kuid ta oli juba selja pööranud ja omaette pomisedes ettevalmistusi alustanud.
Kõigepealt kontrollis ta, kas uks on meie selja taga kindlalt kinni, läks ühe ärkliakna juurde ja hakkas aknaistme sisse ehitatud kirstus sorima. Ta tõmbas välja suure madala panni ja savist küünlajalga pistetud pika valge küünla. Jätkuv tuuseldamine andis tulemuseks kulunud kildi, mille ta tolmu ja pindude kaitseks põrandale laotas.
„Mida sa nüüd tegema hakkad, Geilie?” küsisin ma, jälgides kahtlustavalt tema ettevalmistusi. Esimese hooga ei suutnud ma ühes pannis, küünlas ja kildis midagi kurjakuulutavat näha, kuid ma olin ka alles nõia õpilane.
„Kutsun nad kohale,” vastas ta kildi nurki sikutades, et kildi servad täpselt piki põrandalaudu jookseksid.
„Kelle?” küsisin ma. Või mille.
Geilie tõusis püsti ja püüdis oma juukseid korrastada. Need olid pehmed ja libedad ning tulid juuksenõelte tagant lahti. Omaette pomisedes tõmbas Geilie nõelad välja ja lasi juustel helkiva kreemja kardinana alla vajuda.
„No vaimud, kummitused, kaemused. Kõik, kellest võiks kasu olla,” ütles ta. „Algus on alati sama, aga taimed ja loitsud on igaühe puhul erinevad. Seekord on meil vaja kaemust – nägemust, kes see on, kes sulle nõiakimbu tõi. Siis me saame tema needuse tema enda vastu pöörata.”
„Ee, nojah…” Mul ei olnud tegelikult mingit plaani kellelegi kätte maksta, kuid ma olin uudishimulik – ma tahtsin näha, kuidas see kohalekutsumine käib, ja ma tahtsin teada, kes tõi nõiakimbu.
Asetanud panni kildi keskele, valas ta sellele kannust vett ja selgitas: „Selleks võib kasutada mistahes anumat, mis on piisavalt suur, et korralikult peegelpilti näha, ehkki loitsuraamat ütleb, et tuleb kasutada hõbedast pesukaussi. Mõne väljakutsumise tarbeks käib isegi tiik või veelomp, aga see peab siis olema varjulises kohas. Selle tegevuse jaoks on vaja rahu ja vaikust.”
Ta käis kiiresti läbi kõik aknad ja tõmbas ette rasked mustad kardinad, kuni tuba oli sama hästi kui kottpime. Nägin vaevu Geilie saledat kuju pimeduses ringi vilksamas, kuni ta küünla süütas. Kui ta küünlajala tagasi kildi juurde tõi, valgustas võbelev leek ta nägu ja heitis kiilukujulisi varje tema sirge nina ning selgejoonelise lõua alla.
Ta pani küünla panni kõrvale, minu suhtes vastasküljele. Siis valas ta panni väga ettevaatlikult lõpuni täis, nii et veepind üle panniserva pisut kummi jäi ja väljavoolamise hoidis ära vaid vedeliku pindpinevus. Ettepoole kummardudes nägin, et veepind peegeldas suurepäraselt, palju paremini, kui ükski peegel lossis. Otsekui taas mu mõtteid lugedes seletas Geilie, et see peegelpann on peale vaimude väljakutsumise väga kasulik abivahend ka soengu tegemisel.
„Ära sellele vastu mine, saad märjaks,” hoiatas ta ja kortsutas keskendunult kulmu. Miski tema märkuse asjalikus toonis, mis kõlas nende üleloomulike ettevalmistuste keskel nii proosaliselt, meenutas mulle kedagi. Vaadates tema sihvakat, kahvatut kuju, mis nii elegantselt tulusekarbi kohale kummardus, ei suutnud ma esimese hooga öelda, kes see on, keda ta mulle meelde tuletab. Aga siis taipasin. Muidugi. Ehkki keegi ei saanud väliselt olla erinevam tollest sarmitust teekannuga isikust vikaar Wakefieldi kabinetis, olid Geilie hääl ja toon täpselt proua Grahami omad.
Võib-olla oli asi nende sarnases hoiakus; pragmatismis, mis suhtus okultismi lihtsalt kui nähtustekogumisse, nagu seda on ilm. Nagu millessegi, mida tuleb muidugi käsitseda ülima ettevaatusega – umbes nii, nagu inimesed kasutavad eriti teravat kööginuga –, kuid mida pole põhjust vältida või karta.
Või oli asi hoopis lavendlilõhnas. Geilie vabalt voogavad seelikud lõhnasid alati ekstraktide järele, mida ta parajasti destilleeris: saialill, kummel, loorberileht, nard, piparmünt, majoraan ja nii edasi. Täna oli see lavendel, mida õhkus tema valge kleidi voltide vahelt. Seesama lõhn, mida imbus välja proua Grahami praktilisest sinisest puuvillriidest ja kurdudest kondisel rinnaesisel.
