kaitsta.
väikseim tsirkus maailmas
Mu naabrid siin Tsirkusekaubamajas teavad paljusid trikke. Nad on üks haritud kamp, suuremate saavutustega kui mina.
Üks mu naabritest mängib pesapalli, kuigi ta on kana. Teine juhib tuletõrjeautot, ehkki on vaid küülik.
Mul oli kord naaber, sale ja mõtlik hüljes, kes suutis hoida palli oma ninal koidikust hämarikuni. Tema hääl oli kui külmal ööl õue aheldatud koera kähe haugatus.
Lapsed esitasid soove ja loopisid münte tema plastbasseini. Need hiilgasid põhjas nagu lamedad vasest kivid.
Hüljes tundis ühel päeval suurt nälga või vahest igavles, niisiis sõi ta ära sada münti.
Mack ütles, et elab üle.
Ta eksis.
Mack kutsub meie etendust „Väikseim tsirkus maailmas”. Iga päev kell kaks, neli ja seitse. Inimesed lehvitavad tuult, joovad karastusjooke, aplodeerivad. Imikud üürgavad. Klouniks riietatud Mack väntab tibatillukese rattaga. Koer nimega Snickers sõidab Stella turjal. Stella istub taburetile.
See on väga tugev taburet.
Mina trikke ei tee. Mack ütleb, et minu puhul piisab iseendaks olemisest.
Stella rääkis mulle, et mõned tsirkused kolivad linnast linna. Neil on inimesed, kes kõlguvad telkide lae alla põimitud köitel. Neil on kiiskavate kihvadega, torisevad lõvid ja siuglev elevandijoru, kus igaüks hoiab kinni tema ees olevast lõdvalt rippuvast sabast. Elevandid vaatavad kaugustesse, et ei näeks inimesi, kes tahavad neid näha.
Meie tsirkus ei rända. Meie istume, kus oleme. Nagu vana loom, kes on edasi rühkimiseks liiga väsinud.
Pärast etendust teevad inimesed poodides korilust. Pood on see, kust inimesed ostavad ellujäämiseks vajalikke asju. Tsirkusekaubamajas müüvad mõned poed uusi asju, nagu näiteks õhupalle, särke ja mütse, et katta inimeste kiiskavaid päid. Mõned poed müüvad vanu asju. Asju, mis lõhnavad tolmu, niiskuse ja kauaaegse unustuse järele.
Vaatan iga päev, kuidas inimesed poest poodi sibavad. Nad ulatavad oma rohelisi pabereid, mis on kuivad kui vanad puulehed ja haisevad tuhandete käte järele. Edasi ja tagasi ja jälle edasi.
Nad jahivad paaniliselt, kütivad, tõuklevad, torisevad. Siis nad lahkuvad, klammerdudes kottide külge, mis on täis asju – erksaid asju, pehmeid asju, suuri asju –, kuid hoolimata sellest, kui täis kotid olid, tulevad nad alati uute järele.
Inimesed on tõesti nutikad. Nad koovad söödavaid roosasid pilvi. Nad ehitavad lamedate koskedega domeene.
Aga nad on närused kütid.
kadunud
Mõned loomad elavad privaatselt, silme alt eemal, kuid see pole minu elu.
Minu elu on täidetud välkuvate tulede ja osutavate näppude ning kutsumata külalistega. Sentimeetrite kaugusel suruvad inimesed oma väikesed käed meid eristava klaasseina vastu.
Klaas ütleb, et sina oled see ja meie oleme too – nii jääb see alatiseks.
Inimesed jätavad maha oma sõrmejälgi. Need on magusast kleepuvad, higist märjad. Igal ööl tuleb üks väsinud mees neid maha pühkima.
Mõnikord surun ma oma nina vastu klaasi. Minu nina jälg, nagu sinu sõrmejälg, on esimene ja viimane ja ainus.
