neile, Edward,” ütles Tatjana, „et kui terve aasta jooksul käib mind iga päev vaatamas kümme tuhat inimest, ja ma põen terve selle aasta tuberkuloosi, saab minult nakkuse vaid kümme kuni kuusteist inimest.” Ta pidas pausi. „See pole nii nakkav, nagu inimesed arvavad. Nii et saatke immigratsiooniametnik sisse, kui ta enda arvates küllalt tugev. Kuid rääkige talle võimalused. Ja öelge, et ma ei räägi väga hästi inglise keelt.”
Edward naeratas, ütles, et Tatjana inglise keelel pole viga midagi, ja küsis, kas naine tahab, et ta juures oleks.
„Ei. Ei, aitäh.”
Immigratsiooniametnik Tom vestles Tatjanaga kõigepealt veerand tundi, et näha, kas ta räägib algelist inglise keelt. Tatjana rääkis. Mees päris tema oskuste järele. Tatjana ütles, et ta on medõde ning oskab ka õmmelda ja toitu valmistada.
„Noh, igatahes medõdedest on sõja ajal puudus,” ütles ametnik.
„Jah, eriti siin Ellises,” ütles Tatjana. Tema meelest oli Brenda vale elukutse valinud.
„Teiesuguseid juhtumeid pole palju.”
Tatjana ei vastanud.
„Kas te tahate Ameerika Ühendriikidesse jääda?”
„Muidugi.”
„Kas te arvate, et võite tööd saada, sõja võitmisse panuse anda?”
„Muidugi.”
„Mitte ühiskonnale koormaks jääda? See on meile sõjaajal väga tähtis. Saate aru? Justiitsminister satub uurimise alla iga kord, kui teiesuguse läbi laseb. Rahvas on rahutu. Me peame kindlad olema, et te teete tööd ja olete ustav sellele riigile, mitte oma eelmisele kodumaale.”
„Ärge selle pärast muretsege,” ütles Tatjana. „Nii kui ma tuberkuloosist paranen ja mind tööle lubatakse, muretsen töökoht. Ma võin olla medõde, õmbleja või kokk. Kõik kolm, kui vaja. Kui terveks saan, teen, mis vaja.”
Otsekui meenutades, et Tatjanal on tuberkuloos, tõusis Tom, läks ukse juurde ja kohendas oma suud katvat maski. „Kus te elama hakkate?” küsis ta summutatud häälel.
„Ma tahan siia jääda.”
„Kui paranete, peate endale korteri otsima.”
„Jah. Ärge muretsege.”
Mees noogutas ja pani midagi oma märkmikku kirja. „Ja mis nimega te tahate elada? Ma nägin dokumentidest, mis teil kaasas olid, et te sõitsite Nõukogude Liidust välja Punase Risti õena, kelle nimi on Jane Barrington.”
„Jah.”
„Kui võltsid need dokumendid on?”
„Ma ei saa aru, mida te mõtlete.”
Tom vaikis. „Kes on Jane Barrington?”
Nüüd oli Tatjana kord vaikida. „Mu mehe ema,” ütles ta viimaks.
Tom ohkas. „Barrington? Ei kõla eriti venepäraselt.”
„Mu mees oli ameeriklane.” Tatjana langetas pilgu.
Tom tegi ukse lahti. „Kas te tahate oma alalisel elamisloal seda nime kasutada?”
„Jah.”
„Kas te vene nime ei taha?”
Tatjana mõtles järele.
Tom tuli lähemale. „Mõnikord tahavad pagulased, kes siia tulevad, veidi oma mineviku külge klammerduda. Näiteks jätavad nad endiseks vaid eesnime. Muudavad perekonnanime. Mõelge järele.”
„Mina mitte,” vastas Tatjana. „Muutke kõik ära. Ma ei taha … kuidas seda öelda? Mitte millegi külge klammerduda.”
Mees kirjutas midagi oma märkmikku. „Niisiis jääb Jane Barrington.”
Kui ta oli läinud, istus Tatjana taas akna juurde, lõi „Vaskratsaniku” lahti ja silmitses New Yorgi sadamat ning Vabadussammast. Ta puudutas Aleksandri pilti, mis tal raamatu vahel oli; pilti vaatamata puudutas ta mehe nägu ja mundris keha ning sosistas vene keeles lühikesi sõnu, sedakorda enda, mitte Aleksandri, mitte oma lapse, vaid iseenda lohutamiseks. Šura, Šura, Šura, sosistas Jane Barrington, keda kunagi tunti Tatjana Metanova nime all.
