oleksid süldist, ja sunnivad teda komistama. Sõrmed tuikasid, aga see tuli vahest sellest, et need polnud harjunud allapoole rippuma ja viipuma. Ja ometi tundis ta end sellest kõigest hoolimata ääretult elusana. Kaugel käivitati muruniiduk ja Harold naeris valjusti.
Harold pööras mööda A3121 Exeteri poole, ja miili jagu tihedas liikluses sammunud, siirdus B3372-le, astudes mööda rohuseid teepervi. Kui rühm asjatundja vurhvi matkajaid talle järele jõudis, astus Harold teelt eest ja viipas, et nad mööda läheksid. Nad vahetasid viisakusi ilusa ilma ja maastiku kohta, kuid Harold ei öelnud, et ta läheb Berwickisse. Ta hoidis seda oma mõtteis varjul nagu Queenie kirja taskus. Kui matkajad möödusid, pani Harold huviga tähele, et neil kõigil oli seljakott, et mõnel oli seljas avar dress ning teistel olid päikesesirmid, binoklid ja kokkupandavad matkakepid. Kellelgi polnud purjetajakingi.
Mõni lehvitas ja paar matkajat naeris. Harold ei teadnud, kas nad tegid seda seepärast, et ta oli nende meelest lootusetu juhtum, või kuna nad imetlesid teda, aga nii või teisiti, leidis ta, polnud sellest õigupoolest lugu. Ta polnud enam see mees, kes oli Kingsbridge’ist teele asunud, isegi mitte see, kes oli väikeses hotellis peatunud. Ta polnud inimene, kes läheb kirja postitama. Ta kõndis Queenie Hennessy juurde. Ta alustas uuesti.
Kui Harold esimest korda kuulis, et Queenie tuleb õllevabrikusse tööle, oli ta üllatunud. „Ilmselt tuleb üks naine raamatupidamisse tööle,” oli ta Maureenile ja Davidile öelnud. Nad sõid suures toas, neil päevil, kui Maureenile meeldis süüa teha ja tuba pruugiti perekondlike söömaaegade korraldamiseks. Kui Harold nüüd sellele stseenile mõtles, taipas ta, et oli jõuluaeg, sest peale jutuajamise meenusid pidulikud pabermütsid.
„Kas see peaks huvitav olema?” oli David küsinud. „Küllap see oli tema abituuriumiaastal. Ta oli pealaest jalatallani musta riietatud ja juuksed ulatusid peaaegu õlgadeni. Tal polnud pabermütsi peas. Ta oli selle kahvli otsa ajanud.
Maureen naeratas. Harold polnud oodanud, et naine teda toetab, sest too armastas poega, ja see oli muidugi õige. Ta soovis vaid, et ei tunneks end mõnikord nii kõrvalejäetuna, nagu oleks see, mis ema ja poega sidus, nende eemaldumine temast.
David ütles: „Naisterahvas ei pea õllevabrikus vastu.”
„Ilmselt on ta väga võimekas.”
„Kõik teavad Napieri. Ta on kurjategija. Sadomasohhistlike kalduvustega kapitalist.”
„Härra Napier pole nii hull.”
David naeris valjusti. „Isa,” ütles ta, nagu tal kombeks oli, vihjates, et neid ühendab pigem saatuse iroonia kui vereside. „Ta lõi kellelgi põlvekedra puruks. Kõik teavad.”
„Ma olen kindel, et ta seda ei teinud.”
„Selle eest, et too kassast sularaha varastas.”
Harold ei lausunud sõnagi; ta kastis rooskapsa soustisse. Ka tema oli seda kõlakat kuulnud, kuid ei tahtnud sellele mõelda.
„Noh, loodame, et uus naistöötaja pole feminist,” jätkas David. „Või lesbi. Või sotsialist. Mis, isa?” Ilmselt oli poeg härra Napieriga lõpetanud ja võttis ette kodusemad teemad.
Harold tabas hetkeks poja silmade väljakutsuva pilgu. Neil päevil olid need ikka veel terased; oli ebamugav neisse kaua vaadata. „Mul pole midagi selle vastu, et inimesed on erinevad,” ütles ta, kuid poeg imes vaid hambaid ja heitis pilgu emale.
„Sa loed Daily Telegraphi,” ütles David. Ning seejärel lükkas ta taldriku eemale ja tõusis, keha nii kahvatu ja kõhn, et Harold ei suutnud seda vaadatagi.
„Söö, kullake,” keelitas Maureen. Kuid David raputas pead ja hiilis välja, nagu piisaks isa nägemisest, et ükskõik kellel jõululõuna isu ära ajada.
Harold oli Maureenile otsa vaadanud, kuid too oli juba jalul ja koristas lauda.
