagilt ülevalt peale võimas, halastamatu, oma teel kõike kaasa viiv veevoog. Ta hakkas ennast veel rohkem kiruma, eriti, kui talle meenus, et sild oli juba kaua aega ohtlik olnud ning vajas remonti, aga tema ei kavatsenudki seda teha. Iga kord, kui ta sõitis kas hea või halva ilmaga üle silla, pani Bruce oma saatuse proovile. Ta sai muidugi aru, et see on lapsik, kuid arvas, et pärast viit vanglas veedetud aastat on tal õigus oma elu üle ise otsustada. Nähes, et vihm muutub aina tugevamaks ja võimsad tuulepuhangud kõigutavad raevukalt mände, nagu tahtes neid koos juurtega maast välja kiskuda, süngestus mees üha enam.
Pärast viimast käänakut ta pidurdas. Auto sõitis libedal teel veel veidi edasi ning peatus paari sammu kaugusel kohast, kus varem oli olnud sild, nüüd aga ei olnud enam midagi.
Vaatepildist jahmunud, võttis Bruce istme alt nööripuntra ja hüppas autost välja. Astunud mõned sammud, hakkas ta valjul häälel Claire’i hüüdma, püüdes vihmast ja kobrutava vee mürast üle karjuda, aga vastuseks kuulis ta vaid mässava stiihia häält.
Järsku langes ta pilk maas lebavale käekotile. Ta rapsas selle üles, tungides oma pikkade rakkus sõrmedega kalli märja koti sisemusse. Näinud ümberlükkamatut tõendit selle kohta, et Claire oli olnud sillal, oigas mees meeleheitlikult.
Jumal, ma palun sind, ma anun sind, ära lase tal surra! Võta minu elu, ainult ära lase tal surra! kordas ta endamisi.
Visanud käekoti auto kapotile, hakkas Bruce jääraku lõunapoolset nõlva katvast tihedast põõsastikust läbi tungima. Pööramata tähelepanu okstele, mis rebisid ta riideid ning kriimustasid valusalt nägu ja käsi, tegi ta endale vee poole teed, vaadates teraselt kõikidesse eraldatud soppidesse ja paikadesse, kuhu vool oli võinud naise kanda.
Äkki kuulis ta kusagilt eestpoolt karjet ning sööstis viivitamatult sinnapoole. Selles kohas oli jäärak eriti järsk. Alla vaadates märkas Bruce oma endist naist, kes oli end vastu jääraku nõlva surunud ja kuidagimoodi püsis seal. Tänu jumalale, ta on elus!
Kergendust
