polnud Maureenil kombeks teiste nõuandeid kuulata. Mis sest, et Haroldil polnud haridust. Mis sest, et tal polnud stiili. Mis sest, et ta üüris keldrituba ja võttis nii palju tööotsi, et sai vaevu mahti magada. Maureen vaatas meest, ja tema süda liigahtas. Temast saab armastus, mida Haroldil pole kunagi olnud. Naine, ema, sõber. Ta on mehele kõik.
Mõnikord vaatas Maureen tagasi möödanikku ja arutas, kus on see hulljulge noor naine, kes ta oli kunagi olnud.
Maureen vaatas mehe paberid läbi, kuid seal polnud midagi, mis selgitanuks, miks Harold jala Queenie juurde kõnnib. Polnud kirju. Ega fotosid. Polnud lohakalt kritseldatud juhtnööre. Maureen leidis mehe öökapisahtlist vaid foto endast kohe pärast nende abiellumist ning veel teisegi: mustvalge kortsunud pildi Davidist, mille Harold oli ilmselt sinna peitnud, sest Maureen mäletas selgelt, et oli selle albumisse kleepinud. Vaikus meenutas talle Davidi lahkumisele järgnenud kuid, kui majagi näis hinge kinni hoidvat. Maureen pani elutoas televiisori ja köögis raadio mängima, kuid ikka oli maja liiga tühi ja vaikne.
Kas Harold oli kakskümmend aastat Queenie’t oodanud? Kas Queenie Hennessy oli Haroldit oodanud?
Homme on prügipäev. Prügi oli Haroldi asi. Maureen läks internetti ja tellis mitmelt suviseid merereise korraldavalt firmalt brošüüre.
Kui saabus videvik, taipas Maureen, et tal ei jää muud üle, kui ise prügi ära viia. Ta vedis kotti mööda rada ja heitis selle vastu aiaväravat, nagu oleks mehe lahkumises süüdi ka prügi, kuna see oli Haroldi unarusse jäetud kohustus. Küllap Rex nägi teda ülemise korruse aknast, sest kui Maureen naasis, oli naabrimees aia ääres.
„Kas kõik on korras, Maureen?”
Maureen vastas kärmelt, et on. Muidugi on.
„Miks Harold täna õhtul prügi ära ei vii?”
Maureen tõstis pilgu magamistoa aknale. Selle tühjus rabas teda säherduse jõuga, et näolihaseid rebis ootamatu valuhoog. Klomp tõusis kurku. „Ta on voodis.” Maureen naeratas sunnitult.
„Voodis?” Rexil vajus suu lahti. „Miks? Kas Harold tunneb end halvasti?”
See mees hakkas nii kergesti muretsema. Elizabeth oli kord pesunööri juures pihtinud, et liialt sekeldav ema oli Rexist kohutava hüpohondriku teinud. „Tühiasi. Ta libises. Väänas pahkluu välja.”
Rexi silmad läksid suureks nagu tõllarattad. „Kas see juhtus eilsel jalutuskäigul, Maureen?”
„Kõigest lahtine sillutisekivi. Ta saab terveks, Rex. Ta vajab vaid puhkust.”
„See on nörritav, Maureen. Lahtine sillutisekivi? Oh heldus, heldus.”
Rex vangutas murelikult pead. Majas hakkas telefon helisema ja Maureenil tõusis süda kurku. See on Harold. Ta tuleb koju. Kui Maureen ukse juurde jooksis, oli Rex ikka veel aia ääres ja ütles: „Sa peaksid linnavalitsusele lahtise sillutisekivi kohta kaebuse esitama.”
„Ära muretse,” hõikas Maureen üle õla. „Küll ma esitan.” Pulss tagus nii kiiresti, et naine ei teadnud, kas hakkab naerma või nutma. Ta sööstis telefoni juurde ja võttis toru, kuid automaatvastaja lülitus sisse ja mees pani toru ära. Maureen valis 1471, kuid helistaja number polnud kättesaadav. Maureen istus ja jälgis telefoni, oodates, et mees uuesti helistaks või koju naaseks, kuid mees ei teinud ei seda ega teist.
See öö oli kõige hullem; Maureen ei saanud aru, kuidas keegi üldse magada võis. Ta võttis öökapil seisvast kellast patareid välja, kuid ei saanud midagi teha ei haukuvate koerte ega autode vaigistamiseks; sõidukid kihutasid kell kolm öösel kriisates mööda, uute majade poole, ka ei suutnud ta vaikima sundida kajakaid, kes aovalges kiljuma kukkusid. Maureen lamas väga vagusi, loidumist oodates, ja aeg-ajalt võttis tukastus tema üle võimust, kuid siis ta ärkas, ning kõik meenus taas. Harold kõnnib Queenie Hennessy juurde. Ja selle teadmise naasmine pärast une unustust oli veelgi valusam kui esimene kord, kui ta kuulis seda uudist telefonis. See oli topeltpettus. Kuid nii see läks; Maureen teadis seda. Sa pidid end püsti ajama, seda uskumata, vaid selleks, et sind taas jalust maha löödaks, kuni tõde täiesti kohale jõuab.
