päeval loodan joonistada nii, nagu joonistab Julia. Kujutada ette maailmu, mida pole olemas.
Ma tean, mida enamik inimesi mõtleb. Nende arust pole gorilladel kujutlusvõimet. Nemad arvavad, et me ei mäleta oma minevikku ega mõtiskle tuleviku üle.
Mõnes mõttes on neil õigus. Enamiku ajast mõtlen sellele, mis on, mitte sellele, mis võiks olla.
Olen õppinud lootusi mitte liiga kõrgeks ajama.
maailma kõige üksildasem gorilla
Kui Tsirkusekaubamaja esmalt ehitati, lõhnas see uue värvi ja värske heina järele ning inimesed külastasid seda hommikust õhtuni. Nad triivisid mu domeenist mööda nagu palgid laisal jõel.
Viimasel ajal võib päev mööduda ilma ühegi külastajata. Mack ütleb, et muretseb. Ta ütleb, et ma pole enam nunnu. Ta ütleb: „Ivan, oled kaotanud oma võlu, vanapoiss. Varem oli sul lööki.”
Tõsi, et mõned mu külastajad ei jõlgu enam nii nagu enne. Nad jõllitasid varem läbi klaasi, laksutasid keelt, kortsutasid kulmu, kui oma telekat vaatasin.
„Ta paistab üksildasena,” laususid nad.
Mitte kuigi ammu seisis üks pisipoiss mu klaasseina taga, pisarad mööda siledaid punaseid põski voolamas. „Ta on kindlasti maailma kõige üksildasem gorilla,” sõnas ta ema poja käest kõvasti kinni võttes.
Nendel hetkedel soovin, et inimesed mõistaks mind nii, nagu mina neid mõistan.
See polegi nii hull, tahtsin ma väikesele poisile öelda. Piisava aja jooksul harjud peaaegu kõigega.
telekas
Mu külastajad üllatuvad sageli, kui näevad telekat, mille Mack mu domeeni pani. Nende arust on see veider, et üks gorilla põrnitseb tibatillukesi inimesi kastis.
Mõnikord imestan ma aga: kas nende arust pole sama imelik, kuidas nemad mind põrnitsevad, kui ma oma tibatillukeses kastis istun?
Mu telekas on vana. See ei tööta alati ja mõnikord kulub päevi, enne kui kellelegi meenub see sisse lülitada.
Ma vaataks kõike, kuid eriti meeldivad mulle multikad oma erksate vihmametsavärvidega. Iseäranis naudin seda, kui keegi banaanikoorel libiseb.
Bob, mu koerast sõber, armastab telekat peaaegu sama palju kui mina. Tema eelistab vaadata professionaalset keeglit ja kassitoidureklaame.
Oleme Bobiga näinud ka palju armastusfilme. Nendes on ohtralt kallistamist ja mõnikord näo lakkumist.
Ma pole näinud veel ühtegi, kus mängiks peaosa gorilla.
Meile meeldivad ka vanad vesternid. Vesternis ütleb keegi alati: „See linn pole meie kahe jaoks piisavalt suur, šerif.” Vesternis tead kohe, kes on head ja kes pahad ning head võidavad alati.
Bob ütleb, et vesternid pole üldse nagu päris elu.
loodussaade
Olen olnud oma domeenis üheksa tuhat kaheksasada viiskümmend viis päeva.
Üksi.
Kord, kui olin noor ja loll, pidasin end maailma viimaseks gorillaks.
Üritasin sellele mitte mõelda. Samas on raske hoida tuju üleval, kui usud, et sinusuguseid rohkem pole.
Ja siis ühel õhtul, kui vaatasin ära filmi meestest mustade kaabudega, kellel olid relvad ja nõdrameelsed hobused, hakkas hoopis teine saade.
See polnud multikas, armastusfilm ega vestern.
Nägin lopsakat metsa. Kuulsin lindude üminat. Rohi liikus. Puud kohisesid.
Siis nägingi teda. Ta oli veidi kondine ning kiitsakas ja, olgem ausad, mitte nii kena välimusega kui mina. Aga ta oli kohe kindlasti gorillapoiss.
Gorilla kadus sama ootamatult, kui ilmus ja tema asemele astus kahune valge loom, kelle kohta öeldi mulle hiljem, et see on jääkaru. Ja siis ilmus üks pontsakas veeloom nimega lamantiin ja siis järgmine loom ja siis järgmine.
Istusin kogu öö ja mõtisklesin gorilla üle, keda korraks silmasin. Kus ta elas? Kas ta tuleb mulle kunagi külla? Kui kusagil on meessoost gorilla, kas siis elab kusagil ka naissoost gorilla?
Või olime ainult meie kahekesi kogu maailma peale, mõlemad lõksus eraldi kastis?
stella
Stella ütleb, et tema arust näen ma kindlasti kord teist, elusat gorillat. Mina usun teda, sest ta on isegi vanem kui mina ja tal on silmad nagu mustad tähed. Tema teab rohkem, kui mina suudaks eales teada.
Stella on mägi. Tema kõrval olen mina kaljurahn ja Bob liivatera.
Igal ööl, kui kauplused suletakse ja kuu maailma piimjasse valgusesse uputab, hakkame Stellaga vestlema.
Mõnikord räägib Stella lugusid oma lapsepõlvest, lehistest võradest, mida kattis udu ja voogava vee usin lauluke. Erinevalt minust mäletab ta iga detaili oma minevikust.
Stella armastab kuud tema häirimatu naeratuse pärast. Mulle meeldib päikese pai mu vatsal.
Ta ütleb: „Sul on päris toekas vats, mu sõber” ja mina vastan: „Aitäh sulle, nagu sinulgi.”
Me vestleme, aga mitte kuigi palju. Elevandid sarnaselt gorilladega sõnu ei raiska.
Stella esines varem suures ja kuulsas tsirkuses ning teeb meie etenduses endiselt mõningaid trikke. Ühe sellise ajal seisab Stella tagajalgadel ja Snickers hüppab ta pea peale.
Raske on tagajalgadel seista, kui kaalud rohkem kui nelikümmend meest.
Kui sa oled tsirkuseelevant ja seisad tagajalgadel ning samal ajal kargab koer su pealaele, saad magusat. Kui ei, vibutatakse oganuiaga.
Elevandinahk on paks kui põlispuu koor, aga oganui läheb sellest läbi nagu lehest.
Ükskord nägi Stella, kuidas treener äsas isasele elevandile oganuiaga. Isane on nagu Hõbeselg, õilis, vaoshoitud ja rahulik, nagu kobra on rahulik. Kui oganui jäi isase lihasse kinni, lennutas ta treeneri kihvaga õhku.
Mees lendas Stella sõnul nagu üks inetu lind. Rohkem ei näinud ta seda isast iialgi.
stella lont
Stella lont on üks imetegu. Ta võib elegantse täpsusega noppida maast ainsa maapähkli, kõditada mööduvat hiirt või koputada tukkuva talitaja õlale.
Tema lont on hämmastav, ent see ei saa lahti ust tema näruses domeenis.
Stella jalgade ümber lookleb ammune arm ahelatest, mida ta nooruses kandis – ta kutsus neid oma võrudeks. Kui ta kuulsas tsirkuses töötas, pidi Stella kõige raskema triki tarbeks pjedestaalil tasakaalu hoidma. Ühel päeval ta kukkus ja vigastas jalga. Kui Stella lombakaks jäi, ei jõudnud ta teistele elevantidele järele. Siis müüs tsirkus ta Mackile.
Stella
