laialipritsinud viskit ning klaasikilde tarmukalt kokku pühkima. „Ja tema püksid ka.”
Napsanud hunnikust uue salvräti ja selle käele visanud, võttis ta energiliselt ette Rogeri jalanõud, nii et tema punane juuksepahmakas hullunult mehe põlvede juures õõtsus. Ta pea kerkis sedamööda, kuidas ta kingade juurest püksisäärte ja reiteni jõudis, tupsutades pesusametile tekkinud märgi laike. Roger sulges silmad ja mõtles meeleheitlikult kohutavatele liiklusõnnetustele maanteel, erinevatest viisidest, kuidas koguda sisemaiseid makse ja maavälistest koletistest – ükskõik millest, mis vaid aitaks tal ennast mitte häbistada, sellal kui Brianna Randalli soe hingeõhk pehmelt läbi märja püksiriide tungis.
„Ee, võib-olla te teeksite ülejäänu ise?”
Hääl tuli kuskilt tema nina kõrguselt; ta avas silmad ja nägi sügavsiniste silmade paari endale laia naeratuse saatel otsa vaatamas. Roger võttis pakutud salvräti nõrga käega vastu, ise hingeldades, nagu oleks äsja rongi eest põgenenud.
Pükste nühkimiseks pead kummardades märkas ta Claire Randalli pilku, milles segunesid kaastunne ja lõbusus. Midagi muud tema pilgust ei paistnud; ei jälgegi sellest sähvatusest, mida ta arvas olevat näinud Claire’i silmis hetk enne õnnetust. Segaduses, nagu Roger oli, otsustas ta, et tegemist peab olema fantaasiaviljaga. Sest miks põrgu päralt pidanuks naine seda tegema meelega?
„Ema, mis ajast sa druiidide vastu huvi tunned?”
Briannale näis juba see mõte kangesti nalja tegevat; panin tähele, kui ta endale põske hammustas, kui ma Roger Wakefieldiga lobisesin, ja lai naeratus, mida ta siis oli varjanud, oli nüüd üle kogu ta näo valgunud. „Kas võtad kah voodilina ja lööd nendega kampa?”
„Kindlasti on see palju lõbusam kui haiglapersonali neljapäevased koosolekud,” kostsin ma. „Ehkki pisut tuuline.”
Brianna huilgas naerda, ehmatades kõnniteelt lendu kaks tihast.
„Ei,” vastasin ma tõsiseks minnes. „Ma ei jahi druiidipreestritare. Aga ma tundsin Šotimaal ühte inimest, kelle ma tahaks üles otsida, kui võimalik. Mul ei ole tema aadressi – me pole enam kui kakskümmend kolm aastat kontaktis olnud –, aga tema tundis huvi igasugu veidruste vastu nagu nõidumine, vanad uskumused, rahvapärimus. Kõik sedasorti asjad. Kunagi elas ta siin lähedal; ma mõtlesin, et kui ta veel praegu siin on, siis võiks ta kuuluda mõnda sellisesse seltskonda.”
„Mis ta nimi on?”
Raputasin pead ja haarasin kinni lahti läinud juuksepandlast, mis tahtis ära tulla. See libises mu sõrmede vahelt läbi ja kukkus kõnnitee kõrvale pika rohu sisse.
„Neetud!” kirusin ma ja kummardusin seda üles võtma. Kobasin värisevate sõrmedega tihedate rohukõrte vahel ringi ja mul oli raskusi rohuniiskusest libeda juukselõksu üleskorjamisega. Geilis Duncanile mõtlemine tekitas minus veel nüüdki kõhedust.
„Ma ei tea,” vastasin juukseid punaseks tõmbunud näolt tagasi lükates. „See tähendab – sellest on nii palju aega möödas ja ma olen kindel, et tal on nüüd teine nimi. Tollal oli ta lesk; ta võib olla uuesti mehele läinud või neiupõlvenime tagasi võtnud.”
„Aa.” Brianna kaotas teema vastu huvi ja kõndis veidi aega vaikides. „Mida sa Roger Wakefieldist arvad, emps?” küsis ta äkki.
Vaatasin talle otsa. Tema põsed roosatasid, aga see võis tulla ka kevadisest tuulest.
