oli mul raskusi tõsise ilme säilitamisega. Ta oli suurt kasvu, tervisest pakatav ja tugev – ühesõnaga sedasorti mees, keda võib kohata igas pubis, kus ta kõigile oma arvamust kuulutab ning vastuväited kõva hääle ja kordamise abil maha surub. Jamie oli oma jutuga mind muidugi ette hoiatanud, kuid esmane füüsiline mulje oli niivõrd võimas, et kui hertsog mu käe suudlemiseks allapoole kummardas ja erutunud hiire häälel ütles: „Ah mis võluv sellises kauges paigas kaasmaalast kohata, aulik emand,” pidin huulde hammustama, et endale seltskonnas mitte häbi teha.
Hertsog ja tema kaaskond olid reisist väsinud ja läksid varakult voodisse. See-eest toimus järgmisel õhtul pärast sööki musitseerimine ja vestlusring, millest Columi, Dougali ja hertsogi kõrval ka meie Jamiega osa võtsime. Sandringham sattus Columi reinveinist ülevoolavasse tujju ja kukkus lobisema, pajatades ühevõrra põhjalikult nii mägedes reisimise õudustest kui maastiku kaunidusest. Kuulasime viisakalt, kui hertsog oma nutulaulu ette kriuksus, ja ma püüdsin Jamie pilku vältida.
„Stirlingi lähedal murdus ass ja me pidime kolm päeva paigal istuma – ma rõhutan, paduvihmas –, enne kui minu lakei suutis leida sepa, kes selle pagana jupi ära parandaks. Ja ei läinud poolt päevagi, kui põrutasime ühte hiigelsuurde teeauku, millesarnast ma elus näinud ei ole, ja see kuradi ass murdus uuesti! Siis kaotas üks hobune raua ja me pidime tõllast välja tulema ja kõrval kõndima – pori sees –, traavel oheliku otsas. Ja siis…” Sedamööda, kuidas jutt ühest õnnetusest teise komberdas, tundsin aina kasvavat tahtmist itsitada ja üritasin seda veini sisse uputada – mis võis olla valearvestus.
„Aga jaht, MacKenzie, jaht!” hüüatas hertsog mingil hetkel ekstaatiliselt silmi pööritades. „Ma suutsin vaevu oma silmi uskuda. Pole ime, et sa võid sellise laua katta.” Ta patsutas õrnalt oma suurt punnis kõhtu. „Vannun, et annaksin oma väikese sõrme ära võimaluse eest lasta selline hirvepull, nagu me üleeile nägime; suurepärane loom, lihtsalt suurepärane. Hüppas otse tõlla eest võsast välja, kullake,” kinnitas ta mulle. „Ehmatas hobused nii ära, et me oleks äärepealt uuesti teelt välja sõitnud!”
Colum tõstis laualt kellakujulise karahvini, kergitades samal ajal küsivalt kulmu. Enda poole sirutatud klaase täites sõnas ta: „No aga ehk me saaksime teile ühe jahi korraldada, Teie Heldus. Mu õepoeg on tubli jahimees.” Ta heitis Jamiele salamisi terase pilgu, millele vastati vaevumärgatava noogutusega.
Colum pani karahvini lauale tagasi, lasi ennast tooli seljatoele ja sõnas hooletult: „Jaa, see peaks sobima küll. Vast siis tuleva nädala alguses. Faasanite küttimiseks on veel vara, aga hirvejahiks paras aeg.” Ta pöördus Dougali poole, naaldudes oma polsterdatud toolis küljele. „Võib-olla tuleb mu vend ka kaasa; kui teil peaks tulema tahtmine minna põhja poole, siis ta võib teile näidata neid maid, millest me oleme rääkinud.”
„Kapital, kapital,” kostis hertsog rahulolevalt. Ta patsutas Jamiet põlvele; nägin, kuidas Jamie lihased pingule tõmbusid, kuid ta ei liigutanud ennast, vaid naeratas rahulikult ja hertsog viivitas vaid ühe ülearuse hetke oma käe tagasitõmbamisega. Siis märkas Tema Heldus mu pilku ja naeratas tujuküllaselt vastu, näoilme ütlemas: „Aga tasus siiski proovida, mis?” Tahtmatult naeratasin vastu. Mitte midagi ei olnud teha, see mees päris meeldis mulle.
Hertsogi saabumise elevuses olin unustanud Geilie pakkumise aidata mul välja selgitada, kes oli mu padja alla sokutanud nõiakimbu. Ja pärast ebameeldivat stseeni äravahetatud lapsega haldjamäel ei olnud ma ka päris kindel, kas ma tema pakkumisi enam vastu tahan võtta.
Kuid uudishimu sai kahtlustest siiski võitu ja kui siis Colum kaks päeva hiljem palus Jamiel külasse sõita ja Duncanid hertsogi poolt antavale ballile eskortida, läksin ma temaga kaasa.
