Tal tõusis palavik ja ta lebas viis päeva oma domeeni külmal, niiskel põrandal.
Need olid väga pikad päevad.
Isegi praegu pole ma kindel, et Stella on täiesti terve. Ta muidugi ei kaeba iial, nii et raske öelda.
Tsirkusekaubamajas ei hakka keegi raudahelatega jändama. Pole vaja muud kui põrandasse kinnitatud poldi külge seotud hargnevat köit.
„Nad arvavad, et olen pahandusteks liiga vana,” ütleb Stella.
„Vanus,” sõnab ta, „on võimas maskeering.”
plaan
Viimasest külaskäigust on möödunud kaks päeva. Mack pahutseb. Ta ütleb, et raha lihtsalt voolab välja ning müüb kogu meie kamba maha.
Kui Thelma, sinikollane aara, nõuab kolmandat korda kümne minuti jooksul „Suudle mind, sa jõmm”, viskab Mack teda joogipurgiga. Thelma tiivad on kärbitud, nii et ta ei saa lennata, kuid hüpleb ikkagi. Ta põikab viimasel sekundil eest. „Aja aga prunti!” kriiskab ta kiledalt.
Mack marsib trampides kontorisse ja lööb ukse pauguga kinni.
Hakkan mõtlema, et äkki on mu külastajad minust tüdinud. Äkki aitaks see, kui ma õpiks ära mõne triki.
Tundub, et inimestele meeldib vaadata, kuidas ma söön. Õnneks olen alati näljane. Ma olen andekas sööja.
Hõbeselg peab sööma päevas üle kümne kilo, kui tahab jääda Hõbeseljaks. Üle kümne kilo puuvilju, lehti, seemneid, varsi, koort, vääte ja pehkinud puitu.
Ja vahel naudin ka mõnda putukat.
Üritan edaspidi rohkem süüa. Äkki siis tuleb meile ka külastajaid. Homme söön ära üksteist kilo. Võib-olla isegi kaksteist.
See peaks küll Macki õnnelikuks tegema.
bob
Selgitan Bobile oma plaani.
„Ivan,” ütleb ta, „usalda mind seekord. Probleem pole sinu söögiisus.” Ta hüppab mu rinnale ja lakub toidujäänuseid otsides mu lõuga.
Bob on hulkur. See tähendab, et tal pole püsivat aadressi. Bob on nii nobe ja nii kaval, et kaubamaja töötajad loobusid ammu ta kinni püüdmisest. Bob võib pragudesse ja õnarustesse pugeda nagu jälitatav rott. Ta elab hästi tänu viineriotstele, mida prügist välja tirib. Magustoiduks limpsib ta maha loksunud limonaadi ja põrandale plärtsatanud jäätiseid.
Olen üritanud oma toitu Bobiga jagada, kuid ta on pirtsakas. Bob ütleb, et eelistab oma sööki ise jahtida.
Bob on tibatilluke, piitspeenike ja kiire nagu haukuv orav. Ta on pähklikarva ja suurte kõrvadega. Tema saba liigub nagu rohukõrs tuules, teeb spiraale, tantsib.
Bobi saba paneb mu pea ringi käima ja ajab segadusse. Sellel on tähenduste sees veel tähendusi nagu inimsõnadeski. „Olen kurb,” ütleb saba. „Olen õnnelik.” See ütleb: „Ettevaatust! Võin olla tilluke, kuid mu hambad on teravad.”
Bobil oli kord kolm venda ja kaks õde. Inimesed viskasid nad paarinädalastena veokist kiirteele. Bob veeres kraavi.
Teised mitte.
Oma esimesel ööl kiirteel magas Bob kraavi jäises poris. Ärgates oli tal nii külm, et tema jalad ei paindunud veel terve tunni.
Järgmisel ööl magas Bob Tsirkusekaubamaja prügikastide lähistel räpastes õlgedes.
Ülejärgmisel ööl avastas Bob minu domeeni nurgast koha, kus klaas oli katki. Nägin unes, et olen söönud ära karvase sõõriku ja kui pimedas ärkasin, avastasin oma vatsa peal norskamas tibatillukese kutsika.
Oli möödunud nii kaua aega sellest, kui tundsin teise olendi kehasoojust. Nii ei teadnudki ma täpselt, mida ette võtta. Mitte et mul poleks olnud külastajaid. Mack muidugi käis mu domeenis ja palju teisi talitajaid ka. Olin näinud mööda sibamas küllalt rotte ja vahel rabistas mu laes olevast august sisse üksik eksinud pääsuke.
Aga keegi ei jäänud kauaks.
Ma ei liigutanud terve öö, kartes Bobi äratada.
metsik
Küsisin kord Bobilt, miks ta endale kodu ei tahtnud. Olin märganud, et inimesed on ebaharilikult koertelembesed. Eks ma sain aru ka, miks kutsikat on kergem kaissu võtta kui, ütleme, gorillat.
„Minu kodu on kõikjal,” vastas Bob. „Ma olen metsloom, semu. Taltsutamata ja kartmatu.”
Ütlesin Bobile, et ta võiks etendustes kaasa teha nagu Snickers, Stella seljas sõitev puudel.
Bob ütles, et Snickers magab roosal padjal Macki kontoris. Ta lisas, et Snickers sööb haisvat purgiliha.
Ta manas ette põlgliku grimassi. Huuled tõmbusid tagasi ja paljastasid pisikesed nõelteravad hambad.
„Puudlid,” ütles ta, „on parasiidid.”
picasso
Mack ulatab mulle uue kollase rasvakriidi ja kümme lehte paberit. „Aeg maksta oma elamise eest, Picasso,” pomiseb ta.
Mõtisklen selle üle, kes see Picasso on. Kas tal on kummist kiik nagu mul? Kas ta sööb kunagi oma rasvakriite?
Ma tean, et olen oma võlu kaotanud, seega annan endast parima. Haaran kõvasti kriidist ja mõtlen.
Lasen pilguga üle oma domeeni. Mis on kollane?
Banaan.
Joonistan banaani. Paber rebeneb, aga ainult õige natuke.
Nõjatun tagasi ja Mack korjab joonistuse üles. „Järjekordne päev, järjekordne kritseldus,” mühatab ta. „Üks olemas, üheksa veel.”
Mis on veel kollane, mõtlen ma oma domeenis ringi vaadates.
Joonistan veel ühe banaani. Ja siis veel kaheksa.
kolm külastajat
Siin on kolm külastajat: naine, poiss, tüdruk.
Patseerin nende rõõmuks läbi oma domeeni. Kiigun autokummi küljes. Söön järjest kolm banaanikoort.
Poiss sülitab mu aknale. Tüdruk loobib peotäie kivikestega.
Mõnikord olen tänulik selle klaasseina eest.
mu külastajate tagasitulek
Pärast etendust tulevad tati-kivikeste lapsed tagasi.
Näitan oma muljetavaldavaid kihvu. Plätserdan räpases vannis. Mühatan ja huikan. Söön ja söön ja söön veel.
Lapsed taovad oma haleda rinna vastu. Loobivad veel kivikesi.
„Limased šimpansid,” pomisen mina. Viskan neid ühe mina-palliga.
