pani parajasti rahakotti tagataskusse, kui hommikusöögisaali uks lahti lendas. Välja tuli ettekandja, tema kannul kaks halli daami ja ärimees.
„Me kartsime, et te läksite juba ära,” ütles ettekandja oma punaseid juukseid siludes ja kergelt hingeldades.
„Me tahtsime head reisi soovida,” piiksatas tüse daam.
„Ma loodan, et te saate hakkama,” ütles tema pikk sõbranna.
Ärimees surus Haroldile pihku visiitkaardi. „Kui Hexhamisse jõuate, võiksite mind üles otsida.”
Nad uskusid temasse. Nad olid tema purjetajakingadega kogu vaadanud ja tema juttu kuulanud ning oma südames ja vaimus otsustanud tõendeid eirata ning uskuda millessegi silmanähtavast suuremasse ja palju kaunimasse. Omaenda kahtlusi meenutades muutus Harold alandlikuks. „Nii lahke teist,” ütles ta tasa. Ta surus neil kätt ja tänas. Ettekandja lähendas oma näo tema omale ja suudles õhku tema kõrva kohal.
Võimalik, et ärimees turtsatas ja krimpsutas nägu, kui Harold selja keeras ja minema hakkas, samuti on võimalik, et hommikusöögisaalist kostis naerurõkatus, millele järgnes üllatunud kihin. Kuid Harold ei mõelnud sellele; tema tänulikkus oli nii suur, et ta kuulis ja naeris kaasa. „Hexhamis näeme,” lubas ta ja viipas tee poole sammudes laialt.
Tinajas meri oli selja taga, samal ajal kui ees laius kogu see maa, mis viis Berwickisse, kus taas on meri. Harold oli alustanud; ja seetõttu võis ta juba lõppu näha.
5
HAROLD, BAARIMEES JA NAINE TOIDUGA
OLI IMEKAUNIS kevadpäev. Õhk oli sulnis ja õrn ning kõrgel pea kohal laius erksinine taevas. Harold oli kindel, et kui ta viimati Fossebridge Roadil läbi võrkkardina kiikas, olid puud ja põõsad silmapiiri taustal kui mustjad luud ja ogad, aga nüüd, kus ta oli õues ning jalul, tundus, nagu oleksid kõikjal, kuhu ta vaatas, põllud, aiad, puud ja hekid vohama hakanud. Tema pea kohal klammerdus okste külge kleepjatest noortest lehtedest ehiskatus. Olid hämmastavad kollased forsüütiapilved, lillad aubrieetavedikud; noor paju võbeles hõbedakoses. Esimesed kartulivõrsed tungisid mullast esile ja karusmarja- ning sõstrapõõsastel rippusid juba tillukesed pungad nagu kõrvarõngad, mida Maureen ikka kandis. Pelk uue elu küllus pani Haroldil pea ringi käima.
Kuna hotell oli selja taha jäänud ja teel vuras vaid mõni auto, turgatas Haroldile pähe, kui haavatav ta on – üksildane mobiiltelefonita kogu. Kui ta kukub või kui keegi põõsastest välja kargab, kes kuuleb siis tema karjeid? Oksaragin sundis teda sammu kiirendama, ent tagasi vaadates, süda pööraselt pekslemas, nägi ta vaid tuvi, kes püüdis puuoksal tasakaalu tagasi saada. Aegamööda leidis Harold oma rütmi ja hakkas end kindlamalt tundma. Inglismaa avanes tema jalge all ning vabaduse ja tundmatusse tungimise tunne oli nii reibastav, et Harold tahes-tahtmata naeratas. Ta oli maailmas üksi ja keegi ei saanud teda takistada ega paluda tal muru niita.
Hekkide taga laius maa vasakul ja paremal. Tuul oli väikese puudesalu otsekui püstjaks tukaks vorminud. Harold mõtles omaenda paksudele juustele, mida ta oli teismelisena iga päev geeli abil harjaks voolinud.
Ta suundub põhja, South Brenti, kus leiab ööseks tagasihoidliku ulualuse. Sealt liigub ta mööda A38-t Exeteri. Tal polnud miilide arv täpselt meeles, aga vanasti sõitis ta sinna mugavalt tunni ja kahekümne minutiga. Harold kõndis mööda üherealisi teid ning hekimüürid olid nii tihedad ja kõrged, et tundus, nagu kõnniksid kaevikus. Haroldit üllatas, kui kiired ja vihased paistsid autod, kui sa ise neis ei istunud. Ta võttis vihmajopi seljast ja pani käe peale.