Sellest tuligi, et neljapäeval leidsime end Jamiega Duncanite elutoast prokuröri kohmetuvõitu külalislahkust nautimast, sellal kui tema abikaasa ülakorrusel riietumist lõpetas. Peremees oli viimasest maoatakist enam-vähem taastunud, kuid ülearu õitsev välja ei näinud. Nagu paljud paksud mehed, kes liiga äkki alla võtavad, oli temagi kõhnunud eeskätt näost ja mitte vöökohast. Arthuri vats venitas endiselt tema rohelist vesti, näolt aga rippusid alla lontis rasvavoldid.
„Võib-olla ma lippan üles ja aitan Geiliet soenguga või midagi,” tegin ma ettepaneku. „Tõin talle uue juuksepaela.” Olin ette näinud, et Geiliega kahekesi jäämiseks on vaja mingit ettekäänet ja võtnud kaasa väikese pakikese. Kasutasin selle nüüd ära ja enne kui Arthur protesteerida jõudis, olin juba uksest väljas ja poole trepi peal.
Geilie ootas mind.
„Tule,” ütles ta, „lähme ajame seda asja mu privaatkambrikeses. Aega on vähe, aga see ei võta kaua.”
Läksin Geilie järel mööda kitsast ja käänulist treppi üles. Astmed olid ebaühtlase kõrgusega; mõni koguni nii kõrge, et pidin kukkumise kartuses seelikuservi kergitama. Järeldasin, et seitsmeteistkümnenda sajandi puuseppadel olid kas kõverad mõõteriistad või arenenud huumorimeel.
Geilie kabinet asus päris üleval, pööningusopis teenijarahva tubade kohal. Ruumi valvas lukustatud uks ja selle avas tõepoolest märkimisväärne võtmekolakas, mille Geilie oma põlletaskust lagedale tõi; see oli vähemalt kuus tolli pikk ja selle pead kaunistas viinapuumotiiviga ornament. Võti kaalus vähemalt naela; rootsust kinni hoides saanuks sellest päris tõhusa relva. Nii lukk kui hinged olid korralikult õlitatud ja paks uks taandus meie ees hääletult.
Pööningukamber oli väike ja ruumi vähendasid veelgi hoone fassaadi ilmestavad viilkatusega ärkliaknad. Iga toll seinapinda oli pandud riiulite alla, kus seisid purgid, pudelid, plaskud ja klaaskolvid. Üleval sarikate küljes rippusid sirgetes ridades eri värvi lõngadega kokku seotud taimekimbud, ja kui me nende alt läbi kõndisime, langes neist mu juustesse aromaatset tolmu.
Kuid see kõik ei sarnanenud põrmugi korrus allpool asuvale taimetoale. Siin ei olnud õieti ruumi, tuba oli peaaegu silmini täis tuubitud ja hoolimata ärkliakendest ka üsna pime.
Ühel riiulil seisid raamatud, enamasti vanad ja lagunenud, ilma pealkirjadeta raamatuselgadel. Libistasin uudishimulikult sõrmega üle nahkköidete rea. Enamik oli köidetud pärgamenti, kuid kaks või kolm mingisse muusse materjali; see oli pehme, kuid katsudes ebameeldivalt rasvane. Lisaks üks, mis kõigi märkide kohaselt oli köidetud kalanahka. Tõmbasin köite välja ja avasin selle ettevaatlikult. Raamat oli kirjutatud käsitsi arhailises prantsuse ja veel arhailisemas ladina keeles, kuid pealkirjast sain ma aru. L’Grimoire d’le Comte St. Germain.4 Sulgesin köite ja panin selle veidi jahmunult riiulisse tagasi. Loitsuraamat. Nõia käsiraamat. Tundsin, kuidas Geilie pilk mu selga puurib, pöörasin ümber ja nägin ta silmis õeluse ning ettevaatlikkuse segu. Mida teha – nüüd, kui ma tean?
„Nii et see siis polegi paljas kuulujutt?” sõnasin muiates. „Sa oledki nõid.” Küsisin endalt, kui kaugele ta sellega läheb ja kas ta seda ka ise usub, või kas pole hoopis tegemist peenekoelise näitemänguga, mis aitab tal lihtsalt taluda Arthuriga koos elamise nüridust? Ja veel tahtnuks ma teada, millist maagiat ta harrastab – või arvab end harrastavat.
„Oh, valget ikka,” vastas Geilie naeruirvega. „Päris kindlasti valget maagiat.”
Mõtlesin nördinult, et Jamiel peab mu näo suhtes õigus olema – paistab, et igaüks suudab lugeda mu mõtteid.
„No siis on hästi,” kostsin ma. „Ma tõesti ei hooli keskööl lõkketulede vahel ringi tantsimisest ega luua seljas sõitmisest, rääkimata vanakuradi enda perse musitamisest.”
Geilie heitis juuksed silmilt ja naeris lõbusalt.
„Sa
Krahv St. Germaini loitsuraamat (pr. k.).
