sadulast.
Jeff silmitses enda ette ilmunud korraliku välimusega kõhetut kuju teatava imestusega.
„Kellega mul on au, härra?” Polnud kahtlust, et see sunnitud viisakus tulenes saabuja hõbedastest kingapannaldest ja sametkuuest – MacKenzie klannivanema palgal olemisega kaasnesid teatud hüved.
„Minu nimi on Edward Gowan, teie kõrgeausus,” vastas küsitu selgel häälel, „ja ma olen advokaat.”
Mutt tõmbus kühmu ja väänutas ennast veidi; talle antud istmel puudus seljatugi ja tema pikk ülakeha oli kahtlemata kangeks jäänud. Vahtisin talle otsa ja soovisin, et mõni ristluuketas tema seljalülide vahelt välja tungiks. Kui mind nagunii kurja silma eest tuleriidale saadetakse, mõtlesin ma, siis parem juba põhjusega.
„Advokaat?” kõmistas Mutt. „Ja mis teid siia toob?”
Ned Gowani hall parukas kaardus perfektses ametnikukummarduses ettepoole.
„Kõrgeaulised härrad, ma tulin siia, et pakkuda oma tagasihoidlikke teeneid aulikule emand Fraserile,” kostis ta, „keda ma tunnen isiklikult ja tean omast käest, et ta on samavõrd lahke ja helde oma ravitsemisoskuste jagamisel kui ka asjatundlik nende rakendamisel.”
Väga kena, mõtlesin ma tänulikult. Üks obadus ka meie poolt. Pilku üle rahvahulga heites võisin Geilie huulil näha pooleldi imetlevat, pooleldi mõnitavat muiet. Ehkki Ned Gowan ei vastanud just iga naise arusaamale unistuste printsist, polnud minul praeguses olukorras küll mingit kavatsust pirtsutama hakata. Võtan oma eestvõitlejaid sellisena, nagu nad on.
Isand Gowan kummardas veel kord kohtunikele ja seejärel mitte põrmugi vähem ametlikult ka mulle, ajas end seejärel veel enam sirgu, kui ta tavaliselt niigi oli, pani pöidlad põlvpükste värvli vahele ning valmistus oma vananeva, kuid galantse südame kogu romantika saatel võitluseks, valides relvaks kohtukodade eelistatuima sõjariista – painava igavuse.
Ja igav ta kahtlemata oli. Hakklihamasina tapva täpsusega võttis ta üksikasjaliselt läbi kõik süüdistuses esitatud juhtumid ja põrmustas need halastamatult paragrahvide lõikuri ning pretsedentide peenestajaga.
See oli ülev etendus. Ta kõneles. Ja kõneles. Ja kõneles veel rohkemgi, aeg-ajalt pause pidades, et kohtulaua tagant justkui aupaklikult juhiseid oodata, kuid tegelikult vaid selleks, et enne järgmist sõnavalingut veidi hinge tõmmata.
Mu elu kõikus noateral ja minu saatus sõltus täielikult tolle kõhetu mehikese sõnaosavusest, mistõttu ma pidanuks iga tema sõna endasse ahmima nagu kõrbeliiv vett. Selle asemel haigutasin ma kohutavalt ega saanud oma pärani suud isegi varjata, tammusin ühelt valutavalt jalalt teisele ja lootsin palavalt, et nad mu piinad lähemal ajal lõpetavad ja mind ära põletavad.
Rahvahulk näis mu tundeid jagavat ja hommikune elevus andis järk-järgult maad tüdimusele, kuid härra Gowani kõrge ning selge hääl muudkui jätkas ja jätkas ja jätkas. Inimesed hakkasid laiali valguma, sest ühtäkki meenusid neile lehmad, kes tahtsid lüpsmist, ja põrandad, mis tahtsid pühkimist, ning nende südameid rahustas kindel teadmine, et kuni väljakul undab see suretav hääl, ei juhtu mitte midagi huvitavat.
Kui Ned Gowan oma esmase kaitsekõne viimaks lõpetas, oli õhtu käes ja töntsakas kohtunik, kelle ma mõttes Jeffiks olin ristinud, andis teada, et kohus koguneb uuesti järgmisel hommikul.
Pärast kiiret poolihääli arupidamist Ned Gowani, Jeffi ja külakordnik John MacRae vahel võtsid kaks tursket külameest mu kahe vahele ning hakkasid mind kõrtsi poole viima. Vaatasin üle õla ja nägin, et Geilie viidi vastassuunda, kuhu ta läks sirgel seljal, laskmata end tagant sundida, või tegelikult ignoreerides juba kõike ümberringi toimuvat.
