et on tähelepanu keskpunkti sattunud, ehkki keegi ei tahtnud seda välja öelda. Isegi teetassi käest pannes nägi ta end kõrvaltvaataja pilguga ja kohkus, kui tass vastu alustassi kolksatas. Lehk läks samal ajal hullemaks, kui üldse mingit muutust oli. Harold kirus ennast, et polnud eelmisel õhtul taibanud sokke kraani all puhtaks loputada; Maureen oleks just seda teinud.
„Loodetavasti te ei pahanda, et ma küsin,” piuksatas üks vanadaamidest ja pöördus Haroldi pilku püüdma. „Mu sõbranna ja mina arutasime, mis see on, mida te kavatsete ette võtta.”
See oli pikk elegantne naine, Haroldist vanem, pehmest kangast pluus seljas, hallid juuksed kuklasse Prantsuse krunni kinnitatud. Harold juurdles, kas Queenie juuksed on halliks läinud. Kas ta on need pikaks kasvatanud nagu see naine või lühikeseks lõiganud nagu Maureen. „Kas see on väga ebaviisakas?” küsis naine.
Harold kinnitas, et ei ole, aga tema õuduseks võttis ruumis taas maad vaikus.
Teine naine oli palju tüsedam, kaelas ümmargustest pärlitest kee. „Meil on kohutav komme teiste inimeste juttu pealt kuulata,” ütles ta. Naine naeris.
„Tegelikult me ei tohiks,” ütlesid naised kõigile külastajatele. Nad rääkisid niisama peenelt ja häälekalt nagu Maureeni ema. Harold märkas, et ta kõõritab vokaalide tabamise pingutusest.
„Mina arvan, et tegemist on kuumaõhupalliga,” ütles üks naine.
„Mina arvan, et ujumisega looduslikus veekogus,” ütles teine.
Kõik silmitsesid ootusärevalt Haroldit. Ta tõmbas sügavalt hinge. Kui ta oleks oma suust kõlavaid sõnu küllalt tihti kuulnud, oleks ta ehk tundnud end nagu inimene, kes võib tõusta ja nendega midagi ette võtta.
„Ma rändan,” ütles ta. „Ma lähen jala Berwick-upon-Tweedi.”
„Berwick-upon-Tweedi?” kordas pikk naine.
„Küllap sinna on oma viissada miili,” lisas tema kaaslanna.
Haroldil polnud aimugi. Ta polnud veel söandanud seda välja rehkendada. „Jah,” soostus ta, „ehkki maad on ilmselt veelgi rohkem, kui tahad kiirmaanteed vältida.” Ta sirutas käe teetassi järele, kuid ei suutnud seda tõsta.
Nurgas istuv pereisa heitis pilgu ärimehele ja tema huuled tõmbusid naerule. Harold soovis, et poleks seda näinud, aga oli; ja neil oli muidugi õigus. Ta oli naeruväärne. Vanad inimesed peaksid pensionile jääma ja kodus istuma.
„Kas te olete kaua harjutanud?” küsis pikk naine.
Ärimees pani ajalehe kokku ja kummardus vastust oodates lähemale. Harold juurdles, kas ta võiks valetada, ent teadis oma südames, et ei suuda. Ta tajus ka, et naiste lahkus teeb ta kuidagi haletsusväärsemaks, niisiis selle asemel et end kindlalt tunda, tundis ta hoopis häbi.
„Ma pole rändaja. See on pigem hetkelise uiu ajel tehtud otsus. Asi, mille pean ette võtma kellegi teise pärast. Tal on vähk.”
Nooremad hotellikülastajad jäid vahtima, nagu oleks Harold hakanud võõrkeelt rääkima.
„Kas te peate silmas usulist rännakut?” küsis tüse daam abivalmilt. „Palverännakut?”
Naine pöördus oma sõbranna poole, kes hakkas vaikselt laulma „He Who Would Valiant Be”3. Tema hääl kerkis puhtalt ja enesekindlalt, samal ajal kui kitsas nägu õhetama lõi. Jälle ei saanud Harold aru, kas naine laulis terve saali või oma sõbranna meeleheaks, kuid näis matslik teda katkestada. Naine jäi vait ja naeratas. Ka Harold naeratas, kuid seetõttu, et tal polnud õrna aimugi, mida järgmiseks öelda.
„Niisiis ta teab, et te rändate?” küsis kaugemas nurgas istuv pereisa. Tal oli seljas lühikeste varrukatega Hawaii särk ning tema käsivartel ja rinnal võrsusid tumedad kräsus karvad. Ta laskis end leeni najale losakile ja kiikus tooli tagumistel jalgadel; selle eest oli Maureen Davidit ikka noominud. Mehe kahtlused olid hommikusöögisaali teise otsa tunda.
