pidi Tatjana Aleksandri kaotusest ilma Aleksandrita välja tulema?
Aleksander pidi millelegi muule mõtlema.
Peagi polnud tal enam vaja mõelda.
„Lollakas!” kuulis ta ukse tagant. „Kuidas sa kavatsed vangi jälgida, kui tuld ei ole? Sinu pärast tapku või ennast ära. Igavene lollpea!”
Uks tehti lahti ja mees, keda Aleksander ei näinud, astus sisse, petrooleumilamp käes. „Teil peab kongis kogu aeg valgus olema,” ütles mees. Ta keeras ringi. See oli Mitterand.
„Millal keegi mulle räägib, mis siin toimub?” küsis Aleksander.
„Teie meile küsimusi ei esita!” röögatas Mitterand. „Te pole enam major. Te olete ümmargune null. Istute ja ootate, kuni me valmis oleme.”
Tundus, et see on Mitterand’i visiidi ainus eesmärk – Aleksandri peale karjuda. Kui Mitterand oli ära läinud, tõi valvur Aleksandrile vett ja kolmveerand kilo leiba. Aleksander sõi leiba, jõi vett ja hakkas siis põrandast kobamisi äravoolutoru otsima. Ta ei tahtnud, et teda valgustataks. Ta ei tahtnud ka petrooleumilambiga hapniku pärast võistelda. Aleksander tegi lambi lahti ja kallas petrooleumi august alla, jättes järele vaid nii palju, et see kümne minutiga ära põles. Valvur tegi ukse lahti ja hüüdis: „Miks lamp ei põle?”
„Petrooleum sai otsa,” vastas Aleksander sõbralikult. „Kas teil rohkem ei ole?”
Valvuril ei olnud.
„Paha lugu,” ütles Aleksander.
Ta tukkus pimedas nurgas istudes, kukal vastu seina. Kui ta ärkas, oli ikka veel pilkaspime. Aleksander polnud kindel, et ta on ärkvel. Ta nägi unes, et avas silmad, ja oli pime. Ta nägi unes Tatjanat, ja ärgates mõtles ta Tatjanale. Uni ja tõelisus segunesid. Aleksander ei teadnud, kus lõppes unenägu ja algas tõelisus. Ta nägi unes, et pani silmad kinni ja jäi magama.
Ta tundis, nagu oleks ta irdunud endast, Morozovost, haiglast, oma elust, ning sai sellest irdumusest kummalist tröösti. Tal oli külm. See meenutas talle tema krampi tõmbunud ja ebamugavas asendis keha. See talle ei meeldinud. Seljahaav valutas halastamatult. Aleksander surus hambad kokku ja pilgutas silmi, kuni pimedus kadus.
Harold ja Jane Barrington, 1933
Hitlerist oli saanud Saksamaa kantsler. President von Hindenburg oli „tagasi astunud”. Alexander tajus õhus seletamatut pinget, ohtu, millele ta ei osanud nime anda. Ta oli ammu loobunud lootmast rohkem toitu, uusi kingi, soojemat talvepalitut. Kuid suvel polnud Alexanderil palitut vaja. Barringtonid veetsid suve oma Krasnaja Poljana datša’s, ja see oli hea. Nad üürisid kahte tuba leedulannast leselt ja tema joodikust pojalt, kes peksis ema, kuni temalt üüriraha kätte sai.
Ühel õhtupoolikul pärast väikese tiigi ääres tekil söödud piknikueinet, mis koosnes kõvaks keedetud munadest, tomatitest, teevorstist ja vodkast emale („Ema, mis ajast sa vodkat jood?”), lamas Alexander parajasti võrkkiiges ja luges, kui kuulis oma selja tagant metsast hääli. Raugelt pead pöörates nägi ta ema ja isa. Nad olid raiesmiku lähedal järve ääres, loopisid kive vette ja ajasid tasa juttu. Alexander polnud harjunud, et vanemad vaikselt räägivad, nende kooselu oli vastakate vajaduste ja murede tõttu nii lärmakaks muutunud. Tavaliselt oleks ta pilgu taas raamatusse pööranud. Kuid see vaikne jutt, vanemate sõbralik lähedus – Alexander ei teadnud, mida sellest arvata. Harold võttis kivikesed Jane’i käest ja tõmbas ta lähemale. Tema üks käsi oli ümber Jane’i piha. Teise käega hoidis Harold naise kätt. Ja siis ta suudles Jane’i ja nad hakkasid tantsima. Nad tantsisid raiesmikul aeglast valssi ja Alexander kuulis, kuidas isa laulis – laulis!
