liigutas jalgu kiiremini.
Harold tajus, et suu on kuiv. Ta püüdis veeklaasi mitte ette kujutada, aga nüüd, kus tema vaim oli selle kujutluspildi juba sünnitanud, tundis suu ka vedeliku jahedust ja maitset ning keha läks seda ihates nõrgaks. Harold sammus väga ettevaatlikult, püüdes tasakaalustada maapinda, mis tema jalge all kaldus. Mitu autot aeglustas käiku, kuid ta viipas, et need edasi sõidaksid, sest ta ei vajanud võõraste tähelepanu. Iga hingetõmme näis liiga nurgeline, et tema rinna avaustest läbi mahtuda. Polnud muud valikut kui peatuda esimese maja juures, milleni ta jõudis. Harold pani raudvärava kinni ja lootis, et majapidamises pole koeri.
Maja tellised olid uued ja hallid; igihaljas hekk oli karmilt pügatud nagu müür. Tulbid kasvasid ninakate rividena peenardes, kus polnud umbrohtu. Maja otsas oli pesunöör: mitu suurt särki, püksid, seelikud ja naisterahva rinnahoidja. Harold pööras pilgu kõrvale, tahtmata näha asju, mida ta poleks näha tohtinud. Teismelisena oli ta tihti vaadanud tädide kuivama riputatud korsette, rinnahoidjaid, tugipükse ja sukki. Siis taipas ta esimest korda, et naiste maailm varjab saladusi, mida ta tahab teada. Ta helistas maja uksekella ja toetus vastu seina.
Avama tulnud naisterahval venis nägu pikaks. Harold oleks tahtnud teda rahustada, et ärgu muretsegu, kuid tundis, nagu oleks tema sisemus täiesti õõnes. Ta suutis vaevu keelt liigutada. Naine ruttas talle juua tooma, ja kui Harold klaasi võttis, värisesid tal käed. Jäävesi rullus üle hammaste, igemete, suulae, ja voolas kurku. Harold oleks võinud mõnust nutma puhkeda.
„Kas te olete kindel, et teiega on kõik korras?” küsis naine, kui oli talle teise klaasitäie toonud ja ta oli ka selle kummutanud. Naine oli tüse, seljas volditud kleit; sünnitaja puusad, oleks Maureen öelnud. Tema nägu oli nii parkunud, et näis, nagu oleks ta vastu vahtimist saanud. „Kas te tahate puhata?”
Harold kinnitas, et tunneb end paremini. Ta tahtis kangesti jälle teele asuda ega soovinud võõrale inimesele tüli teha. Pealegi tundis ta, et oli abi paludes juba üht inglaste kirjutamata reeglit rikkunud. Veel kaugemale minnes võis ta end siduda millegagi, mis oli ühtaegu mööduv ja tundmatu. Sõnade vahel püüdis Harold kiirelt ja kähinal hinge tõmmata. Ta kinnitas naisele, et kõnnib pikka teed, kuid pole sellega võib-olla veel kohanenud. Ta lootis, et tema sõnad kutsuvad esile naeratuse, kuid paistis, et naine ei näe asja naljakat külge. Sellest, kui Haroldil õnnestus mõnd naisterahvast naerma ajada, oli kaua aega möödas.
„Oodake siin,” ütles naine. Ta kadus taas maja vaikusse, et naasta kahe kokkupandava tooliga. Harold aitas tal neid lahti teha ja kordas, et peaks teele asuma, kuid naine vajus istuma, nagu oleks ka tema teed käinud, ning keelitas Haroldit ühinema. „Ainult hetkeks,” ütles naine. „See mõjub meile mõlemale hästi.”
Harold maandus naise kõrval seisvale toolile. Raske vaikus laskus tema kehale, ja veidi aega heidelnud, pani ta silmad kinni. Valgus hõõgus punaselt tema laugudel ja linnulaul ning mööduvate autode mürin sulasid üheksainsaks heliks, mis oli ühtaegu tema sees ja kaugel eemal.
Kui ta ärkas, oli naine tema põlvede juurde asetanud väikese laua, millel oli taldrik võileiva ning õunalõikudega. Ta osutas, pihk ülespidi, taldrikule, nagu näitaks Haroldile teed, mida mööda edasi liikuda. „Palun. Olge lahke.”
Ehkki Harold polnud kõhutühjust tajunud, tundus nüüd kui ta õuna nägi, nagu oleks magu seest õõnes. Pealegi olnuks matslik toitu ära põlata, kui naine oli juba vaeva näinud. Harold sõi aplalt, palus vabandust, kuid ei suutnud end ohjeldada. Naine vaatas ja naeratas ning mängis kogu selle aja õunaveerandikuga, keerutas seda sõrmede vahel, nagu oleks see mingi imeasi, mille ta on maast üles korjanud. „Võiks arvata, et kõndimine on kõige lihtsam asi,” ütles ta viimaks. „Lihtsalt pane jalg jala ette. Kuid ma ei lakka iial imestamast, kui rasked on tegelikult toimingud, mis peaksid olema vaistlikud.”
