vürtse?” pärisin ma ja tundsin, kuidas tuju tagasi tuleb. „Kui mees sööb ära poolegi sellest, mis emand tema jaoks valmistab, tuleb ta koju veeretada.”
„Jaa, seda nad võivad teha küll. Olen kuulnud, et ta ongi selline väikene pallikene.” Kuid siis heitis ta hertsogi ja tema füüsise kõrvale ning küsis, ega ma ei tahaks koos temaga mägede jalamile väikesele ekspeditsioonile minna.
„Mul on pisut sammalt vaja,” selgitas ta ja lehvitas oma pikki ümaraid käsi graatsiliselt edasi-tagasi. „Kui seda koos lambavillaga piima sees keeta, saab suurepärase kätevedeliku.”
Heitsin pilgu oma piluakna poole, mille valgusvihus hullasid tolmukübemed. Tuul kandis sisse õrna küpsevate puuviljade ja värske heina lõhna.
„Miks mitte.”
Oodates, kuni ma oma korve ja pudeleid valmis panen, kolas Geilie arstitoas ringi ja näppis kõike, mis ette jäi. Korraga peatus ta väikese lauakese juures, kortsutas kulmu ja võttis sealt midagi.
„Mis see on?”
Katkestasin oma tegevuse ja tulin tema kõrvale. Geilie hoidis käes kimbukest kuivanud taimi, mis olid kokku seotud kolme lõngaga – musta, valge ja punasega.
„Jamie ütles, et see on nõiakimp.”
„Tal on õigus. Kus see oli?”
Rääkisin talle, kuidas ma leidsin kimbu oma voodist.
„Ja järgmisel päeval leidsin selle akna alt, kuhu Jamie selle viskas. Mõtlesin, et toon sulle näha ja küsin, ega sa sellest midagi ei tea, aga unustasin.”
„Ei, ma ei tea sellest tõesti midagi. Aga võib-olla on võimalik kindlaks teha, kes selle sulle tõi.”
„Tõesti?”
„Jajaa. Tule homme hommikul minu juurde ja ma ütlen sulle.”
Keeldudes rohkem seletamast, tuiskas ta oma mantlis ringi nagu roheline keeris, tundmata muret, kuidas ma talle järele saan.
Geilie viis mu üsna kõrgele mägedesse, sõites galoppi, kui leidus tee, ja sammu, kui teed ei olnud. Umbes tunniajase ratsasõidu järel peatus ta väikese oja ääres, mille kohale sirutusid pajud.
Kahlasime läbi oja ja jätkasime mäkketõusu, korjates teel viimaseid hilissuviseid taimi, kuid juba ka varasügisesi marju ja pakse kollaseid kännuseeni, mis väikestes varjulistes orgudes puuõõntest välja turritasid.
Peatusin hetkeks, et pisut haavakoort korvi kraapida, ja Geilie kadus mu pea kohal kilpjalgade vahele. Kuivanud mahla piisad paistsid paberjal puukoorel välja nagu jäätunud veretilgad, mis hõõgusid tumepunaselt endasse kogutud päikesepaistest.
Mu unelused katkestas ootamatu hääl ja ma vaatasin üles mäkke, kust see näis tulevat.
Hääl kostis uuesti; see oli hele lapsekisa, mis näis tulevat ülevalt, mäeharja lähedal asuvast kaljuõõnsusest. Panin korvi maha ja asusin ronima.
„Geilie!” hüüdsin ma. „Tule siia! Keegi on lapse siia toonud!”
Geilie hakkas kribinal mäenõlvast üles tulema, needustepomina saatel põõsapuhmastest läbi murdes. Tema muidu nii heledad palged olid punased, nägu pahur ja juustest paistis oksapuru.
„Jumal küll, mis siis…” – alustas ta, kuid sööstis siis äkki edasi. „Issa rist! Pane maha!” Ta napsas tite mu sülest ja pani tagasi madalasse kausjasse kaljulohku, mille läbimõõduks võis olla umbes jard, kust ma ta leidnud olin. Lohu kõrvale oli pandud puukauss, poolenisti piima täis, ja lapse jalge ees oli kimbuke punase nöörijupiga kokku seotud metsalilli.