Küllap ta oli koos Queenie’ga lugematuid kordi seda teed sõitnud, ja ometi ei mäletanud ta maastikku. Ilmselt oli tal päevakava ja õigeks ajaks sihtkohta jõudmisega nii palju tegemist, et maa autoakende taga polnud midagi muud kui üksainus laiuv rohelus, taustaks üksainus mägi. Elu oli sootuks teistmoodi, kui sa sellest läbi kõndisid. Nõlvalünkade vahel lainetas ruudumustrilisteks põldudeks nikerdatud ning kõrgete hekkide ja puudega vooderdatud maa üles ja alla. Harold pidi seisatama, et vaadata. Oli nii palju rohelise varjundeid, et Harold muutus alandlikuks. Mõni oli peaaegu sametjalt sügavmust, mõni nii hele, et sarnanes kollasega. Kaugel tabas päikesekiir mööduvat autot, võib-olla akent, ja valgus väreles küngaste kohal nagu langev täht. Kuidas ta küll varem seda kõike ei näinud? Koos nurmenukkude ja kannikestega katsid hekialuseid kahvatud lilled, mille nime ta ei teadnud. Harold juurdles, kas Queenie oli palju aastaid tagasi autoaknast välja vaadanud ja seda kõike näinud.
„Selles autos on magusalõhn,” oli Maureen kord õhku nuhutades öelnud. „Kannikesekommid.” Pärast seda oli Harold õhtuti koju sõitnud, autoaknad lahti.
Kui ta Berwickisse jõuab, ostab ta lillekimbu. Ta kujutles end pika sammuga hospiitsi astumas ning Queenie’t päikesepaistelise akna all tugitoolis istumas ja teda ootamas. Hooldajad jätavad katki kõik toimetused, mis neil parajasti käsil on, vaatavad tema möödumist ja patsiendid hüüavad hurraa, võib-olla koguni plaksutavad, muidugi sellepärast, et ta tuli nii kaugelt; ja Queenie naerab lilli sülle võttes oma vaiksel moel.
Maureenil oli kombeks kleidi nööpaugus õitsvat oksakest või sügislehte kanda. Küllap see oli kohe pärast nende abiellumist. Mõnikord, kui kleidil nööpe polnud, pistis naine kaunistuse kõrva taha ja õielehed langesid talle juustesse. See oli peaaegu naljakas. Harold polnud aastaid sellele mõelnud.
Üks auto võttis kiiruse maha ja jäi seisma. See oli Haroldile nii lähedal, et ta pidi nõgestesse tõmbuma. Aken keerati alla. Kostis valju muusikat, kuid nägusid Harold ei näinud. „Kas lähed pruudile külla, vanaisa?” Harold tõstis pöidlad, oodates, et võõrad edasi sõidaksid. Nahk kirvendas sealt, kust oli kõrvetada saanud.
Harold astus edasi, jalg jala ette. Nüüd, kus ta oli oma aeglusega leppinud, tundis Harold läbikäidud vahemaa üle rõõmu. Kaugel ees oli silmapiir vaid sinine pintslitõmme, kahvatu kui vesi ning majadest ja puudest lõhkumata, ent aeg-ajalt see ähmastus, nagu oleksid maa ja taevas teineteisesse imbunud ning muutunud ühe ja sellesama asja kaheks kokkusobivaks pooleks. Harold möödus kahest kaubikust, mis seisid, ninad vastamisi, sest juhid vaidlesid, kumb neist peaks tagurdama, et teine mööda pääseks. Haroldi keha ihkas toitu. Ta mõtles hommikueinele, mille oli söömata jätnud, ja magu tõmbus kokku.
California Crossi ristmiku juures tegi Harold peatuse, et süüa kõrtsis varajane lõuna, ning valis korvist kaks kahe poolega juustusaia. Kolm krohvitolmuga kaetud tontlikku meest rääkisid majast, mida nad remontisid. Veel mõni jooja tõstis õllekruusilt pilgu, kuid see kõrts polnud kunagi olnud Haroldi kontrollida ja õnneks ei tundnud ta kedagi. Harold läks oma lõunasöögi ja limonaadiga ukse juurde ning pilgutas õlleaeda astudes valgustulvas silmi. Kui Harold klaasi huulile tõstis, valgus suhu süljevoog, ja kui ta hambad saiadesse lõi, lõhkesid juustu pähklimaitse ja saia magusus tema maitsmispungadel sellise jõuga, et tundus, nagu poleks ta kunagi varem söönud.
Poisikesena oli Harold püüdnud hääletult närida. Isale ei meeldinud kuulda, kuidas ta mälub. Mõnikord ei öelnud ta midagi, hoidis vaid kõrvu kinni ja sulges silmad, nagu oleks poiss peavalu; teinekord ütles, et Harold on räpakott. „Küll koer koera tunneb,” vastas ema sigaretti kustutades. See tuleb närvidest, kuulis Harold ühe naabri suust. Sõda tegi inimesed imelikuks. Ja mõnikord poisipõlves oli ta tahtnud isa puudutada, tema läheduses seista ning tunda täiskasvanu käsivart oma õlgade ümber. Ta oli tahtnud küsida, mis enne tema sündi juhtus ja miks isa käsi väriseb, kui ta selle klaasi järele sirutab.
„See poiss vahib mind,” ütles isa mõnikord. Ema lõi Haroldile vastu sõrmenukke, mitte tugevasti, vaid nii, nagu oleks kärbest peletanud, ja ütles: „Jäta, pojake. Mine välja mängima.”