„Näed, ta on nutikas,” ütles naine.
Ja selles märkuses kõneles veendumus, et nutikus vabandab kõik välja ning on neile kättesaamatu. „Ma ei tea, kuidas sinuga on, aga minu kõht on herese-trifle’i4 söömiseks liiga täis.” Naine laskus kummargile, libistas pabermütsi peast nagu eseme, millest ta on välja kasvanud, ja läks nõusid pesema.
Harold jõudis South Brenti hilistel pärastlõunatundidel. Ta sammus taas sillutisekividel ning teda rabasid nii nende väiksus kui ka korrapära. Ta jõudis kreemikate majade, eesaedade ja kesklukustusega garaažide juurde ning tundis võidurõõmu nagu inimene, kes pärast pikka reisi tsivilisatsiooni naaseb.
Väikesest poest ostis Harold plaastreid, vett, aerosooldeodorandi, kammi, hambaharja, plastraseerijaid, habemeajamisvahtu, pesupulbrit ja kaks pakki Rich Tea küpsiseid. Ta võttis toa, kus oli üheinimesevoodi ja seintel rippusid raamitud trükipildid väljasurnud papagoidest, ning uuris seal hoolikalt oma jalgu, enne kui plaastrid kannal leemendavale villile ja varbamuhkudele kleepis. Tema keha tuikas sügavas valus. Ta oli kurnatud. Ta polnud kunagi ühe päeva jooksul nii palju kõndinud, kuid ta oli läbinud kaheksa ja pool miili ning ihkas enamat. Ta sööb, helistab Maureenile taksofonist ja läheb seejärel magama.
Päike libises üle Dartmoori serva ja mähkis taeva ruskesse pilve. Künkaid varjutas tuunjas sina ja hääbuvas valguses kumendasid nõlvadel rohtu söövad lehmad mahedais aprikoositoonides. Harold soovis tahes-tahtmata, et David tema rännakust teaks. Ta arutas, kas Maureen räägib sellest pojale ja milliseid sõnu ta kasutab. Tähed hakkasid üksteise järel öötaevast tikkima, nii et süvenev pimedus lõi värelema. Harold lausa nägi neid tärkamas.
Teist ööd järjepanu magas Harold unenägusid nägemata.
6
MAUREEN JA VALE
ALGUSES OLI MAUREEN veendunud, et Harold tuleb tagasi. Mees helistab, tal on külm ja ta on väsinud, ja naine peab talle järele minema, ning see juhtub keset ööd ja Maureen peab mantli öösärgi peale tõmbama ja autosõidukingad välja otsima, ja see kõik on Haroldi süü. Maureen oli tükati maganud, lambivalgel, telefon voodi kõrval, kuid mees polnud ei helistanud ega koju tulnud.
Maureen meenutas ikka ja jälle kõike, mis oli juhtunud. Hommikusöök, roosa kiri ja Harold, kes ei rääkinud, nuttis vaid hääletult. Maureeni mälus varitses iga pisimgi üksikasi. See, kuidas mees vastuse kaks korda kokku murdis ja ümbrikusse libistas, enne kui naine jõudis sellele pilgu peale visata. Isegi kui Maureen püüdis mõelda millelegi muule või üldse mitte millelegi, kerkis vägisi meelde kujutluspilt, kuidas Harold Queenie kirja silmitseb, nagu hargneks tema sisimas miski lahti. Maureen oleks väga tahtnud Davidiga rääkida, kuid ei teadnud, kuidas seda pojale öelda. Haroldi rännak oli ikka veel liiga keeruline ja alandav ning Maureen kartis, et kui ta Davidiga räägib, tunneb ta pojast puudust, ja see teeb suuremat valu, kui ta taluda suudab.
Niisiis, kui Harold ütles, et läheb Berwickisse, kas ta mõtles siis, et jääb sinna paigale, kui kohale jõuab?
Noh, mingu, kui tahab. Maureen oleks pidanud seda ette aimama. Nagu ema, nõnda poeg; ehkki ta polnud Joani näinud ja Harold polnud emast kunagi juttu teinud. Mis naine see on, kes pakib kohvri ja lahkub, isegi kirja jätmata? Jah, Harold võis minna. Oli hetki, mil Maureen ise oli tundnud kiusatust hõlmad vöö vahele panna. David oli see, kes teda kodus hoidis, mitte abieluline armastus. Ta ei suutnud enam meenutada üksikasju ei Haroldiga tutvumisest ega sellest, mida oli mehes leidnud; meeles oli ainult see, et mees oli ta välja valinud mingil linna
Kausikook, kihiline magustoit, mille tavalisemad koostisosad on biskviitkook, keedukreem või vahukoor ja puuviljad.
