karahvini järele ja oleks selle peaaegu maha pillanud. Claire võttis ülesande talt üle ja täitis mehe klaasi kindla käega.
„See on vähim, mis ma selle eest teha võin, et möödunud kord kõik maha ajasin,” ütles ta ja naeratas Rogeri tänusõnade peale.
Nähes teda nüüd nii rahuliku ja tasakaalukana, tekkis Rogeril tahtmine oma varasemad kahtlustused unustada. Viimati oli see siiski lihtsalt õnnetus? See kena rahulik nägu ei öelnud talle midagi.
Poole tunni pärast oli teelaud rüüstatud, karahvin tühi ja kõik kolm mõnusalt lõdvestunud. Brianna niheles korda paar, heitis Rogerile pilgu ja küsis lõpuks, kas ta tohib „puhketuba” kasutada.
„Aa, WC-d? Otse loomulikult.” Ta ajas ennast jalule, Dundee kooke ja mandlikeeksi kurguni täis. Kui ta kiirelt Fionast eemale ei saa, siis kaalub ta Oxfordi tagasi jõudes kolmsada naela.
„See on selline vanamoodne,” ütles ta piki koridori väljakäigu poole osutades. „Millel paak on lae all ja selle küljest ripub kett.”
„Ma nägin selliseid Briti Muuseumis,” noogutas Brianna. „Ainult et need ei olnud mitte eksponaadid, vaid naiste tualetis.” Ta kõhkles ja küsis: „Ega teil siin sama tualettpaber ei ole kui Briti Muuseumis? Sest siis ma lähen toon käekotist mõne Kleenexi.”
Roger sulges ühe silma ja vaatas teisega tüdrukule otsa. „See on nüüd kas väga veider huumor,” ütles ta, „või olen ma joonud palju rohkem, kui arvasin.” Tegelikult olid nad Claire’iga Muir Breame’i osas täiesti võrdsed süüdlased, sellal kui Brianna oli piirdunud teega.
Nende vestlust pealt kuulnud Claire hakkas naerma ja tõi Briannale oma kotist kokkumurtud pabertaskurätte. „See ei ole pärgamentpaber templiga „Tema Majesteedi Valitsus”, nagu muuseumis, aga ega nad vist palju paremad ei ole,” ütles ta tütrele. „Brittide tualettpaber on tavaliselt üsna plink kraam.”
„Tänan.” Brianna võttis taskurätid ja hakkas juba minema, aga pööras veel ringi. „Miks ometigi inimesed toodavad meelega sellist tualettpaberit, mis on kõva nagu foolium?”
„On südamed tammised me meestel rinnus,” deklameeris Roger, „ja tagumikud terasest, mis roostet ei karda. See kujundab rahvuslikku iseloomu.”
„Mis puutub šotlastesse, siis ma arvan, et tegemist on päriliku närvituimastusega,” lisas Claire. „Nendel meestel, kes võivad kilti kandes hobuse seljas ratsutada, peab tagumik olema sama kõva kui sadulanahk.”
Brianna itsitas naerda. „Kohutav mõeldagi, mida nad siis tualettpaberina kasutasid,” ütles ta.
„Tegelikult ei midagi hullu,” ütles Claire ootamatult. „Vägiheina lehed on väga head; umbes sama head kui kahekihiline tualettpaber. Ja talvel või toas sees kasutati tavaliselt niisket lappi; mitte väga sanitaarne, aga küllalt mugav.”
Roger ja Brianna jäid mõlemad talle otsa jõllitama.
„Ee… kuskilt lugesin,” lausus Claire ja punastas võluvalt.
Siis läks Brianna vajalikku ruumi otsima, Claire aga jäi uksele seisma.
„Teist oli kohutavalt kena meid nii lahkelt vastu võtta,” ütles ta Rogerile naeratades. Tema hetkeline segadus oli hajunud ja asendunud tavalise olekuga. „Ja eriti kena on see, et saite nende nimede kohta üht-teist välja uurida.”
„Puhas rõõm,” kinnitas Roger. „Oli ämblikuvõrkudele ja naftaliinipallikestele mõnusaks vahelduseks. Annan teile kohe teada, kui ma teie jakobiitide kohta veel midagi leian.”
„Tänan.” Claire võttis pisut hoogu, vaatas üle Rogeri õla ja summutas häält. „Tegelikult, kuna Bree on korraks eemal… ma oleksin tahtnud teilt midagi nelja silma all paluda.”
