meie kõige suurem loominguline potentsiaal. Muidu tuli meil lihtsalt artiklid käbedalt valmis treida, ja ometigi olid müügiarvud rekordilised. Kuid sellest alates on paljugi muutunud – me kõik teame seda. Konkurents on nüüd tappev ja tänapäeval pole ajakirjanduses lihtne raha teenida, isegi mitte siis, kui kokku on pandud Rootsi parim toimetus nagu teil, ja ma mõtlesin rääkida natuke meie ees seisvatest väljakutsetest. Ma ei arva hetkekski, et mul oleks teile midagi õpetada. Annan teile vaid edasiseks aruteluks mõned lähtepunktid. Me oleme Serneris lasknud teha päris mitmeid uurimusi teie lugejaskonna ja selle kohta, kuidas avalikkus Millenniumisse suhtub. Osa sellest paneb teid ehk veidi võpatama. Kuid masendusse langemise asemel tuleb teil võtta seda kui väljakutset, ja mõelge ka selle peale, et maailm muutub praegu täiesti haigelt.”
Ove tegi väikese pausi ja kaalus, kas sõna „haigelt” oli ehk viga, üle vindi keeratud katse mõjuda lahedalt ja noortepäraselt, ja kas võis kogu tema kõne algus olla liiga optimistlik ja naljatlev. „Alamakstud moralistide huumorimeele puudumist ei tohi kunagi alahinnata,” nagu Haakon Serneril oli kombeks öelda. Ei, otsustas ta, ma tulen sellega toime.
Ma saan nad enda poolele!
MIKAEL BLOMKVIST LÕPETAS kuulamise umbes selle koha peal, kus Ove manitses neid mõtisklema oma „digitaalse küpsuse” üle, seepärast ei kuulnud ta ettekandes ka seda kohta, mis puudutas noore põlvkonna teadmatust nii Millenniumi kui ka Mikael Blomkvisti olemasolust. Õnnetul kombel sai tal just sel hetkel kõrini ja ta läks toimetuse kööki, seepärast jäi tal kuulmata ka Norra konsultandi Aron Ullmani valjusti välja öeldud lause:
„Haletsusväärne. Kas ta kardab nii väga, et ta ära unustatakse?”
Tegelikult ei muretsenud Mikael selle üle mitte põrmugi. Teda ajas marru vaid see, et Ove Levin paistis nägevat nende päästerõngast avaliku arvamuse uuringutes. Seda ajakirja ei pannud kokku mingi kuradi turuanalüüs, vaid kirg ja sisemine põlemine. Millennium oli saavutanud oma positsiooni tänu sellele, et nad kõik olid teinud seda, mis tundus õige ja oluline, pööramata tähelepanu sellele, kustpoolt tuul puhub, ja nii seisiski ta tükk aega kööginurgas ja mõtles, kui kaua läheb aega, enne kui Erika samuti püsti tõuseb ja ära tuleb.
Selleks kulus umbes kaks minutit. Kontsaklõbina järgi püüdis ta ära arvata, kui vihane Erika on. Aga tema juurde jõudes naine kõigest naeratas alistunult.
„Kuidas sinuga on?” küsis Erika.
„Ma lihtsalt ei jaksanud seda kuulata.”
„Sa saad ju aru, et inimesed muutuvad meie suhtes pagana tülikaks, kui sa niimoodi käitud.”
„Saan.”
„Arvatavasti saad sa ka sellest aru, et Serner ei saa ilma meie loata mitte midagi teha. Meie kontrollime endiselt olukorda.”
„Me ei kontrolli mitte tuhkagi. Me oleme nende pantvangid, Ricky! Kas sa ei mõista? Kui me ei tee nii, nagu nad ütlevad, lõpetavad nad meie toetamise ja siis oleme omadega ummikus,” ütles ta veidi liiga valjusti ja vihaselt, ning kui Erika teda vaigistas ja pead raputas, lisas ta veidi ettevaatlikumalt:
„Anna andeks. Ma käitun nagu väike laps. Aga nüüd lähen ma koju tagasi. Mul on vaja mõelda.”
„Sinu tööpäevad on väga lühikeseks muutunud.”
„Ma arvan, et mul on vanast ajast üsna palju ületunde, mille arvelt praegu vabaks võtta.”
„Küllap vist. Kas sooviksid endale õhtuks kaaslast?”
„Ma ei tea. Ma tõesti ei tea, Erika,” vastas Mikael, lahkus toimetusest ja astus Götgatsbackenile.
