panna kirjale, mille saajat ma ei tunne.”
Oli aeg lõpetada peamurdmine kauni väljendusviisi kallal. Haroldil tuleb lihtsalt mõtteis kõlavad sõnad paberile panna: Armas Queenie! Tänan kirja eest. Mul on väga kahju. Sinu Parimate soovidega Harold Fry. See oli lame, aga see oli paberile pandud. Harold libistas kirja ümbrikusse, kleepis selle kähku kinni ja kirjutas esiküljele Püha Bernardino hospiitsi aadressi. „Ma lähen viskan kirja posti.”
Kell oli üksteist läbi. Harold võttis oma vihmajopi nagist, kuhu ta selle Maureeni meeleheaks ikka riputas. Uksel tungis Haroldile ninna sooja õhu soolakas lõhn, kuid naine oli tema kõrval, enne kui ta jõudis vasaku jala üle läve tõsta.
„Kas sul läheb kaua?”
„Ma lähen ainult tänava lõppu.”
Maureen vaatas talle endiselt otsa, samblarohelised silmad ja habras lõug tõstetud, ning Harold tahtis, et ta oleks osanud midagi öelda, ent ei osanud; vähemasti mitte midagi sellist, millest oleks abi olnud. Ta ihkas naist puudutada nagu vanasti, pea tema õlale langetada ja sinna jätta. „Nägemist, Maureen.” Harold pani eesukse nende vahel kinni, kandes hoolt, et see ei paugataks.
Kingsbridge’i kohal kõrguvale künkale rajatud Fossebridge Roadi majade eeliseks oli, nagu kinnisvaramaaklerid tavatsesid öelda, asukoht, kust avanes avar vaade linnale ja selle lähiümbrusele. Majade eesaiad aga olid ohtliku nurga all kõnnitee poole kaldu ning taimed mässisid end ümber bambustugede, nagu klammerduksid elu eest nende külge. Harold sammus mööda järsku betoonrada veidi kiiremini, kui oleks soovinud, ja märkas viit äsja tärganud võilille. Võib-olla toob ta täna õhtul taimemürgi välja. See pakuks veidigi tegevust.
Naabrimees viipas Haroldit märgates ja võttis suuna neid lahutava tara poole. Rex oli lühike mees, kabedad jalad all, väike peanupp üleval ja väga ümarik keha keskel, mistõttu Harold mõnikord pelgas, et kui mees kukub, siis ei saa teda enam pidama. Rex veereb künkast alla nagu väike tünn. Rex oli pool aastat tagasi leseks jäänud, umbes samal ajal, kui Harold pensionile läks. Pärast Elizabethi surma meeldis Rexile rääkida, kui raske on elu. Talle meeldis sellest pikalt-laialt pajatada. „Vähim, mida sa teha saad, on kuulata,” ütles Maureen, ehkki Harold polnud kindel, kas naine mõtles sõna „sa” üldiselt või isiklikult.
„Lähed jalutama?” küsis Rex.
Harold püüdis häälde manada naljatlevat tooni, mis, nagu ta lootis, pidi vihjama, et praegu pole tal aega peatuda. „On sul vaja midagi posti panna, vana semu?”
„Keegi ei kirjuta mulle. Pärast Elizabethi surma saan ainult ringkirju.”
Rex suunas pilgu kaugusse ja Harold taipas kohe, kuhu vestlus tüürib. Ta tõstis pilgu; pilvetupsud kügelesid siidpaberitaolises taevas. „Üsna ilus ilm.”
„Üsna ilus,” nõustus Rex. Sugenes paus ja Rex täitis selle ohkega. „Elizabethile meeldis päikesepaiste.” Veel üks paus.
„Hea ilm muru niitmiseks, Rex.”
„Väga hea, Harold. Kas sa paned niiduse komposti? Või jätad multšiks?”
„Minu meelest on multšiks jäetud niidus sodi, mis kleepub jalgade külge. Maureenile ei meeldi, kui ma prahti tuppa tassin.” Harold heitis pilgu oma purjetajakingadele ja mõtles, miks inimesed neid kannavad, kui neil pole vähimatki kavatsust purjetada. „Nii. Vaja minna. Et kiri keskpäevase postiga ära saata.” Ümbrikuga vehkides pööras Harold tänava poole.
Esimest korda elus oli Harold pettunud, et postkast ilmus nähtavale loodetust varem. Harold püüdis üle tee minna, et postkasti vältida, kuid seal see oli – ootas teda Fossebridge Roadi nurgal. Harold tõstis Queenie kirja pilu juurde ja tardus. Ta vaatas tagasi lühikese vahemaa poole, mille tema jalad olid läbinud.
