kõrgilt John MacRaele, kes seisis kohtulaua kõrval, valmis klaarima mistahes korratust.
„Kordnik!” lausus kohtunik ja osutas karjusele. „Võta see mees ja pane ta purjutamise eest häbiposti. See siin on kõrgeauline kohus; meie ei hakka uurijate aega raiskama mingi viinanina kergemeelsete süüdistuste peale, kes hakkab vesihobusid nägema, kui on liiga palju viskit joonud.”
Karjaajaja Peter oli nii jahmunud, et ei hakanud isegi vastu, kui kordnik kindlal sammul tema juurde astus ja tal käest kinni võttis. Minnes vaatas ta ammuli sui üle õla minu poole, silmad peas nagu alustassid. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja lehvitasin sõrmeotstega talle hüvastijätuks.
Kuid pärast seda väikest pingelangust hakkas asi taas kiiresti halvemaks minema. Kohtunike eest käis läbi terve rodu piigasid ja naisi, kes vandusid, et nad on Geillis Duncanilt loitse ja nõiajooke ostnud, eesmärgiga põhjustada haigust, saada lahti soovimatust lapsest või mõnd meest endasse armuma panna. Kõik ilma ühegi erandita vandusid, et need vahendid olid mõjunud – üldarstile oleks see kadestusväärne tulemus, mõtlesin irooniliselt. Ehkki keegi ei väitnud midagi sellist minu kohta, leidus siiski mõni, kes täiesti tõelevastavalt tunnistas, et on mind sageli näinud proua Duncani taimetoas ravimeid segamas ja taimi uhmerdamas.
Kuid see kõik ei pruukinud olla veel saatuslik; sama palju inimesi tunnistas, et olen nad vaid tavaliste arstimite abil terveks ravinud ega ole kasutanud mingeid loitse, amulette või muud hookuspookust. Kui arvestada üldist meeleolu, siis nõudis kohtu ette astumine ja minu kasuks tunnistamine üksjagu julgust, ja ma olin neile tänulik.
Mu jalad hakkasid pikast seismisest valutama. Kohtunikud istusid üsna mugavalt, kuid vangidele istet ei pakutud. Ent järgmist tunnistajat nähes läksid mul jalad täiesti meelest.
Dramatismivaistuga, mis ei jäänud maha Columi omast, lõi isa Bain valla kiriku ukse ja ilmus tammemalaka najal raskelt longates külaväljakule. Ta komberdas aeglaselt väljaku keskele ja noogutas kohtunikele, pööras siis ringi ning jäi publikut silmitsema, kuni tema terasvahe pilk oli rahvasumma käratsemise vaikseks ebamääraseks suminaks kahandanud. Kui ta nüüd suu avas, siis kõlas iga tema sõna nagu piitsahoop.
„Teie kohtupäev on käes, oh Cranesmuiri rahvas! „Tema ees käib katk ja tema kannul tuleb taud!”5 Ja ma ütlen teile, te olete lasknud end kõrvale meelitada õigelt rajalt! Te olete külvanud tuult ja nõnda on torm teie keskele jõudnud!”
Vahtisin preestrit üksisilmi, olles tema ootamatust oraatoriandest mõneti kohkunud. Või oli ta nii kõrgelennuliseks kõnekunstiks võimeline vaid kriitilise olukorra mõjul. Tuline kõnemees kõmistas edasi:
„Katkutaud langeb teie peale kui pilv ja te koolete oma pattude kätte, kui te ennast puhtaks ei tee! Te olete Baabüloni hoora endi keskele võtnud…” – otsustades pilgu järgi, mis ta mulle saatis, olin see mina – „… te olete oma hinge vaenlastele müünud, olete inglise mao oma põue lasknud ja nüüd on Kõigeväelise Issanda Jumala karistus teie peal! „See hoiab sind ka võõra naise eest, muulasest naise eest, kes räägib libedaid sõnu. Sest tema koda vajub alla surma poole ja tema teed surnuteriiki!”6 Parandage meelt, inimesed, enne kui on hilja! Laskuge põlvili, ütlen ma teile, ja palvetage, et teile andestataks! Visake see inglise hoor enda keskelt välja ja ütelge ülesse oma kaup saatana sigitisega!” Ta haaras vöölt palvehelmed ja viibutas minu suunas suurt puust krutsifiksi.
Nägin, et Mutt muutus selle esinemise peale kärsituks. Võib-olla oli see professionaalne kadedus.
„Seda et, aulik isa,” ütles kohtunik preestri suunas kerget kummardust tehes, „on teil ka mingeid tõendusi, mis kinnitaksid nendesinaste naisterahvaste süüd?”
