oli küllaltki huvitava ideega, ehkki uurimisteemana oli see pigem kitsas kui lai. Aga asi polnud selles. Ei, mõtles ta, kui olla iseenda vastu aus, siis tahan ma Claire Randalli projektiga tegeleda sellepärast, et igatsen kõndida sisse proua Thomase võõrastemajja ja asetada oma töö tulemused Brianna Randalli jalge ette, nii nagu rüütel oma südamedaamile lohepea toob. Ja isegi kui tal ei õnnestu samaväärseid tulemusi saavutada, oli tal ikkagi hädasti tarvis ettekäänet, et teda uuesti näha ja temaga rääkida.
Ta meenutab mulle üht Bronzino2 maali, otsustas Roger. Nii Briannast kui tema emast jäi kummaline mulje, nagu tõuseksid nad kuidagi esile; nad olid nii jõuliste joonte ja ilmekate detailidega, et torkasid muu taustal silma, otsekui olnuks nad taustale graveeritud. Kuid Briannaga kaasnesid ka need eredad värvid ja absoluutse füüsilise kohalviibimise aura, mis iseloomustavad Bronzino portreid, kes sind justkui silmadega saadaks ja kohe-kohe suu avaks, et oma raami seest sind kõnetada. Roger polnud muidugi näinud mõnd Bronzino portreed viskiklaasi peale nina krimpsutamas, kuid kui krimpsutaks, siis näeks ta kindlasti täpselt samasugune välja kui Brianna Randall.
„Kurat ja põrgu,” ütles ta valjult. „See ei võta ju palju aega, kui homme Cullodeni mõisaarhiivile pilgu peale viskan? Sina,” ütles ta kirjutuslauale ja selle koormale, „võid päevakese oodata. Ja sina ka,” teatas ta korkseinale ning võttis riiulist otsustavalt kriminulli. Siis vaatas ta sõjakal pilgul ringi, nagu hoiataks mööblitükke vastuvaidlemise eest, kuid ei kuulnud midagi peale elektrikamina sahina. Ta lülitas selle välja, võttis raamatu kaenla alla ja lahkus tuld kustutades kabinetist.
Minuti pärast oli ta tagasi, läks pimedas läbi toa ja võttis laualt nimekirja.
„No vaat kurat jah,” teatas ta seda särgitaskusse torgates. „Ei tahaks seda hommikul maha unustada.” Roger patsutas taskule, tundis südame kohal paberi kerget krabinat ja läks üles magamistuppa.
Jõudsime Loch Nessilt tagasi tuulest pargituna ja vihmast läbi külmunult ning nautisime sooja õhtusöögi ja võõrastetoas süüdatud kamina mõnusat õdusust. Brianna hakkas munapudru kohal haigutama ja varsti palus ennast vabandada, kuna ta peab minema kuuma vanni võtma. Jäin mõneks ajaks allkorrusele meie perenaise proua Thomasega juttu puhuma ja kell oli juba peaaegu kümme, kui ma omakorda vanni ja öösärgi poole liikuma hakkasin.
Brianna läks magama ja tõusis vara; kui magamistoa ukse lahti tõmbasin, tervitas mind tema vaikne hingamine. Varane magamaheitja ja ühtlasi kõva unega; toimetasin ettevaatlikult toas ringi, panin oma riided rippuma ja koristasin lahtisi asju, kuid polnud erilist ohtu, et ma ta üles ajaksin. Samal ajal jäi majas täiesti vaikseks, nii et mu toimetamisest põhjustatud helid tundusid mulle endale väga valjud.
Olin kaasa võtnud mitu Franki raamatut, et need Invernessi raamatukogule annetada. Need olid kohvri põhja laotud, et nad kergematele ja õrnematele asjadele kindla vundamendi moodustaksid. Võtsin nad ükshaaval välja ja asetasin voodile. Viis läikivat kõvakaanelist köidet ümbrispaberis. Kenad soliidsed raamatud; igaüks oma viis- või kuussada lehekülge, lisaks register ja illustratsioonid.
Minu kadunud abikaasa kogutud teoste täielikult kommenteeritud väljaanne. Ümbrispaberi pöörded täis tollidepikkusi imetlevaid arvustusi ja kõigi ajaloovaldkondade tunnustatud ekspertide kommentaare. Pole paha ühe elutöö kohta. Saavutus, mille üle võib uhke olla. Kompaktne, kaalukas, autoriteetne.
Ladusin köited voodi kõrvale lauale, et neid hommikul mitte unustada. Pealkirjad raamatuselgadel olid muidugi erinevad, kuid ma sättisin nad nõnda, et „Frank R. Randall” iga pealkirja lõpus jäi teiste samasugustega kohakuti. Tähed sätendasid öölambi valguskumas kristallselgelt.
