mitte aga Glennfiddichi parim single malt. Claire, kes soovis viskit juua lahjendamata, näis oma jooki märksa enam nautivat.
„Nii,” ütles Roger tagasi istudes ja paberit uuesti kätte võttes. „Ajalooteaduslikus mõttes huvitav probleem. Te ütlete, et need mehed olid ühest kihelkonnast? Oletan, et nad on ka ühest klannist või selle harust – nagu näha, on paljud neist Fraserid.”
Claire noogutas, käed rüpes vaheliti. „Nad on pärit ühe ja sama mõisa maadelt. Väike mägismaa mõis nimega Broch Tuarach, mida kohapeal nimetati rohkem Lallybrochiks. See oli üks Fraserite klanni haru, ehkki nad Lovati isandale kunagi ametlikult truudust ei vandunud. Need mehed ühinesid ülestõusuga varakult; nad võtsid osa Prestonpansi lahingust – aga Lovati omad tulid alles vahetult enne Cullodeni.”
„Tõesti? See on huvitav.”
18. sajandil olnuks normaalne, et selliste väikeste rendikohtade pidajad surevad seal, kus nad elasid, nende kehad maetakse kombekohaselt külasurnuaiale ja nende surm kantakse korralikult kirikuraamatusse sisse. Kuid kena prints Charlie 1745. aasta katse võita tagasi Šotimaa troon oli kogu korra ja rutiini segi paisanud.
Cullodeni katastroofile järgnenud näljahäda ajal rändasid paljud šotlased Uude Maailma; teised asusid tööd ja peatoidust otsides oma orgudest ning nõmmedelt ümber linnadesse. Vaid vähesed jäid maa ja traditsioonide külge klammerdudes paigale.
„Sellest saaks põneva artikli,” mõtiskles Roger kuuldavalt. „Jälgiks teatud arvu inimeste elusaatusi, selgitaks välja, mis neist sai. Põnevust vähendaks muidugi see, kui selgub, et nad kõik langesid Cullodeni lahingus, aga on tõenäoline, et mõni jäi siiski ellu.” Oli näha, et ta võtaks selle projekti teretulnud vaheldusena ette ka siis, kui soovijaks ei oleks Claire Randall.
„Jaa, ma arvan küll, et saan teid selles osas aidata,” ütles ta ja sai oma rõõmuks Claire’ilt tänutäheks sooja naeratuse.
„Arvate tõesti? See oleks küll tore!” sõnas Claire.
„Rõõm on minu poolel,” kostis Roger. Ta voltis paberilehe kokku tagasi ja pani lauale. „Ma alustan sellega kohe. Aga rääkige nüüd, kuidas sujus teie sõit Londonist siia?”
Jutt kaldus üldistele teemadele. Randallid jutustasid ohtralt lugusid oma sõidust üle ookeani ja seejärel autosõidust Londonist Šotimaale. Roger ei suutnud päriselt vestlusele keskenduda, sest ta hakkas mõttes juba uurimistööd kavandama. Ta tundis töö vastuvõtmise pärast kerget süümepiina; tegelikult ta poleks tohtinud oma aega sellele raisata. Teisest küljest oli tegu huvitava teemaga. Ja polnud võimatu, et tal õnnestub see ühendada vikaari materjalide läbivaatamisega, mida oli nagunii vaja teha; näiteks teadis ta täpselt, et garaažis seisis nelikümmend kaheksa pappkarpi kirjaga JAKOBIIDID, VARIA. Juba sellest teadmisest võis inimene ära minestada.
Ta tiris mõtted tahtejõuga garaažist välja ja avastas, et vestlus on ootamatult uuele teemale kaldunud.
„Druiidid?” küsis ta jahmunult ja piilus umbusklikult oma klaasi, et veenduda, kas ta ikka lahjendas viskit soodaveega.
„Kas te ei ole neist kuulnud?” näis Claire veidi pettunud olevat. „Teie isa – vikaar – teadis küll, ehkki mitteametlikult. Võib-olla ta ei pidanud oluliseks neist rääkida; ilmselt olid nad tema jaoks rohkem naljanumber.”
Roger kratsis pead ja sasis oma pakse musti juukseid. „Ei, ma tõesti ei mäleta. Aga teil on õigus, ta võis kõike seda tõesti tähtsusetuks pidada.”
„Mina ei tea, kas on või ei ole,” ütles Claire ja tõstis jala üle põlve. Mööda sukasäärt langes päikesetriip, rõhutades suka varjus peituva pika sääreluu elegantsi.