„Aga ta on ju haige!” protesteerisin ma uuesti lapse järele kummardudes. „Kes ometi jättis haige lapse siia maha?”
Oli ilmne, et laps on tõsiselt haige; tema vaevatud näoke oli rohekas, silmade ümber tumedad rõngad ning tillukesed rusikad liikusid vaevaliselt teki all. Last sülle võttes olin tundnud, et ta keha on lõtv; imestasin, et ta üldse karjuda suutis.
„Tema vanemad,” kostis Geilie lühidalt, pannes mulle käelaba keelavalt käsivarrele. „Jäta ta rahule. Lähme minema.”
„Tema vanemad?” kordasin nördinult. „Aga…”
„See on äravahetatud laps,” ütles Geilie kannatamatult. „Jäta ta siia ja lähme. Kohe!”
Mind endaga tirides põikas ta tagasi puhmastikku. Endiselt vastu vaieldes järgnesin talle, me laskusime nõlvast alla ja jõudsime lõpuks näost punetades orupõhja, kus ma ta peatuma sundisin.
„Mis toimub?” nõudsin ma. „Me ei saa ometi haiget last lihtsalt põõsastesse maha jätta. Ja mida see tähendab – äravahetatud laps?”
„Äravahetatud laps – ” kordas ta kärsitult, „ – kas sa siis ei tea, kes on äravahetatud laps? Kui altmaakesed lapse ära varastavad, jätavad nad ühe endi seast asemele. See karjub ja viriseb kogu aeg, ei kasva ega kosu – sellest saabki aru, et ta on altmaake.”
„Otse loomulikult ma tean, kes või mis on äravahetatud laps,” kostsin ma. „Aga ega sa ometi seda jampsi ei usu?”
Ta heitis mulle äkki kummalise, ettevaatlikku kahtlust täis pilgu. Seejärel ta näoilme lõdvenes, andes maad tavalisele poolpilkavale künismile.
„Ei, ei usu,” tunnistas ta. „Aga siinne rahvas usub.” Ta heitis närvilise pilgu üles mäkke, kuid kaljulohust ei kostnud enam midagi. „Vanemad on kuskil siin lähedal. Lähme.”
Vastumeelselt lasin tal ennast küla poole vedada.
„Miks nad ta sinna üles viisid?” küsisin ma kivile istudes, et enne ojast läbikahlamist sukad jalast võtta. „Kas nad loodavad, et haldjarahvas tuleb teda ravima?” Ma olin lapse pärast ikka mures; ta tundus nii haige olevat. Ma ei teadnud, mis tal viga oli, aga ehk ma oleksin aidata saanud.
Võib-olla jätta Geilie külasse ja tulla ise tagasi? Sel juhul tulnuks seda teha kähku; idataevasse vaadates nägin, kuidas helehallid vihmapilved kiirelt lillaks õhtupimeduseks tumenesid. Läänetaevas helendas veel roosalt, kuid üldiselt pole valget enam kauemaks kui pooleks tunniks.
Geilie pani oma korvi pajuvitstest punutud sanga endale kaela, tõstis seeliku üles ja astus külmast lõdisedes ojasse.
„Ei,” vastas ta. „Või õieti jah. See on haldjamägi ja seal on ohtlik magada. Kui äravahetatud laps ööseks sellisesse kohta jätta, tuleb haldjarahvas ja viib ta tagasi ning jätab varastatud lapse asemele.”
„Kuid nad ei tee seda, sest see ei ole äravahetatud laps,” lisasin ma jäisesse lumesulamisvette astudes, mis mul hinge kinni lõi. „See on lihtsalt haige laps. Terve öö lageda taeva all – ta ei pruugi seda üle elada!”
„Ei elagi,” pillas Geilie. „Ta on hommikuks surnud. Ja ma palun jumalat, et keegi meid seal ei näinud.”
Peatusin järsult poole kängitsemise pealt.
„Surnud! Geilie, ma lähen tagasi. Ma ei saa teda siia jätta.” Pöörasin otsa ringi ja hakkasin läbi oja tagasi minema.
Geilie jõudis mulle