Tatjana päevi täitis Anthony toitmine, Anthony mähkmete vahetamine, Anthony väheste rõivaste ja riidest mähkmete pesemine vannitoa kraanikausis, lühikesed lõhnavad jalutuskäigud haigla ümbruses ja pingil istumine, tekkidesse mässitud Anthony süles. Brenda tõi hommikusöögi talle palatisse. Tatjana sõi oma palatis lõunat ja õhtust. Kui Anthony parajasti ei maganud, hoidis Tatjana teda süles. Ta vaatas vaid kahte asja: New Yorgi sadamat ja poega. Kuid lohutus, mida ta pojalt sai, lahtus, sest ta oli päevade viisi üksi. Brenda ja doktor Ludlow nimetasid seda paranemiseks. Tatjana nimetas seda üksikvangistuseks.
Ühel juuli lõpu hommikul otsustas Tatjana, kes oli kõrini tüdinud oma palatis istumisest, kuigi ta tundis end nii palju paremini, mööda koridori kõndida, sel ajal kui Anthony magas.
Ta kuulis koridoris jalutades oigeid ja jõudis häälte järgi haavatud mehi täis palatisse. Brenda oli valves – üksi –, ta polnud oma saatusega sugugi rahul ega hoidnud oma tundeid haavatute ees vaka all. Torisev, tõre, nörritavalt turtsakas Brenda pesi ühe sõduri jalahaava, hoolimata mehe korduvatest valjuhäälsetest palvetest, et ta kas teeks seda õrnemalt või laseks haavatu maha.
Tatjana astus lähemale ja küsis, kas Brenda vajab abi, mispeale Brenda vastas, et kindlasti ei taha ta, et haige naine tema hoole alla usaldatud vange veel põduramaks teeks, ja mingu Tatjana kohe oma palatisse tagasi. Tatjana ei liikunud paigast, vaid seisis, silmitses Brendat, vaatas lahtist haava sõduri reies, seejärel sõduri silmi ja ütles: „Las ma seon jalg, las ma aitan. Vaata, mu nina ja suu ees mask. Neli meest hüüavad sind haigla teises otsas appi. Ühel kukkus just hammas hommikukohvi sisse. Ühel kõrge palavik. Ühel tuleb kõrvast verd.”
Brenda laskis ämbri ja sõduri jala lahti ning läks välja, ehkki Tatjana märkas, et viivuks oli Brenda kahevahel, kumb on talle tegelikult ebameeldivam: kas sõdurite eest hoolitsemine või Tatjanale alistumine.
Tatjana pesi haava; sõdur ei teinud häältki, paistis rahulik ja näis magavat; kas magab või on surnud, arvas Tatjana tema jalga sidudes, kuna mees ikka veel ei liigutanud, ja astus edasi.
Tatjana puhastas ühe käsivarre- ja ühe peahaava, pani ühele mehele tilguti ja süstis morfiini, soovides endalegi piisakest morfiini hingevalu leevenduseks, mõeldes samal ajal, kuidas Saksa allveelaeva meestel vedas, et nad toodi vangi ja paranema Ameerika mandrile.
Ühtäkki ilmus Brenda, ja justkui imeks pannes, et Tatjana on ikka veel palatis, käskis tal otsemaid tagasi oma tuppa minna, enne kui ta kõiki patsiente tuberkuloosiga nakatab, ning tema hääl kõlas peaaegu seda moodi, nagu ta hooliks patsientidest.
Oma toa poole sammudes nägi Tatjana pikka saledat õevormiga tüdrukut koridoris veekraani juures seismas ja nutmas. Pikkade juuste ja pikkade jalgadega neiu oli üsna ilus, kui sa tema ripsmetuši- ja pisarakräämulisi paistes silmi ja põski ei vaadanud. Tatjana tahtis juua, läks piinlikkust tundes neiust mööda ja jäi temast poole sammu kaugusel seisma, et kraanini ulatuda. Neiu nuuksus valjusti. Tatjana pani käe neiu küünarnukile