„Kui ma viimati koos Frankiga siin käisin – oh issand, kas see oli tõesti kahekümne kolme aasta eest? –, siis vikaar rääkis meile, et siin tegutseb grupp… no ta nimetas neid vast moodsateks druiidideks. Mul pole aimugi, kui autentsed nad olla võisid; ilmselt mitte eriti.” Briannas oli huvi tärganud ja ta nõjatus ettepoole, unustatud viskiklaas pihkude vahel.
„Kirikuõpetaja ei saanud neist ametlikult teada anda – ikkagi ju paganlus ja nii edasi –, aga tema majapidajanna proua Graham oli selle grupiga seotud, nii et ta sai grupi tegemistest aeg-ajalt midagi teada, ja vihjas Frankile, et nad kavatsevad Beltane’i pühal ehk siis volbriööl mingi tseremoonia korraldada.”
Roger noogutas, püüdes harjuda kujutluspildiga, kuidas vanapoolne, ülimalt korralik proua Graham võtab osa paganlikest rituaalidest ja tantsib koidukiirtes keset kiviringe. Ise suutis ta druiidide tseremooniate kohta meenutada vaid seda, et mõnel juhul toodi ohvriks inimesi, põletades neid vitstest korvis, mis tundus ühe presbüterlasest šoti vanadaami puhul veelgi uskumatum.
„Siin suhteliselt lähedal on ühe mäekünka otsas kividest ring. Ja meie hiilisime koidu eel sinna, et, noh, nende järele luurata,” jätkas Claire vabandavalt õlgu kehitades. „Teate ju küll, millised need teadlased on; niipea kui asi puudutab nende uurimisteemat, on südametunnistus nagu käega pühitud, rääkimata mingist sotsiaalsest taktitundest.” Roger krimpsutas selle peale nägu, kuid noogutas hapult nõusoleku märgiks.
„Ja seal nad olidki, proua Graham kaasa arvatud, voodilinad ümber ja tantsisid kiviringis. Frank oli vaimustuses,” lisas ta muiates. „Ja pilt oli tõesti muljetavaldav, isegi mulle.”
Ta pidas hetke vahet ja silmitses Rogerit kaalutlevalt.
„Kuulsin, et proua Graham suri mõne aasta eest. Aga mind huvitab…ega te ei tea, kas tal sugulasi oli? Ma usun, et sellisesse gruppi kuulumine võib olla päritav; võib-olla leidub mõni tütar või tütretütar, kes oskaks mulle sellest rohkem rääkida.”
„Jaa,” sõnas Roger aeglaselt. „On olemas tütretütar, tema nimi on Fiona, Fiona Graham. Kui proua Graham suri, siis ta tuli õieti siia pastoraati appi; vikaar oli juba nii vana, et ei saanud enam üksinda päriselt hakkama.”
Kui miski võis konkurentsi pakkuda kujutluspildile voodilinas ringi kargavast emand Grahamist, siis oli see mõte üheksateistaastasele Fionale kui iidse salateaduse hoidjale, aga Roger kogus ennast tarmukalt ja jätkas:
„Kahjuks ei ole ta praegu siin. Aga ma võin seda asja uurida.”
Claire viipas sihvaka käega tõrjuvalt. „Ärge tehke endale tüli. Küll teinekord jõuab. Me oleme niigi juba palju teie aega raisanud.”
Ja Rogeri ehmatuseks asetas Claire oma tühja klaasi toolide vahel asuvale lauakesele, Brianna aga lisas sellele üpriski varmalt enda täis klaasi. Roger märkas, et Brianna Randall närib küüsi. See väike ebatäiuslikkuse ilming andis talle julgust astuda veel üks samm. Tüdruk äratas temas huvi, ta ei tahtnud, et too lahkuks ilma mingi kokkuleppeta tulevikus kohtuda.
„Mis puutub kiviringidesse,” lisas Roger kiirelt, „siis ma arvan, et ma tean seda, mida te mainisite. See on üsna efektne ja linnast mitte väga kaugel.” Ta naeratas otse Brianna Randallile ja registreeris masinlikult pisiasja, et tüdrukul on ühel põsenukil kolm väikest tedretähni. „Mõtlesin, et ehk alustaks seda projekti väikese reisiga Broch Tuarachi. Kiviring jääb tee peale, nii et võib-olla… – oooh!”
Claire Randall oli oma punnis käekotiga järsu liigutuse teinud ja mõlemad viskiklaasid põrandale paisanud, nii et Rogeri süli ja reied ühelinnaseviskist ning ohtrast soodaveest ujusid.
„Oh issand, andke andeks,” palus Claire ilmselgelt pea kaotanult. Ta kummardus ja hakkas klaasikilde üles korjama, hoolimata Rogeri ebamäärastest