Sellal kui vanemad valssi keerutasid, huuled vastamisi, kehad abielulises embuses pöörlemas, ja poeg vaatas ema ja isa hetkel, millesarnast ta polnud kunagi varem näinud ega pidanud enam kunagi nägema, täitis Alexanderit õnn ja igatsus, mida ta ei suutnud ei kirjeldada ega väljendada.
Vanemad tõmbusid teineteisest eemale, vaatasid tema poole ja naeratasid.
Alexander naeratas ebakindlalt vastu, kohmetu, ent võimetu pilku ära pöörama.
Vanemad tulid tema võrkkiige juurde. Isa käsivars oli ikka veel ema piha ümber.
„Täna on meie pulma-aastapäev, Alexander.”
„Isa laulab mulle pulmalaulu,” ütles Jane. „Me tantsisime selle laulu saatel kolmkümmend üks aastat tagasi, kui meid paari pandi. Mina olin üheksateistkümneaastane.” Jane tõstis pilgu Haroldile ja naeratas.
„Kas sa jääd sinna võrkkiike, poeg? Loed veidi aega?”
„Ma ei lähe kuhugi.”
„Tore,” ütles Harold Jane’il käest kinni võttes ja koos temaga maja poole suundudes.
Alexander vaatas raamatusse, ent tund aega lehti keeranud, ei suutnud ta loetust sõnagi näha ega mäletada.
Talv tuli liiga vara. Ja talvistel neljapäevaõhtutel pärast sööki võttis Harold Alexanderil käest kinni ja läks temaga jalutama külmale Arbatile – Moskva tänavakaubitsejate, muusikute, kirjanike, poeetide ja trubaduuride tänavale, kus vanad naised tsaariaegseid nipsasju müüsid. Arbati lähistel väikeses suitsuses kahetoalises korteris kogunes paariks tunniks, kella kaheksast kümneni, rühm välismaalasi ja nõukogude inimesi, kõik pühendunud kommunistid, et juua, suitsetada ja arutada, kuidas Nõukogude Liidus paremini kommunismi ehitada, kuidas kiiremini klassideta ühiskonda rajada, ühiskonda, kus poleks vaja ei riiki, politseid ega sõjaväge, sest kõik konfliktide põhjused on likvideeritud.
„Marx ütles, et ainus konflikt on majanduslik konflikt klasside vahel. Kui see on kaotatud, pole politseid enam vaja. Kodanikud, mida me ootame? Kas see võtab kauem aega, kui arvasime?” Seda küsis Harold.
Isegi Alexander sekkus, meenutades loetut: „„Kuni eksisteerib riik, pole vabadust. Kui tuleb vabadus, pole riiki.”” Harold naeratas heakskiitvalt, sest poeg tsiteeris Leninit.
Koosolekutel tutvus Alexander kuuekümne seitsme aastase Slavaniga, kuivetu hallipäise mehega, kelle peanahkki näis kipras olevat, ent silmad olid kui väikesed erksad sinised tähed ja suu alati mürgiselt muigvel. Ta rääkis vähe, aga Alexanderile meeldis tema irooniline ilme ja soojus, mida hoovas temast iga kord, kui ta Alexanderi poole vaatas.
Kui koosolekuid oli peetud paar aastat, kutsuti Harold ja veel viisteist inimest partei kohalikku peakorterisse ehk obkom’i – oblastikomiteesse – ja küsiti, kas nende järgmiste koosolekute teema ei võiks olla midagi muud kui see, kuidas Venemaal paremini kommunismi ehitada, sest see vihjas, nagu poleks kommunism küllalt hästi ehitatud. Isalt seda kuulnud, küsis Alexander, kust partei teadis, mida räägivad viisteist joobnud meest kord nädalas – neljapäeviti – viiemiljonilise elanikkonnaga linnas. Harold vastas samuti Leninit tsiteerides: „„On tõsi, et vabadus on hindamatu. Nii hindamatu, et seda tuleb anda jaokaupa.” Ilmselt suudavad nad välja uurida, millest me räägime. Vahest tolle Slavani kaudu. Mina sinu asemel temaga enam ei räägiks.”
„See pole tema, isa.”
Pärast seda sai rühm ikka veel neljapäeviti kokku, aga nüüd loeti ette Lenini teost „Mis teha?”, Rosa Luxemburgi kirjutisi või Marxi „Kommunistliku partei manifesti”.
Harold rääkis tihti Ameerika kommunismimeelsete heakskiidust, näitamaks, et Nõukogude kommunismi on hakatud pikkamööda rahvusvaheliselt omaks