Maureen tegi Haroldi öökapisahtli lahti ja silmitses uuesti kahte sinna peidetud fotot. Seal oli David oma esimeste kingadega, seisis ühel jalal ja klammerdus ema käe külge, teine jalg tõstetud otsekui selleks, et seda uurida. Ja teisel pildil oli tema ise, naeris südamest, nii et tumedad juuksed pikkade kahludena näole langesid. Tal oli süles väikese lapse suurune kabatšokk. Küllap oli foto tehtud varsti pärast nende Kingsbridge’i kolimist.
Kui kolm suurt reisifirmade ümbrikut kohale jõudsid, viskas Maureen need otseteed prügikasti.
7
HAROLD, MATKAMEES JA NAINE, KELLELE MEELDIS JANE AUSTEN
HAROLD OLI tähele pannud, et mitu õllevabriku meest, nende hulgas härra Napier, olid hakanud harrastama isevärki kõnnakut, mis pani nad hirnuma, nagu oleks see ohjeldamatult naljakas. „Vaata seda,” kuulis ta neid hoovis hooplemas. Ja üks mees lükkas küünarnuki õieli nagu kanatiiva, laskus uurakile, et tema tagapool suurem paistaks, ning hakkas paterdama.
„Täpipealt! Kurat, täpipealt!” rõkkasid teised. Mõnikord sülgas terve punt sigareti suust välja ning tegi proovi.
Kui Harold oli seda mitu päeva aknast jälginud, koitis talle, et mehed aimavad järele raamatupidamisosakonna uut naistöötajat. Nad ahvisid Queenie Hennessyt ja tema käekotti.
Seda meenutades ärkas Harold tulvil tohutut ihku taas väljas olla. Ere päikesevalgus ääristas kardinaid, nagu pingutaks, et temani jõuda. Ehkki kere oli kange ning jalad hellad, suutis Harold oma suureks kergenduseks mõlemat liigutada, ja vill tema kannal ei paistnud enam nii vihane. Tema särk, sokid ja aluspüksid olid radiaatori peale kuivama pandud; ta oli neid eelmisel õhtul kuuma vee ja pesupulbriga loputanud. Ta pani mõlemale jalale terve hulga puhtaid plaastreid ning pakkis kilekoti sisu hoolikalt uuesti.
Harold oli ainuke einestaja söögisaalis, mis oli tegelikult väike võõrastetuba, kus diivan ja kaks tugitooli olid vastu seina lükatud ning keskel seisis kahe tooliga laud. Tuba valgustas oranži varjuga lamp ja sellest õhkus rõskuselõhna. Klaasustega kapis olid väljanäitusel Hispaania nukud ja surnud porikärbsed, kuivad kui kõlud. Naine, kellele hommikusöögiga majutuskoht kuulus, ütles, et neiu, kes teda abistamas käib, on ära. Ta lausus selle sõna nii, nagu oleks neiu äraolekus midagi maotut, nagu oleks ta toidupala, millest tuleb lahti saada. Ta asetas Haroldi hommikusöögi lauale ja jälgis teda ukselt, käed vaheliti. Harold oli rõõmus, et ei pea selgitama. Ta sõi aplalt ja kärsitult, silmitses teed akna taga ning arutas, kui kaua võtab mehel, kes pole kõndimisega harjunud, aega kuue miili läbimine Buckfast Abbey’sse, rääkimata järgmisest rohkem kui neljasaja kaheksakümnest miilist Berwick-upon-Tweedi.
Harold luges Queenie kirja, ehkki see oli nüüd talle pähe kulunud. Armas Harold! See võib tulla Sulle mõningase üllatusena. Ma tean, et meie viimasest kohtumisest on palju aega möödunud, aga viimasel ajal olen minevikule mõelnud. Mul opereeriti möödunud aastal …
„Ma vihkan South Brenti,” ütles üks hääl.
Harold tõstis üllatunult pilgu. Toas polnud kedagi peale tema ja omaniku ning tundus ebatõenäoline, et too naine oli need sõnad lausunud. Ta nõjatus ikka veel uksepiidale, käed vaheliti, ja kõlgutas jalga, nii et ripnev suss vaevu jalas püsis. Harold naasis kirja ja kohvi juurde, ent hääl kõlas taas.
„South