„Paistab väga kena noormees,” sõnasin ettevaatlikult. „Kindlasti intelligentne; ta on üks noorimaid professoreid Oxfordis.” Intelligentsusest olin ma juba enne kuulnud; küsimus oli, kas tal on ka kujutlusvõimet. Teadlase tüüpi meestel sageli ei ole. Ometi on kujutlusvõimest palju abi.
„Tal on kihvtid silmad,” ütles Brianna unelevalt, jättes kõrvale küsimuse ajupotentsiaalist. „Eks ole, kõige rohelisemad, mida sa näinud oled?”
„Jaa, need olid tõesti rabavad,” nõustusin ma. „Need on tal alati sellised olnud; mäletan, kuidas ma neid tähele panin, kui ta alles laps oli.”
Brianna vaatas mulle otsa ja kortsutas kulmu.
„Kuule, emps, ja tõesti! Kas sa tõesti pidid ütlema „Küll sa oled suureks kasvanud!”, kui ta ukse lahti tegi? Nii piinlik!”
Naersin.
„No kui sa oled näinud kedagi kuskil oma naba kõrgusel ukerdamas ja siis korraga pead pea kuklasse ajama, et tema nina näha,” kaitsesin ennast, „siis teed tahes-tahtmata selle kohta väikese märkuse.”
„Ema!” hüüatas Brianna, kuid kihistas siiski naerda.
„Tal on ka väga kena tagumik,” märkisin, et teda tagant õhutada. „Panin seda tähele, kui ta kummardus viskipudelit võtma.”
„Eee-MA! Inimesed kuulevad sind!”
Olime jõudnud bussipeatuse lähedale. Peatusemärgi juures seisis paar-kolm naisterahvast ja vanem tviidülikonnas härra; meie lähenedes jäid nad meid vahtima.
„Kas siit läheb tuuribuss Lochi poole?” küsisin ma, silmitsedes teadetetahvlile kinnitatud teadete ja reklaamide pöörast segadikku.
„Jaa, seda küll,” vastas üks daamidest vastutulelikult. „Buss peaks tulema umbes kümne minuti pärast.” Ta uuris Briannat, kes oma teksastes ja valges tuulejakis nägi väga ameerikalik välja. Viimase isamaalise pintslitõmbe lisas pildile tagasihoitud naerust punaseks tõmbunud nägu. „Kas lähete Loch Nessi järve vaatama? Esimest korda?”
Naeratasin prouale. „Ma sõitsin sellel järvel üle kahekümne aasta tagasi koos oma abikaasaga, aga tütrele on see küll esimene kord Šotimaal käia.”
„Oo, kas tõesti?” Ka teiste naiste uudishimu tärkas ja nad kogunesid äkki väga sõbralikult meie ümber, andsid nõu ja küsitlesid meid, kuni suur kollane buss nurga tagant välja popsutas.
Brianna jäi enne astmetest üles ronimist veel sinises, mustavate mändidega raamitud järvevees hõljuvate roheliste viirgude kaunist vaatepilti imetlema.
„See on kindlasti tore,” ütles ta naerdes. „Mis sa arvad, kas me koletist ka näeme?”
„Ei või iial teada,” vastasin ma.
Ülejäänud päeva veetis Roger hajameelselt, ekseldes ühe tegevuse juurest teise juurde. Raamatud, mida tulnuks muinsuskaitse seltsile üleandmiseks kasti pakkida, vedelesid laiali, vikaari iidvana ilma portedeta veoauto seisis sissesõiduteel, kapotikaas üleval ja mootori ülevaatus pooleli, oli varane õhtu ning Roger vahtis tühjal pilgul vihmasadu, küünarnuki kõrval pooleldi joodud teetass, piimakiht peal.
Roger teadis, et ta peaks praegu asuma laiali lammutama vikaari kabineti südant. Mitte raamatuid; see oli küll suur töö, kuid seisnes tegelikult vaid otsustamises, mis jätta endale, mis anda muinsuskaitse seltsile ja mis vikaari kunagise kolledži raamatukogule. Ei, varem või hiljem peab ta ette võtma hoopis suure kirjutuslaua, mille kümned sahtlid olid kõik nii silmini pabereid täis, et ajasid üle ääre. Ja ta peab võtma maha ning ära panema kõik need lahtised paberid, mis kaunistasid toa üht korkseina – ülesanne, mis kohutanuks julgeimatki südant.
Lisaks
