hakkas raugema. Agoonias vastu keha surutud käed lendasid äkki laiali, tabades üht murelikult alla kummarduvat pealtvaatajat näkku.
Turtsuvad häälitsused lakkasid järsku ja turske keha vajus lõdvaks, jäädes kiviplaatidele lebama nagu kott otri. Otsisin lõtvunud randmelt meeleheitlikult pulssi ja märkasin silmanurgast, et Geilie tegi sedasama: tõstis üles ümmarguse raseeritud lõua ning surus oma sõrmeotsad unearterit otsides sügavale lõuapärade taha.
Mõlema otsingud olid asjatud. Arthur Duncani süda, mis niigi oli aastaid rasket koormat kandnud, pumbates verd läbi võimsa soonestiku, oli alla andnud.
Proovisin läbi kõik enda käsutuses olevad elustamistehnikad, ehkki teadsin, et need on kasutud: kunstlik hingamine, südamemassaaž ja isegi suult suule hingamine, nii ebameeldiv kui see oligi, ent tulemus oli ootuspärane. Arthur Duncan oli surnud mis surnud.
Ajasin ennast väsinult püsti, sellal kui isa Bain mulle tigedat pilku heites prokuröri kõrvale laskus ja kiirelt viimset võidmist alustas. Mu selg ja käed valutasid ning mu nägu oli imelikult tuim. Ümberringi kostev kõnesumin tundus tulevat kuskilt kaugelt, otsekui oleks minu ja rahvast tulvil saali vahele mingi kardin langenud. Sulgesin silmad ja hõõrusin surisevaid huuli, püüdes neilt pühkida surma maitset.
Prokuröri surmast ja matustega kaasnevatest tseremooniatest hoolimata ei lükkunud hertsogi hirvejaht edasi rohkem kui nädala võrra.
Mõte Jamie peatsele lahkumisele rusus mind. Taipasin äkki, kui väga ma tegelikult ootan temaga kohtumist õhtusöögilauas pärast pikka tööpäeva; kuidas mu süda teda päeval juhuslikult kohates rõõmust hüppab; kui väga ma sõltun tema seltskonnast ja kindlustunnet loovast kohalolekust keset lossielu keerdkäike. Ja kui olla täiesti aus, siis kui väga mulle meeldib tema pehme, soe tugevus igal õhtul mu voodis, niisamuti kui ärkamine ta sasiste, naerusuiste suudluste peale. Väljavaade üksi jääda oli troostitu.
Ta võttis mu kaissu, nii et mu pea jäi talle lõua alla.
„Ma hakkan sind taga igatsema,” ütlesin vaikselt.
Ta embas mind tugevamini ja kõhistas kurvalt naerda.
„Mina sind ka, inglismannike. Ausalt öelda ma ei osanud seda oodata – aga sinust lahkumine teeb mulle haiget.” Ta silitas õrnalt mu selga, paitades sõrmedega selgroolülide muhukesi.
„Jamie… kas sa oled ettevaatlik?”
Tundsin, kuidas ta rind tagasihoitud naerust kumises, kui ta vastu küsis:
„Kas hertsogi või hobusega?” Millest mul sigines halb eelaimus, et ta kavatseb minna hirvejahile Donase seljas. Mu silme eest jooksid läbi pildid, kuidas see tohutu ruuge elukas lihtsalt jonnist üle kaljuserva hüppab või Jamie oma tapvate kapjade alla trambib.
„Mõlemaga,” vastasin kuivalt. „Kui hobune sind seljast maha viskab ja sa jala murrad, oled hertsogil peos.”
„Tõsi. Aga Dougal on ka seal.”
Turtsatasin. „Tema murrab sul teise jala.”
Jamie hakkas naerma ja kummardas pea alla, et mind suudelda.
„Ma olen ettevaatlik, mo duinne. Kas sa lubad mulle sedasama?”
„Jah,” vastasin ma ja mõtlesin seda tõsiselt. „Kas sa mõtled seda, kes nõiakimbu jättis?”
Äsjane põgus lõbusus oli hajunud.
„Võib-olla. Ma ei arva, et sa oleksid ohus, muidu ma ei läheks. Aga sellegipoolest… aa, ja hoia Geillis Duncanist eemale.”
„Mida? Miks?”