„Ma jätsin telefoniteate. Kirja saatsin ka.”
„On see kõik?”
„Muuks polnud eriti aega.”
Ärimees puuris Haroldit küünilise pilguga. Oli selge, et ka tema näeb Haroldit läbi.
„Kunagi asusid kaks meest Indiast teele,” ütles tüse naine. „See oli 1968. aasta rahumarss. Nad käisid neljas tuumariigis. Mehed jõid teed ja palusid riigipeadel siis, kui neil peaks iial tekkima kihk punasele nupule vajutada, kõigepealt kannu teed keeta ja järele mõelda.” Sõbranna noogutas säraval ilmel.
Tuba tundus palav ja umbne ning Harold ihkas õhku. Ta silus lipsu, veendes end iseenda juuresolekus, ent tundis, et ta on täiesti vale kujuga. „Ta on kohutavalt pikk,” oli tädi May talle kord öelnud, nagu oleks see midagi niisugust, mida annab parandada, otsekui tilkuv kraan. Harold soovis, et poleks hotellikülastajatele oma rännakust rääkinud. Ta soovis, et keegi poleks usku maininud. Tal polnud midagi selle vastu, kui teised inimesed jumalat uskusid, ent see tekitas tunde, nagu oleks ta kohas, kus kõik teadsid reegleid, ainult tema mitte. Oli ta ju korra seda katsetanud, kuid polnud kergendust saanud. Ja nüüd rääkisid lahked daamid budistidest ja maailmarahust, ning temal polnud nende asjadega mingit pistmist. Ta oli pensionär, kes oli teele asunud, kiri taskus.
Harold ütles: „Kunagi ammu töötasin koos selle sõbrannaga. Minu ülesanne oli vaadata, et kõrtsid viperusteta töötaksid. Tema oli raamatupidamises. Mõnikord käisime koos kõrtsides ja mina sõidutasin teda oma autoga.” Haroldi süda tagus nii kiiresti, et ta tundis end halvasti. „Ta osutas mulle teene ja on nüüd suremas. Ma ei taha, et ta sureks. Ma tahan, et ta elama jääks.”
Nende sõnade alastus üllatas Haroldit, nagu oleks tema ise riieteta. Ta langetas pilgu rüppe, ja saalis võttis taas maad vaikus. Nüüd, kus Harold oli Queenie oma vaimusilma ette mananud, tahtis ta tema kujutluspildi juures viivitada, kuid tajus liiga teravalt, kuidas kõik toasolijad teda uurivad ja nähtus kahtlevad, seepärast lipsas mälestus naisest minema, just nii, nagu naine ise oli palju aastaid tagasi teinud. Põgusalt meenus Haroldile naise tühi tool laua ääres ja see, kuidas ta oli selle juures seisnud, oodanud, uskumata, et Queenie on läinud ega tule tagasi. Haroldil polnud enam kõht tühi. Ta asutas välja värskesse õhku minema, kui ettekandja köögist välja tormas, käes Inglise hommikusöök. Harold sõi nii palju, kui sisse läks, aga seda oli vähe. Ta hakkis peekoniviilud ja vorsti väikesteks tükkideks ning peitis need sirge rivina noa ja kahvli alla, nagu David oli ikka teinud; ja siis ta lahkus.
Oma tuppa naasnud, püüdis Harold voodilinu ja lillelist tekki siluda nii, nagu tegi Maureen. Ta tahtis kõik märgid endast kõrvaldada. Valamu juures niisutas ta juukseid, liipis need ühele küljele ja koukis nimetissõrmega hammaste vahelt raasukesi. Peeglis nägi ta mõningaid isa jooni. Asi polnud ainult tema sinistes silmades, vaid ka veidi esileulatuvas suujoones, nagu varjaks ta kogu aeg midagi alahuule taga, ja laias laubas, mida kord oli katnud tukk. Harold silmitses veidi lähemalt, püüdes uskuda, et ta leiab ka ema, aga peale pikkuse polnud ta emalt midagi pärinud.
Harold oli vana mees. Ta polnud rändaja, ammuks siis veel palverändur. Keda ta lootis petta? Ta oli oma täismeheelu veetnud kinnistes ruumides istudes. Tema nahk kattis kõõluseid ja luid nagu miljon mosaiiki. Ta mõtles kõigile miilidele enda ja Queenie vahel ning Maureeni meeldetuletusele, et ta pole kunagi kõndinud rohkem kui autoni. Ta mõtles ka Hawaii särgiga mehe naerule ja ärimehe skepsisele. Neil oli õigus. Harold ei teadnud midagi kehalisest liikumisest, topograafilistest kaartidest ega isegi maastikust.
John Bunyani kirjutatud kirikulaul, mis ilmus kõigepealt „Palveränduri teekonna” 2. osas.