Roger köhatas kurgu puhtaks ja sättis otseks lipsu, mille ta oli tähtsa sündmuse puhul ette pannud.
„Olge lahke,” vastas ta, tundes end õnnestunud teeõhtu tõttu rõõmsalt ja suurejooneliselt. „Olen täiesti teie teenistuses.”
„Te kutsusite Breed välitöödele kaasa. Tahtsin teilt paluda… on nimelt üks koht, kuhu ma tahaksin, et te teda ei viiks, kui te pahaks ei pane.”
Sedamaid hakkasid Rogeri peas helisema häirekellad. Kas ta saab lõpuks teada, mis müstika selle Broch Tuarachiga on?
„Kividest ring – seda hüütakse Craigh na Dun.” Claire’i nägu oli tõsine ja ta kummardus Rogerile lähemale. „Selleks on mõjuv põhjus, muidu ma ei paluks. Ma tahan tingimata ise Brianna sinna viia, aga kahjuks ma ei saa teile öelda, vähemalt praegu, miks. Ükskord ma räägin, aga veel mitte. Kas lubate?”
Rogeri peast tormas läbi mitmesuguseid mõtteid. Nii et see ei olnudki Broch Tuarach, millest Claire tütart eemal tahtis hoida! Üks saladus oli lahendatud, teine samavõrd saladuslikumaks muutunud.
„Kui te seda soovite,” ütles ta viimaks. „Muidugi.”
„Tänan teid,” ütles Claire, puudutas kergelt Rogeri kätt ja pööras ringi. Nähes vastu valget tema siluetti, meenus Rogerile korraga midagi. Võib-olla ei olnud just kõige sobivam hetk seda küsida, aga lõpuks ei võinud sellest ka midagi halba sündida.
„Ee, doktor Randall… kas me ei võiks sina peale minna?”
Claire pöördus taas ja vaatas talle otsa. Nüüd, kui Briannat lähedal ei olnud, mõistis Roger, et Claire Randall on ka ise väga ilus naine. Ta nägu õhetas viskist ja tema silmad olid erakordselt haruldast kuldpruuni värvi. Nagu merevaigutükk kristalli sees, mõtles Roger.
„Kõigis allikais, mis ma nende meeste kohta leidsin,” jätkas ta ettevaatlikult sõnu valides, „on juttu ka kapten James Fraserist, kes nähtavasti oli nende ülem. Kuid sinu nimekirjas teda ei olnud. Ma tahtsin vaid küsida, kas sa teadsid midagi sellest mehest?”
„Jaa, teadsin.” Claire ütles seda rahulikult, aga korraga oli kogu veri ta näost kadunud ja Roger nägi kaelal kiirelt tuikavat unearterit. „Ma ei pannud teda nimekirja, sest ma teadsin, mis temast sai. Jamie Fraser sai Cullodeni lahingus surma.”
„Oled kindel?”
Ja nagu kibeleks ta minema, võttis Claire oma käekoti ja heitis pilgu tualettruumi poole, kus endisaegse uksenupu lõgin andis märku väljuda üritavast Briannast.
„Jah,” ütles ta pead pööramata. „Ma olen selles täiesti kindel. Oh, härra Wakefield… see tähendab Roger.” Ta sööstis tagasi tema juurde ja jäi talle oma kummalist värvi silmadega otsa vaatama. Selles valguses näisid need peaaegu kollased; suure kassi – leopardi silmad.
„Palun,” ütles Claire, „ära maini räägi mu tütrele Jamie Fraserit.”
Kell oli palju ja Roger oleks pidanud ammu voodis olema, kuid ta ei saanud und. Kas tuli see nüüd Fiona tüütusest, Claire Randalli vastuolulistest avaldustest või väljavaatest teha välitöid koos Brianna Randalliga ning sellega seotud ootusärevusest, igatahes oli ta täiesti ärkvel ja une tulekuks polnud lootustki. Selle asemel et asemel väherda või lambaid lugeda, otsustas ta kasutada oma ärkvelolekut ratsionaalselt. Vikaari pabereis tuhlamine teeb ta kindlasti paugupealt uniseks.
Fiona toas tuli veel põles, kuid ta läks kikivarvul trepist alla, et neidu mitte segada. Jõudnud kabinetti, pani ta tule põlema ja jäi enda ees