Võõrastemaja oli vaikne; turismihooaeg ei olnud veel alanud ja need vähesed, kes siin peatusid, olid ammu magama läinud. Teisest voodist kostis Brianna vaikset nohistamist, ta keeras unes külge ja pikad punased kiharad jäid üle tema magava näo rippu. Pikk paljas jalg sirutus voodiriiete alt välja ja ma tõmbasin sellele vaikselt lina peale.
Soov magavat last puudutada ei kao kunagi, isegi kui laps on emast hulga pikem ja juba ise naine, ehkki alles noor. Pühkisin juuksed Brianna silmilt tagasi ja silitasin ta juustekrooni. Ta naeratas unes, see oli põgus rahuloluvälgatus, mis sealsamas haihtus. Minu naeratus püsis kauem, ma vaatasin teda ja sosistasin tema unest kurtidesse kõrvadesse, nagu olin seda teinud sadu kordi varemgi: „Jumal küll, sa oled nii tema moodi.”
Neelatasin alla kurku kerkinud klombi – nüüdseks oli sellest peaaegu et harjumus saanud – ja võtsin toolileenilt hommikumantli. Šoti mägismaal oli aprillikuus neetult külm, kuid ma polnud veel valmis otsima sooja pelgupaika omaenda voodis.
Olin perenaisel palunud võõrastetoas kamin küdema jätta, kinnitades talle, et enne magamaminekut teen tule ise kustu. Sulgesin vaikselt ukse, pikkade väljasirutatud jäsemete ja sinisel vatitekil voogavate punaste siidkiharate pilt alles silme ees.
„Pole seegi ühe elutöö kohta paha,” sosistasin pimedasse koridori. „Võib-olla mitte nii kompaktne, aga paganama usaldusväärne.”
Väike võõrastetuba oli hämar ja hubane, kaminatulest oli jäänud vaid kõige jämedam tukk, mille ümber loitsid ühtlased madalad leegid. Tõmbasin väikese tugitooli kolde ette ja panin jalad kaminapiirdele. Kuulsin mitmesuguseid nüüdisajal tavalisi helisid – all keldris surises tasakesi külmkapp, kuskil undas keskküte, mis muutis kamina pigem mugavuseks kui vajaduseks, väljast kostis juhuslikult mööduva auto mürinat.
Kuid kõige selle all laotus mägismaa öö sügav vaikus. Istusin täiesti liikumatult, et selleni jõuda. Viimati olin seda tajunud kahekümne aasta eest, kuid vaikuse rahustav võim oli alles, ta püsis kindlalt mägede vahel.
Pistsin käe hommikumantli taskusse ja võtsin kokkumurtud paberilehe – koopia sellest, mille olin andnud Roger Wakefieldile. Oli liiga pime, et lehelt midagi lugeda, kuid ma ei pruukinud nimesid nähagi. Murdsin paberi siidriide alla peitunud põlvel lahti ja jäin pimesi loetamatut kirja silmitsema. Libistasin sõrmega mööda iga rida, pomisedes ükshaaval meeste nimesid nagu palvet. Nad kuulusid selle külma kevadöö juurde, rohkem veel kui mina. Kuid ma vaatasin üksisilmi tulle ja lasin väljas valitseval pimedusel valguda enda sees valitsevaisse tühemikesse.
Ja nimetades nende nimesid, otsekui kutsuksin ma neid kohale, alustasin tagasiteed üle pimeda tühjuse sinna, kus nad mind ootasid.
2
Asi läheb keerulisemaks
Järgmisel hommikul lahkus Roger Cullodeni mõisast, kaasas kaksteistkümmend lehekülge märkmeid ja hinges süvenev segadus. Polnud kahtlust, et see, mis oli alguses tundunud küllaltki lihtsa ajaloolise uurimisülesandena, kippus võtma veidraid pöördeid.
Ta oli Cullodeni lahingus langenute nimestikust leidnud vaid kolm nime, mis klappisid Claire Randalli nimekirjas sisalduvate nimedega. Selles polnud iseenesest midagi imelikku. Charles Stuarti armees sama hästi kui puudus täielik ülevaade meestest, sest mõned klannivanemad ühinesid „kena printsiga” ilmselt hetkelise tuju ajel ja teised lahkusid veel tühisemal põhjusel enne, kui nende meeste nimed ühessegi ametlikku dokumenti jõudsid. Mägilaste armee arvepidamine, mis parimal juhul oli ebajärjekindel, oli lõpu poole peaaegu täielikult koost lagunenud; lõpuks ei ole ju erilist mõtet pidada täpseid palgalehti, kui pole millegagi meestele palka maksta.
Roger pakkis oma kiitsaka kogu ettevaatlikult vanasse Morrisesse, tõmmates masinlikult pea õlgade vahele, et seda mitte ära lüüa. Ta võttis kaenla alt kausta, avas selle ja kortsutas kopeeritud materjale vaadates kulmu. Kummalisel kombel figureerisid peaaegu kõik Claire’i nimekirja
Agnolo Bronzino – 16. sajandi itaalia maneristlik maalikunstnik.
