Võõramaalane. 2. raamat. Diana Gabaldon

      Kõrtsitoast kostev kõva lärm äratas mind mõtetest. Võib-olla on see kõik vaid agoonia pikendamine. Ent kui sul on surm silme ees, siis on ka üksainus lisatund õnnistuseks. Keerasin end teki sisse, tõmbasin tekiserva kõrtsist tulevate häälte summutamiseks üle pea ja püüdsin kõigest väest tunda vaid tänulikkust.

      Pärast erakordselt rahutut ööd aeti mind koidutunnil üles ja konvoeeriti tagasi peaväljakule, ehkki kohtunikud ilmusid sinna alles tunni aja pärast.

      Triksis-traksis ja hommikusööki kaelani täis, asusid nad kohe asja kallale. Jeff pöördus John MacRae poole, kes oli naasnud oma kohale süüaluste selja taga.

      „Kohus otsustas, et ainult esitatud tunnistuste põhjal süüd kindlaks määrata ei ole võimalik.” Taaskogunenud rahvahulk oli oma otsuse juba teinud ja reageeris vihakisaga, mille Mutt sealsamas vaigistas, puurides esireas seisvatest noortest talusulastest oma pilguga läbi nagu oherdiga, mis summutas nad umbes samamoodi kui pangetäis külma vett klähviva koera. Kui kord oli taastatud, pööras Mutt oma kandilise näo taas külakordniku poole.

      „Palun viige süüalused järve äärde.”

      Selle peale puhkenud rahulolev ootussumin kinnitas mu kõige halvemaid kahtlusi. John MacRae võttis mul ja Geiliel käsivarrest kinni ning asus meid nõutud suunas viima, kuid tal oli palju abilisi. Kui läbi rahvasumma sammusin, sikutasid tigedad käed mu kleiti, mind tõugati ja torgiti näpuga. Ühel idioodil oli trumm, mida ta raevukalt tagus. Inimesed hakkasid trummilöökide taktis midagi skandeerima, kuid lisaks kostvate hüüete ja karjumise tõttu ei saanud ma aru, mis see oli. Ja mulle tundus, et ma ei tahagi seda teada.

      Rongkäik suundus üle aasa alla järve kaldale, kust sirutus vee kohale puust paadisild. Meid tiriti selle otsa, kus kohtunikud olid juba teine teises sillaservas kohad sisse võtnud. Jeff pöördus kaldale ootama jäänud inimsumma poole.

      „Tooge köied välja!”

      Rahva seast kostis pominat, vaadati üksteisele lootusrikkalt otsa ja lõpuks jooksiski keegi kohale, käes pundar peent köit. MacRae võttis selle vastu ja astus mõnevõrra kõhkleval sammul minu juurde. Kuid vargne pilk kohtunikele kinnitas ta vaimu.

      „Proua, palun olge hea ja võtke kingad jalast,” käskis ta.

      „Mida kur… Milleks?” küsisin käsi risti pannes.

      Ta pilgutas silmi, olemata valmis, et keegi talle vastu hakkab, kuid üks kohtunikest ennetas tema vastust.

      „Seda näeb ette veeproovi protseduur. Kahtlusaluse parem pöial seotakse kanepiköiega vasaku jala suure varba külge ja vasak pöial parema jala suure varba külge. Ja seejärel…” Kohtunik heitis väljendusrikka pilgu järveveele. Kaks kalurit seisid paljajalu kaldamudas, püksisääred üle põlvede keeratud ja nööriga kinni seotud. Üks neist korjas paljuütlevalt irvitades maast kivikese ja viskas üle tinase veepinna lutsu. Kivi põrkas korra üles ja vajus siis põhja.

      „Pärast vette sisenemist,” sekkus lühem kohtunik, „jääb nõidumises süüdi olev isik veepinnale, sest vee puhtus tõukab seestunu tagasi. Aga süütu naisterahvas vajub põhja.”

      „Nii et mul on kaks võimalust – kas mind mõistetakse süüdi nõidumises või ma olen süütu, aga uppunud?” nähvasin ma. „Ei, tänan väga!” Panin käsivarred veel kõvemini vaheliti, et suruda maha vabinat, mis oli otsekui mu ihu püsivaks seisundiks muutunud.

      Lühike kohtunik ajas ennast puhevile nagu ohtu aimav konn.

      „Naine, sina ei kõnele selle kohtu ees ilma loata! Kas sa julged keelduda seaduslikust uurimistoimingust?”

      „Kas ma julgen keelduda uputamisest? Julgen ikka küll!” Liiga hilja märkasin Geiliet, kes meeleheitlikult pead raputas, nii et heledad juuksed lehvisid.

      Kohtunik pöördus MacRae poole.

      „Kisu tal riided seljast ja anna piitsa,” lausus ta külmalt.

      Läbi jahmatusloori kuulsin, kuidas rahvas üksmeelselt õhku ahmis – paraku mitte kollektiivsest kohkumisest, vaid naudingut pakkuva vaatemängu eelootuses. Ja mina sain aru, mis õieti on vihkamine. Mitte nende oma. Vaid minu.