Kõrtsi pimedas tagatoas võeti mu käesidemed lõpuks ära ja toodi küünal. Siis astus sisse Ned Gowan, ühes käes pudel õlut ja teises taldrik liha ning leivaga.
„Kullake, ma tohin ainult mõne minuti teie juures olla ja seegi on suure vaevaga välja räägitud, nii et kuulake hoolega.” Mees naaldus värelevas küünlavalguses mulle vandeseltslaslikult lähemale. Pilk ta silmis oli terav ja kui jätta kõrvale veidi korratusse läinud parukas, siis ei ilmnenud temas mingeid kurnatuse ega väsimuse märke.
„Härra Gowan, mul on nii hea meel teid näha,” ütlesin ma südamest.
„Jah-jah, kullake,” vastas ta, „aga praegu pole selleks aega.” Ta patsutas sõbralikult, kuid siiski formaalselt mu kätt.
„Mul õnnestus neid veenda, et nad käsitleksid teie kaasust proua Duncani omast lahus, ja sellest võib abi olla. Tuleb välja, et algselt ei olnudki kavas teid vahistada, kuid siis võeti teid siiski ka teie sidemete tõttu selle nõ… see tähendab, proua Duncaniga.”
„Kuid te olete ikkagi ohus,” jätkas ta nobedalt, „ja ma ei hakka seda teie eest varjama. Üldine meeleolu külas ei ole teie suhtes praegu veel kuigi soodne. Mis küll sundis teid,” nõudis ta ebatavalise ägedusega, „toda last puutuma?”
Avasin suu, et vastata, kuid ta lõi kärsitult käega.
„Ah, sellel pole enam tähtsust. Me peame rõhuma asjaolule, et te olete inglanna – see tähendab, et te ei tea paljusid asju, mitte selles mõttes, et vaenlane, ja venitama nii pikalt kui võimalik. Sest vaadake, aeg töötab meie kasuks, sest kõige hullemad sedasorti protsessid toimuvad hüsteeria õhkkonnas, kus võib juhtuda, et arukad argumendid heidetakse verejanu rahuldamise huvides kõrvale.”
Verejanu. See sõna kirjeldas täpselt seda meeleolu, mida ma olin tajunud õhkumas rahvamassi nägudelt. Siin-seal vilksatas kahtlust või kaastunnet, kuid vaprad südamed, kes julgevad pööblile vastu hakata, on harvad, ka Cranesmuiris neid üldiselt ei leidunud. Või ei, parandasin ma ennast – seesama väikest kasvu Edinburghi advokaat, vintske nagu vana saabas, mida ta kangesti meenutas.
„Mida kauem me venitame,” jätkas härra Gowan asjalikult, „seda vähem nõutakse taga kiiret karistust. Niisiis,” ütles ta käsi põlvedele asetades, „teie ülesanne on homme lihtsalt vait olla. Kõik, mis vaja öelda, ütlen mina, ja palugem jumalat, et sellel mingi mõju oleks.”
„See kõlab päris arukalt,” sõnasin ma ja tegin hädise katse naeratada. Heitsin pilgu kõrtsi viiva ukse poole, mille tagant hakkas kostma hääli. Härra Gowan märkas mu pilku ja noogutas.
„Jajaa, ma pean kohe lahkuma. Korraldasin asja nii, et saate öö siin veeta.” Ta vaatas kõhklevalt ringi. Tegemist oli kõrtsihoone külge ehitatud väikese saraga, mida kasutati peamiselt vähetarvitatava kraami ja toiduvarude hoidmiseks. Seal oli külm ja pime, kuid vargaauguga võrreldes oli see mitmekordne edasiminek.
Sara uks avanes ja sellele ilmus kõrtsmiku siluett. Mees piilus väreleva küünlaleegi tagant pimedusse. Härra Gowan tõusis, et minema hakata, kuid ma haarasin tal varrukast. Mul oli vaja veel midagi teada saada.
„Härra Gowan – kas Colum saatis teid mulle appi?”
Ta kõhkles vastusega, oma professiooni piires oli ta piinlikult aus mees.
„Ei,” vastas ta otsekoheselt. Üle tema vananevate näojoonte libises peaaegu kimbatuse vari, kui ta lisas: „Ma tulin… omal algatusel.” Ta surus kübara endale pähe, astus ukse juurde, soovis mulle lühidalt „Hüva õhtut” ja kadus kõrtsitoa valguse ning kära sisse.
Minu majutamiseks polnud eriti ettevalmistusi tehtud, kuid ühele aamile oli siiski asetatud väike veinikann ja leivapäts – seekord puhas –, aami ees maas oli aga kokkulapatud