Tõmbusin veidi tagasi, et talle otsa vaadata. Öö oli pime ja Jamie nägu ei olnud näha, kuid ta hääletoon oli tõsine.
„Seda naist peetakse nõiaks ja kõik need lood temast – mis muide on pärast ta abikaasa surma märksa hullemaks läinud… Ma ei taha, et sa tema lähedalegi satuks, inglismann.”
„Kas sa tõesti arvad, et ta on nõid?” küsisin ma. Tema tugevad käed vajusid mu tuharaile ja tõmbasid mu enda vastu. Võtsin tal ümbert kinni, nautides tema tugeva trammis keha lähedust.
„Ei,” sõnas ta lõpuks. „Aga mitte sellepärast ei pea mina teda sulle ohtlikuks. Kas lubad?”
„Hea küll.” Tegelikult polnudki selle lubaduse andmine mulle eriti vastumeelt. Alates vahejuhtumist äravahetatud lapsega ja vaimude väljakutsumisest ei olnud ma tundnud erilist soovi Geiliet külastada. Panin suu Jamie rinnanibule ja hellitasin seda õrnalt keelega. Tema kurgupõhjast kostis madal hääl ja ta tõmbas mind lähemale.
„Tee oma põlved lahti,” sosistas ta. „Ma tahan kindel olla, et sa mind mäletad, kui ma ära olen.”
Mõni aeg hiljem ärkasin ma külma peale. Kobades uniselt teki järele, ei suutnud ma seda leida. Kuid äkki langes see ise mu peale. Imestunult ajasin end küünarnukile, et ringi vaadata.
„Anna andeks, tüdrukutirts,” ütles Jamie, „ma ei tahtnud sind üles ajada.”
„Mida sa teed? Miks sa ärkvel oled?” Kõõritasin üle õla tema poole. Oli ikka alles pime, kuid mu silmad olid pimedusega harjunud ja ma võisin näha tema veidi ebalevat näoilmet. Ta oli täiesti ärkvel ja istus sängi veeres taburetil, pleed külma kaitseks ümber võetud.
„Ma ainult… noh, ma nägin unes, et sa olid kadunud ja ma ei leidnud sind. Ärkasin selle peale üles ja… tahtsin sind vaadata, muud midagi. Suruda sind oma mällu, et mäletada, kuni ma ära olen. Tõmbasin teki eemale; anna andeks, et sul külmetada lasin.”
„Pole midagi.”
Öö oli külm ja väga vaikne, nagu me oleksime kaks ainsat hinge kogu maailmas. „Tule voodisse tagasi. Sinul on ka kindlasti külm.”
Jamie puges mu kõrvale ja liibus vastu mu selga. Ta käed libisesid mööda mu kaela õlale ja vöökohast puusale, järgides mu seljajooni ning kehakumerusi.
„Mo duinne,” ütles ta tasa. „Kuigi nüüd peaksin ma ütlema mo airgeadach. Minu hõbedane. Su juuksed säravad nagu hõbe ja su nahk on kui valge samet. Calman geal. Valge tuvi.”
Surusin oma puusad kutsuvalt tahapoole ja vajutasin end ohates tema vastu, kui ta jäikunud liige minusse sisenes. Jamie hoidis mind enda rinna vastas ja liikus aeglaselt sügaval mu sees ning koos minuga. Ahmisin õhku ja ta lõdvendas haaret.
„Anna andeks,” pomises ta, „ma ei tahtnud sulle haiget teha. Aga ma tahan su sees olla, ma tahan sügaval su sees olla. Ma tahan oma seemnega jätta sinusse tunde, et olen sügaval su sees. Ma tahan sind käte vahel hoida ja olla sinuga koiduni, ning jätta sind magavana maha, võttes oma käsivartes kaasa mälestuse sinu soojast kehast.”
Surusin kõvasti vastu.
„Sa ei tee mulle haiget.”
Pärast Jamie lahkumist tusatsesin pidetult lossis. Võtsin arstitoas patsiente vastu, otsisin endale võimalikult palju tegemist aias, püüdsin meelt lahutada Columi raamatukogu traalides, kuid sellegipoolest venis aeg teosammul.
Olin peaaegu kaks nädalat üksi olnud, kui kohtasin köögi juures koridoris Laoghaire’it. Tollest korrast saadik, kui ma teda Columi kabineti ukse taga