Mees pühib klaasi puhtaks ja ma olen kadunud.
kunstnikud
Siin, minu domeenis, pole mul palju teha. Ühel hetkel saab kõrini inimeste loopimisest mina-pallidega.
Mina-palli tehakse nii, et rullid väikese õuna suuruse sõnnikutüki kokku ja lased sel ära kuivada. Mul on alati mõned varuks.
Mingil põhjusel pole mu külastajatel kunagi ühtegi kaasas.
Minu domeenis on autokummist tehtud kiik, pesapall, tibatilluke ja räpase veega täidetud plastvann ning isegi vana telekas.
Mul on ka mängugorilla. Julia, selle igal ööl kaubamaja puhastava väsinud mehe tütar, kinkis selle mulle.
Gorillal on tühjad silmad ja lõdvad jäsemed, aga see magab igal ööl mu kaisus. Ma kutsun seda Mitte-Kulliks.
Kull oli mu kaksikõe nimi.
Julia on kümneaastane. Tema juuksed on nagu must klaas ja tal on lai, poolkuu moodi naeratus. Meil on palju ühist. Me mõlemad oleme suured ahvid ja kunstnikud.
Just Julia andis mulle mu esimese värvikriidi, sellise töntsaka sinise. Ta libistas selle koos kokkuvolditud paberitükiga sisse katkisest nurgast mu klaasseinas.
Ma teadsin küll, mis sellega peale hakata. Olin vaadanud, kuidas Julia joonistab. Kui ma kriiti mööda paberit lohistasin, jäi sellest järele joon, nagu siuglev sinine madu.
Julia joonistused on värvidest ja liikumisest metsikud. Ta joonistab asju, mida pole päriselt: naeratavaid pilvi ja ujuvaid autosid. Ta joonistab seni, kuni kriidid murduvad ja paber katki läheb. Tema joonistused on nagu unenägude killud.
Mina ei oska unenäolisi pilte joonistada. Ma ei mäleta iial oma unenägusid, ehkki ärkan vahel rusikasse surutud kämmalde ja rinnus taguva südamega.
Minu joonistused paistavad Julia kõrval kahvatute ja häbelikena. Tema joonistab mõtteid oma peast. Mina joonistan asju oma puuris, lihtsaid asju, mis täidavad mu päevi: õunasüdant, banaanikoort, kommipaberit. (Ma sageli söön neid enne, kui üles joonistan.)
Ent kuigi ma joonistan kogu aeg samu asju, ei tüdine ma iial oma kunstist. Kui ma joonistan, siis ainult sellest mõtlengi. Ma ei mõtle, kus olen. Ma ei mõtle eilsest ega homsest. Lihtsalt liigutan värvikriite üle paberi.
Inimesed ei paista iga kord ära tundvat, mida ma joonistasin. Nad kissitavad silmi, ajavad pea viltu, pomisevad. Joonistan banaani, täiesti imetoreda banaani ja nemad ütlevad: „See on kollane lennuk!” või „See on tiibadeta part!”
Las olla. Ega ma nende pärast joonista. Joonistan enda pärast.
Mack taipas üsna varsti, et inimesed maksavad gorilla tehtud pildi eest. Isegi kui nad ei tea, mida see kujutab. Nüüd joonistan iga päev. Minu teosed maksavad mu domeeni lähedal olevas kinkepoes kakskümmend dollarit tükist (raamiga koos kakskümmend viis).
Kui ma ära väsin ja pausi vajan, järan oma rasvakriite.
kujud pilvedes
Olen vist alati olnud kunstnik.
Isegi imikuna, emme külge klammerdudes, oli mul kunstniku silm. Nägin pilvedes kujusid ja jõe põhja varisenud kivides skulptuure. Kahmasin värvide järele – napilt siruulatusest välja jäävat veripunast lille, mööda tuhisenud eebenmusta lindu.
Ma ei mäleta oma varasest elust palju, aga seda küll: iga kord, kui mul avanes võimalus, torkasin sõrmed jahedasse mutta ja kasutasin ema selga lõuendina.
Ta oli