Et Geilie kleidiesist oleks samuti toetanud luustik, sellele ei vihjanud avarast kaelusest hoolimata miski. See oli mul esimene kord näha Geilie Duncanit vabamas rõivastuses; tavaliselt kandis ta pakse, rangeid ja kurguni kinni nööbitud kleite, nagu prokuröri naisele kohane. Nüüd mu pilgule avanev külluslik vormikus oli üllatav; selle kreemikas karv vastas peaaegu kleidi värvile ja ma hakkasin taipama, kuidas on võimalik, et üks Arthur Duncani moodi mees kosib puruvaese ning lihtsast perekonnast tüdruku. Mu silm langes tahtmatult seina äärde laotud ja kenasti sildistatud purkidele, otsides salpeetrit.
Geilie valis riiulilt kolm purki ja puistas igaühest veidike väikese raudahju kausjasse õnarusse. Siis süütas ta küünlast ahjus olevad söed ja õhutas puhudes leeki. Söed läksid hõõgvele ja ahjukeselt hakkas venima healõhnalist suitsu.
Õhk seisis pööningul nii liikumatult paigal, et hallikas suits tõusis laiali hajumata otse üles, moodustades samba, mille kuju vastas pika valge küünla omale. Geilie istus nende kahe samba vahel nagu preestrinna templis, jalad graatsiliselt enda alla sätitud.
„Nõndaks, see peaks nüüd minu arust kõlbama küll.” Geilie raputas rosmariinipuru kiirete liigutustega näppudelt maha ja vaatas lava rahulolevalt üle. Müstiliste sümbolitega kaetud mustad kangad pidasid kinni kõik sissetikkuvad päikesekiired, nii et ainus otsese valguse allikas oli küünal. Küünlaleeki peegeldas ja selle valgust hajutas sile veepind pannil, mis näis lausa helendavat, nagu oleks seegi valgusallikas ja mitte vaid peegeldaja.
„Mis nüüd?” tahtsin ma teada.
Kaks suurt halli silma helendasid nagu veepeegel, ootusärevusest hõõgudes. Geilie tõmbas kätega üle veepinna ja pani siis peopesad jalgade vahele.
„Lihtsalt istu üks hetk vaikselt,” ütles ta. „Kuula oma südamelööke. Kuuled neid? Hinga vabalt, aeglaselt ja sügavalt.” Hoolimata ärksast näoilmest oli Geilie hääl nüüd rahulik ja aeglane, mis tugevalt erines tema tavaliselt nii elavast kõnemaneerist.
Tegin kuulekalt kõik, nagu kästud, ja tundsin, kuidas mu südamelöögid aeglustusid ning ühtlase rütmi omandasid. Tundsin suitsus ära rosmariini lõhna, kuid kahes ülejäänud taimes ma kindel ei olnud; võib-olla sõrmkübar? või viielehine? Olin arvanud, et need lillakad õied on maavitsad, aga kindel ei saanud selles olla. Kuid mis nad ka ei olnud, mu hingamise aeglustumine ei saanud tulla ainuüksi Geilie sugereerimisvõimest. Tundsin, kuidas mu rinnaluule rõhus mingi raskus, mis aeglustas mu hingamist vastu mu enda tahtmist.
Geilie ise istus täiesti liikumatult ja vaatas mind silmi pilgutamata. Ta noogutas ja ma pöörasin pilgu kuulekalt klaassiledale veepeeglile.
Siis hakkas ta rääkima rahulikul, vestleval toonil, mis mulle taas proua Grahamit meenutas, kui too kiviringis päikest kõnetas.
See ei olnud inglise keel, aga see ei olnud ka midagi hoopis muud. See oli mingi veider keel, mida ma pidanuks justkui mõistma, kuid mis ei jõudnud mu teadvusse – nagu oleks lihtsalt kõneldud liiga vaikselt.
Tundsin, kuidas mu sülle kokku pandud käed tuimaks muutuvad ja tahtsin neid liigutada, kuid nad ei liikunud. Geilie rahulik hääl jätkas pehmel ja veenval toonil. Nüüd ma juba teadsin, et ma saan öeldust aru, kuid ei suutnud seda endiselt teadvustada.
Adusin hägusalt, et mind kas hüpnotiseeritakse või olen ma mingi aine mõju all, ja mu vaim püüdis magusalõhnalise suitsu kutsele vastu punnides iga hinna eest säilitada mõned selge mõistuse riismed. Nägin oma peegelpilti vees, pupillid tillukesteks täppideks tõmbunud, silmad pärani nagu päevavalgusest pimestatud öökullil. Läbi mu tuhmuva mõistuse triivis sõna „oopium”.
„Kes
