koerad ja Harold nägi mitut mäkra otsekui karvast vajutist rentslis lebamas. Kirsipuu oli õieehtes ja kui tõusis tuul, pudenes sellelt õielehti nagu konfette. Harold oli üllatuseks valmis, ükskõik mis kuju see ka ei pidanud võtma. Selline vabadus oli haruldane.
„Ma olen isa,” oli ta oma emale öelnud, kui oli vahest kuue-seitsmeaastane. Ema oli huvitatult pilgu tõstnud ja Harold oli oma julgusest vapustatud. Tal polnud aimugi, mida järgmiseks ette võtta. Polnud muud teha, kui isa soni pähe ja hommikumantel selga panna ning süüdistavalt tühja pudelit põrnitseda. Ema nägu tardus nagu sült; Harold kartis vähemasti kõrvakiilu. Siis sirutas ema tema vapustuseks ja suureks rõõmuks oma pehme kaela välja, ajas pea kuklasse, ning õhk helises tema naerust. Harold nägi ema laitmatuid hambaid ja roosasid igemeid. Ta polnud kunagi varem ema sedasi naerma ajanud.
„On vast kloun,” oli ema öelnud.
Harold oli tundnud end majakõrgusena. Täiskasvanuna. Tahes-tahtmata oli temagi naernud; algul laialt naeratanud ja siis rõkanud, nii et kõht kõveras. Pärast seda püüdis ta leida võimalusi, kuidas ema lõbustada. Ta õppis anekdoote pähe. Ta tegi nägusid. Mõnikord need mõjusid. Mõnikord ei mõjunud. Mõnikord tabas ta naelapead, ehkki ei teadnud, mis seal naljakat on.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