Majad olid krohvitud ning kollase, lõheroosa ja sinise varjundites üle värvitud. Mõnel oli endiselt viiekümnendate aastate viilkatus poolikut päikest kujutavate dekoratiivsete kiirtega; teistel olid katusekividega kaetud ärklid; üks oli Šveitsi majakese stiilis täielikult ümber ehitatud. Harold ja Maureen olid siia kolinud nelikümmend viis aastat tagasi, kohe pärast abiellumist. Sissemaksuks kulusid kõik Haroldi säästud, kardinate ja mööbli jaoks raha üle ei jäänud. Nad olid omaette hoidnud, ajapikku oli naabreid tulnud ja läinud ning ainult Harold ja Maureen olid paigale jäänud. Kord olid neil olnud köögiviljapeenrad ja ehistiik. Maureen tegi igal suvel hoidiseid ja David pidas kuldkalu. Maja taga oli aiakuur, mis lõhnas väetise järele ja kus olid kõrged varnad tööriistade ning nööri- ja köiekerade riputamiseks. Kuid ka need asjad olid ammu kadunud. Isegi poja kool, mis oli asunud kiviviske kaugusel tema magamistoa aknast, oli maatasa tehtud ja selle asemel seisid viiskümmend erksates põhivärvides, soodsa hinnaga elumaja ning George’i-aegsete gaasilampide stiilis tänavalaternad.
Harold mõtles sõnadele, mis ta oli Queenie’le kirjutanud, ja tundis nende kohatuse pärast piinlikkust. Ta kujutles, kuidas ta koju naaseb, ja Maureen helistab Davidile ja elu on täpselt nagu enne, ainult et Queenie on Berwickis suremas ning Harold kurbuse meelevallas. Kiri puhkas postkasti pimedal suul. Harold ei suutnud sel minna lasta.
„Lõppude lõpuks,” ütles ta valjusti, ehkki keegi teda ei vaadanud, „on ilm ilus.” Haroldil polnud midagi muud teha. Ta võib niisama hästi järgmise postkastini kõndida. Ta keeras ümber Fossebridge Roadi nurga, enne kui jõudis meelt muuta.
Polnud tema moodi äkkotsuseid langetada. Sellest sai Harold aru. Pärast seda, kui ta oli pensionile jäänud, päevad muudkui möödusid ja miski ei muutunud, ainult Haroldi keskpaik läks jämedamaks ja juuksed jäid hõredamaks. Harold magas öösiti halvasti ja mõnikord ei maganud üldse. Oodatust kiiremini postkastini jõudnud, jäi ta ometi taas seisma. Ta oli millegagi algust teinud, teadmata, mis see on, aga nüüd, kus ta seda tegi, polnud ta valmis lõpetama. Tema laubal tärkasid higipiisad, veri vemmeldas ootusärevalt. Kui ta kirja Fore Streeti postkontorisse viib, läheb see järgmisel päeval kindla peale kohale.
Päike paistis soojalt talle kuklasse ja õlgadele, kui ta mööda uue elamurajooni puiesteid lonkis. Harold heitis pilke inimeste akendesse ja mõnikord olid need tühjad, aga mõnikord vaatasid inimesed talle vastu ning ta tundis, et peab edasi ruttama. Mõnikord oli aga aknal ese, mida ta ei oodanud; portselankuju, vaas ja isegi tuuba. Iseenese haprad tükikesed, millega inimesed ümbritsesid end kaitseks välismaailma eest. Harold püüdis kujutleda, mida saaks mööduja temast ja Maureenist teada Fossebridge Roadi maja number 13 akendesse vaadates, enne kui taipas, et võrkkardinate tõttu poleks seda kuigi palju. Ta võttis suuna sadamale, reielihased tuikamas.
Oli mõõnaaeg ja värvimist vajavad paadid lamasid mustast mudast kuumaastikul. Harold komberdas tühja pingini, võttis Queenie kirja taskust ja voltis lahti.
Queenie mäletas. Pärast kõiki neid aastaid. Ja ometi oli Harold elanud oma tavapärast elu, nagu poleks see, mida Queenie tegi, midagi tähendanud. Ta polnud püüdnud naist takistada. Ta polnud naisele järgnenud. Ta polnud isegi head aega jätnud. Taevas ja sillutis sulasid kokku, kui värsked pisarad Haroldi silmisse valgusid. Siis tungis neist läbi noore ema ja lapse vesine kontuur. Tundus, et neil on käes jäätisetuutud ja nad hoiavad neid nagu tõrvikuid. Naine tõstis poisi sülle ja pani pingi teise otsa istuma.
„Kena ilm,” ütles Harold, tahtmata jätta nutva vana mehe muljet. Naine ei tõstnud pilku ega väljendanud nõusolekut. Ta kummardus lapse rusika kohale ja tõmbas keelega sileda raja, et jäätis tilkuma ei hakkaks. Poiss jälgis ema nii vaikselt ja nii lähedalt, nagu oleks tema nägu osa ema omast.
Harold mõtles, kas tema on kunagi Davidiga sadamasilla juures istunud ja jäätist söönud. Ta oli kindel, et küllap on, ehkki see ei