„Jah, neid mul on.” Esmase ilukõnepurskega maha saanud, oli väikesekasvuline preester nüüd rahulik. Ta suunas oma süüdistava nimetissõrme minule ja ma pidin ennast kokku võtma, et mitte sammu tagasi astuda.
„Kahe nädala eest, teisipäeva lõuna ajal, kohtasin ma seda naist Leochi lossi aias. Üleloomulikke jõude kasutades peletas ta minu juurest eemale koerakarja, kelle küüsi ma olin sattunud ja kes ähvardas mind surnuks pureda. Olles jalast raskelt haavatud, asusin ma tema juurest eemalduma. Kõnealune patune naisterahvas üritas mind meelitada, et tuleksin temaga kaasa ja oleksin temaga isekeskis, ning kui ma tema ahvatlustele kurdiks jäin, pani ta minu peale needuse.”
„Milline jaburdus!” hüüdsin ma nördinult. „See on kõige naeruväärsem liialdamine, mida ma elus kuulnud olen!”
Isa Baini otsekui palavikuliselt tumedate ja kilavate silmade pilk hüppas uurijailt minule.
„Naine, kas sa salgad, et sa ütlesid minule need sõnad: „Tulge minuga kaasa, preester, või muidu läheb teie haav mädanema”?”
„Noh, kui ägedust veidi maha võtta, siis midagi sellist võib-olla küll,” möönsin ma.
Lõuad võidukalt kokku surutud, tõmbas preester oma sutaanihõlmad üles. Tema reie ümber oli kuivanud vereplekkidega kaetud ja kollasest mädast läbi imbunud side. Ülal- ja allpool sidet oli reis valge ja pundunud ning haavast sirutusid ülespoole kurjakuulutavad punased jooned.
„Jumal küll, mees,” ütlesin ma vapustatult, „teil on veremürgitus. Teid tuleb otsekohe ravima hakata või te surete!”
Rahvahulgast kostis rabatud pominat. Isegi Mutt ja Jeff paistsid pisut ehmunud olevat.
Isa Bain raputas aeglaselt pead.
„Kas kuulsite?” küsis ta nõudlikult. „Selle naise häbematusel ei ole piire. Ta neab mind, jumalasulast, otse kiriku kohtumeeste ees!”
Rahvahulga ärevus kasvas. Isa Bain avas taas suu, kõvendades veidi häält, et teda üle paisuva kära kuulda oleks.
„Ma jätan otsuse teie teha, kõrgeaulised härrad, et te juhinduksite oma paremast äranägemisest ja issanda käsust: „Sina ei tohi nõida ellu jätta !””7
Isa Baini dramaatiline ülesastumine pani tunnistajate kuulamisele punkti. Ilmselt polnud keegi valmis sellist etendust üle trumpama. Kohtunikud kuulutasid välja lühikese vaheaja ja neile toodi kõrtsist söögipoolist. Mitte mingeid sellelaadseid hüvesid süüalustele osaks ei langenud.
Olin valmis halvimaks ja sikutasin prooviks oma käesidemeid. Nahkrihmad naksusid veidi, kuid ei andnud tolligi järele. Nüüd siis on see hetk, mõtlesin ma pilkavalt, püüdes kabuhirmu alla suruda, kus prints valgel hobusel peaks külarahvast kahte lehte lüües läbi inimsumma ratsutama ja minestanud kangelanna sadulasse krahmama.
Kuid minu prints oli kõige oma valge hobusega kuskil metsalaanes, kus ta vanaldase kõrgest soost lillaga õlut lürbib ja süütuid hirvi notib. On ülimalt tõenäoline, mõtlesin ma hambaid kiristades, et Jamie jõuab kohale alles siis, kui mu tuhk on nelja tuule poole laiali lennanud ja tal pole midagi isegi sümboolselt matta.
Aina tugevneva hirmu küüsis ei kuulnud ma esialgu isegi kabjaplaginat. Alles rahvahulga vaikne pomin ja pöörduvad pead äratasid niipalju mu tähelepanu, et hakkasin kuulma peatänava kividelt vastu kajavat kappamist.
Üllatuspomin valjenes ja rahvamass hakkas servast kahele poole tõmbuma, et läbi lasta ratsanik, keda ma ikka veel ei näinud. Hoolimata äsjasest masendusest hakkas minus hubisema ebaloogilise lootuse leegike. Aga äkki on Jamie varem tagasi tulnud? Võib-olla olid hertsogi lähenemiskatsed muutunud liiga pealetükkivaks, võibolla oli hirvi liiga
Habakuk 3:5. Siin ja edaspidi on kasutatud piibli 1968. aasta tõlget (Soome Piibliseltsi 1989. aasta trükk).
Õpetussõnad 2:16 ja 18
2 Mo. 22:17