TORM JA VIHM peksid talle näkku, tal oli külm, ja vandudes kaalus ta hetkeks, kas mitte astuda sisse Pocketshopi ja osta veel üks inglise krimka, millesse põgeneda. Kuid selle asemel kõndis ta St. Paulsgatanile, ja kui ta seal sushi-restoranini jõudis, helises tema mobiil. Ta oli kindel, et see on Erika. Helistas aga tema tütar Pernilla, kes oli ilmselt valinud täiesti vale hetke suhtlemiseks isaga, kelles tekitas vähene kontakt tütrega niigi süümepiinu.
„Tere, kullake,” ütles ta.
„Mis hääl see on?”
„Ma arvan, et torm.”
„Okei, okei, ma teen lühidalt. Mind võeti Biskops-Arnö rahvaülikooli loova kirjutamise kursustele vastu.”
„Ah et sa tahad nüüd kirjutama hakata,” ütles Mikael liiga järsult ja peaaegu sarkastiliselt, see oli loomulikult täiesti ebaõiglane.
Ta oleks pidanud lihtsalt õnne soovima. Ent Pernillal oli selja taga palju keerulisi aastaid, kus ta hüppas ühest kummalisest kristlikust sektist teise, õppis veidi aega ühte ja veidi aega teist, ilma midagi lõpule viimata, nii et järjekordse kursimuutuse kuulutamine tekitas Mikaelis lihtsalt tüdimust.
„Rõõmuhõiskena see just ei kõlanud.”
„Sorry, Pernilla. Ma olen täna liimist lahti.”
„Millal sa seda ei ole?”
„Ma lihtsalt tahaksin, et sa leiaksid midagi, mis sind tõesti huvitab. Ma ei tea, kas kirjutamine on väga hea mõte, kui võtta arvesse, mis sellel elualal praegu toimub.”
„Ma ei hakka tegema säärast igavat ajakirjandust nagu sina.”
„Mida sa siis tegema hakkad?”
„Päriselt kirjutama.”
„Okei,” ütles ta, küsimata, mida tütar sellega mõtleb. „Kas sul raha on?”
„Ma töötan Waynes Coffee’s.”
„Kas sa tahaksid täna õhtul õhtusöögile tulla, siis saaksime sellest rääkida?”
„Ei, kuidagi ei jõua. Ma tahtsin sulle lihtsalt teada anda,” sõnas tütar ja katkestas kõne, ning ehkki Mikael püüdis tema entusiasmi positiivselt suhtuda, läks tal tuju veelgi halvemaks ning ta kiirustas üle Mariatorgeti ja Hornsgatani oma Bellmansgatani katusekorterisse.
Tundus, nagu oleks ta sealt äsja lahkunud, ja tal tekkis kummaline tunne, et tal pole enam töökohta ning saabumas on uus ajastu, kus tal rabelemise asemel on laialt aega käes, ja hetkeks kaalus ta, kas peaks ehk natuke koristama. Korteris vedeles kõikjal ajalehti, raamatuid ja riideid. Ent selle asemel võttis ta külmkapist kaks Pilsner Urquelli, istus elutoas diivanile ja mõtles kõik kainelt läbi, või vähemalt nii kainelt, kui asjad pärast mõningast õllejoomist läbi klaasi paistavad. Mida ta tegema hakkab?
Tal polnud aimugi, ja mis kõige murettekitavam: temas polnud mingit võitlusvaimu. Vastupidi – ta oli kummaliselt resigneerunud, justkui hakkaks Millennium tema huvisfäärist välja libisema, ja taas pidi ta mõtlema: kas ei oleks aeg teha midagi uut? Erika ja teiste suhtes oleks see muidugi kohutav reetmine. Kuid kas ta on tõepoolest õige mees juhtima ajakirja, mis elab reklaamist ja ettetellimustest? Võib-olla sobiks ta paremini kuhugi mujale, kus iganes see „mujal” siis ka oleks?
Ka suurtes päevalehtedes lastakse praegu aadrit ja ainus koht, kus uurivate reportaažide jaoks ressursse ning raha jätkub, on avalikõiguslik ringhääling, kas siis raadiouudiste toimetuses või televisioonis … jah, miks ka mitte? Ta mõtles Kajsa Åkerstami peale, kes iseenesest on ju üsna kena inimene ja kellega ta aeg-ajalt ikka klaasikese või paar veini joob. Kajsa oli Rootsi televisiooni uuriva ajakirjandussaate