Naine niisutas keelega alahuult ja mõtles, mida veel öelda. „Söömine,” sõnas ta viimaks. „See on veel üks. Mõnel inimesel on sellega tõelisi raskusi. Rääkimine ka. Isegi armastus. Need võivad rasked olla.” Ta silmitses aeda, mitte Haroldit.
„Magamine,” ütles Harold.
Naine pööras pead. „Kas te ei maga?”
„Mitte alati.” Harold võttis veel õuna.
Taas sugenes vaikus. Siis ütles naine: „Lapsed.”
„Kuidas, palun?”
„Veel üks.”
Harold heitis jälle pilgu naise pesunöörile ja laitmatuile lillerividele. Ta tajus karjuvat puudust noorest elust.
„Kas teil endal on lapsi?” küsis naine.
„Üksainus.”
Harold mõtles Davidile, kuid selgitamine olnuks liig. Ta nägi poega põngerjaeas ning seda, kuidas tema nägu päikesepaistes tõmmuks päevitus nagu küps pähkel. Ta oleks tahtnud kirjeldada pehmeid lohukesi poisi põlvede juures ja seda, kuidas ta oma esimeste kingadega kõndis, maha vahtides, nagu ei suudaks uskuda, et need on ikka veel tema jalgade küljes. Harold mõtles, kuidas poiss võrevoodis lamas, sõrmed villasel tekil nii hämmastavalt väikesed ja laitmatud. Sa võisid vaadata ja peljata, et need su puudutusest sulavad.
Emadus tuli Maureenil nii loomulikult välja. Tundus, nagu oleks üks teine naine temas kogu aeg ootel olnud, valmis välja lipsama. Ta teadis, kuidas end õõtsutada, et laps magama jääks, kuidas häält tasandada, kuidas kätt kõverdada ja poisi pead toetada. Ta teadis, millise temperatuuriga peaks olema lapse vannivesi ja millal poiss vajab und, ning oskas talle siniseid villaseid sokke kududa. Haroldil polnud aimugi, et naine neid asju teab, ja ta oli teda varjudest aukartusega jälginud otsekui pealtvaataja. See ühtaegu süvendas tema armastust naise vastu ja eraldas naise, nii et just siis, kui mees arvas, et nende abielu muutub tugevamaks, näis see teelt eksivat või vähemasti neid eri paigusse asetavat. Ta piidles oma väikest poega ja tema tõsiseid silmi ning tundis kabuhirmu. Mis siis, kui lapsel on kõht tühi? Mis siis, kui ta on õnnetu? Mis siis, kui teised poisid teda peksma hakkavad, kui ta kooli läheb? Oli nii palju seda, mille eest tuli last kaitsta, et Harold oli rusutud. Ta arutas, kas teiste meeste meelest oli uudne vanemlik vastutus niisama hirmutav või oli see vaid tema viga. Nüüdsel ajal olid asjad teisiti. Võis näha mehi, kes täiesti muretult lapsevankrit lükkasid ja lapsi toitsid.
„Loodetavasti ma ei pahandanud teid?” küsis naine tema kõrval.
„Ei, ei.” Harold tõusis ja surus naise kätt.
„Mul on hea meel, et te sisse astusite,” ütles naine. „Mul on hea meel, et te vett palusite.” Harold naasis teele, enne kui naine jõudis märgata, et ta nutab.
Vasakul terendasid Dartmoori madalamad kurrud. Nüüd nägi Harold, et see, mis oli paistnud ähmase sinaka massina silmapiiri serval, oli terve jada lillasid, rohelisi ja kollaseid teravikke, mida põllud ei katkestanud ning mille kõrgemail tippudel troonisid kivirahnud. Röövlind, võibolla kull, heljus õhku riibudes maastiku kohal.
Harold küsis endalt, kas ta poleks pidanud aastaid tagasi keelitama Maureeni veel ühte last sünnitama. „Davidist on küll,” oli naine öelnud. „Tema on kõik, mida me vajame.” Kuid mõnikord kartis Harold, et ka üks poeg on liiga raske koorem. Ta arutas, kas armastuse valu lahtub, kui sul on rohkem lapsi. Lapse kasvamine tähendas pidevat eemaletõmbumist. Kui poeg oli nad viimaks lõplikult hüljanud, reageerisid nad sellele erinevalt. Mõnda aega oli viha, ja seejärel midagi muud, mis sarnanes vaikusega, kuid millel oli oma energia ja jõud. Viimaks oli Harold nohusse jäänud ja Maureen tühja tuppa kolinud. Millegipärast polnud kumbki neist seda maininud ja millegipärast polnud Maureen tagasi kolinud.
Haroldi
