Brandell ei näinud välja sedamoodi, nagu teaks ta mõnda pommuudist.
„Kas Linus Brandell?”
„Peab paika. Vabandust, et ma hiljaks jäin. Juhtusin kokku ühe tuttava tüdrukuga. Me käisime üheksandas samas klassis ja ta …”
„Ehk asume asja juurde,” katkestas teda Mikael ja läks veidi kaugemal asuva laua poole.
Kui Amir nende juurde tuli ja diskreetselt naeratas, tellisid nad kaks Guinnessi ning istusid seejärel paar sekundit vaikides. Mikael ei saanud aru, mis teda nii väga ärritab. See polnud üldse tema moodi, võib-olla annab kogu Serneri-draama siiski tunda. Ta naeratas Arne seltskonnale, kes neid eemalt tähelepanelikult jälgis.
„Ma asun kohe asja kallale,” ütles Linus.
„Tore.”
„Kas sa tead, mis on Supercraft?”
Mikael Blomkvist ei olnud arvutimängudega eriti kursis. Kuid Supercraftist oli koguni tema kuulnud.
„Nime poolest jah.”
„Mitte rohkem?”
„Ei.”
„Siis sa ei tea ka selle mängu eripära või asjaolu, mis selle nii eriliseks teeb. Seal on eraldi tehisintellekti funktsioon, mille kaudu saad sõjastrateegia asjus suhelda teise võitlejaga, ilma et saaksid – vähemalt alguses – olla täiesti kindel, kas räägid inimese või digitaalse tegelasega.”
„Ah tõesti,” ütles Mikael. Miski ei pakkunud talle vähem huvi kui mingi mõttetu mängu peensused.
„Selles valdkonnas toimub praegu väike revolutsioon ja mina olen selles osaline,” jätkas Linus Brandell.
„Palju õnne. Siis oled sa selle pealt kindlasti kena raha teeninud.”
„Selles asi just ongi.”
„Mida sa silmas pead?”
„Meie käest virutati see tehnoloogia ära ja nüüd teenib Truegames selle pealt miljardeid, ilma et meie oleksime öörigi saanud.”
Seda lugu oli Mikael varemgi kuulnud. Ta oli koguni rääkinud ühe vana daamiga, kes väitis, et tegelikult on tema kõikide Harry Potteri raamatute autor, ja J. K. Rowling on selle tema käest telepaatilisel teel ära varastanud.
„Kuidas see siis toimus?” küsis ta.
„Nad häkkisid meie arvutitesse.”
„Ja kuidas te seda teate?”
„Seda kinnitasid kaitsejõudude raadioluure eksperdid, ma võin anda sulle sealt ühe nime, kui tahad, ja üks …”
Linus jäi vait.
„Jah?”
„Ei midagi. Ka kaitsepolitsei oli asjasse segatud, sa võid rääkida Gabriella Granega, ta on analüütik, kes võib sulle seda kinnitada. Ta mainis seda juhtumit ka ühes eelmisel aastal koostatud avalikus raportis. Mul on toimikunumber …”
„Nii et see pole ühesõnaga mingi uudis,” katkestas teda Mikael.
„Ei, selles mõttes ei ole. Ny Teknik ja Computer Sweden kirjutasid sellest. Aga kuna Frans ei tahtnud rääkida ja paaril korral koguni eitas igasuguse arvutihäkkimise fakti, siis ei levinud lugu kuigi laialt.”
„Aga ikkagi on see vana uudis.”
„Tegelikult küll.”
„Miks ma peaksin sind siis kuulama, Linus?”
„Sest Frans tuli nüüd San Franciscost koju ja paistab mõistvat, mis on juhtunud. Ma usun, et ta istub sõna otseses mõttes pommi otsas. Ta on turvameetmetega täiesti hüsteeriliseks läinud. Kasutab telefonis ja meilides metsikuid krüpteeringuid, laskis koju paigaldada uue häiresüsteemi, kaamerate ja sensorite ja muude värkidega. Ma arvan, et sa peaksid temaga rääkima, sellepärast ma helistasingi. Sinusugune mees suudaks ta võib-olla rääkima panna. Mind ta ei kuula.”
„Niisiis kamandasid sa mind siia, sest sulle tundub, et kellegi Fransi valduses on valgustkartev materjal?”
„Ta pole lihtsalt keegi Frans, Blomkvist, vaid Frans Balder ise, kas ma siis ei öelnud seda? Ma olin üks tema assistentidest.”
Mikael sobras mälus – ainus Balder, kes talle pähe torkas, oli Hanna, aga tema oli näitlejanna, jumal teab, mis temast praeguseks on saanud.
„Kes see on?” küsis ta.
Ta sai nii põlastava pilgu osaliseks, et see lõi ta tummaks.
„Marsilt oled pärit või? Frans Balder on legend. Mõiste.”
„Tõsi või?”
„Jumala eest, muidugi!” jätkas Linus. „Guugelda ta nime, siis näed. Ta sai kõigest kahekümne seitsme aastaselt infotehnoloogia professoriks, ta on kakskümmend aastat olnud tehisintellekti uurimise alal maailmanimega autoriteet. Mitte keegi teine ei ole kvantarvutite ja neurovõrgu arendamises nii kaugele jõudnud. Ta mõtleb välja pööraseid, ebatavalisi lahendusi. Tal on fantastiline, teistsugune aju. Mõtleb uutmoodi, teedrajavalt, ja nagu sa võid aimata, on arvutitööstus teda aastaid moosinud. Aga Balder ei läinud tükk aega kellegi juurde tööle. Ta tahtis üksi töötada. Või kuidas võtta, tal on alati olnud assistendid, keda ta on tagant utsitanud. Ta ei nõua midagi muud peale tulemuste ja kordab muudkui oma mantrat: „Mitte miski ei ole võimatu. Meie töö on piire nihutada”, ja muu sihuke pläma. Aga inimesed kuulavad teda. Tema heaks tehakse mida iganes. Ollakse peaaegu nõus surema. Arvutinohikute jaoks on ta jumal.”
„Ma saan aru.”
„Aga ära arva, et ma olen mõni kriitikameeleta fänn, sugugi mitte. Kõige eest tuleb maksta, ma tean seda. Temaga koos tehakse suurejoonelisi asju. Aga kõik võib ka nässu minna. Frans ei tohi isegi oma poja eest hoolitseda. Ta korraldas mingi suure jama, selliseid lugusid on palju. Assistendid on läbi põlenud ja oma elu ära rikkunud ja jumal teab mida veel. Aga ehkki ta on alati olnud paranoiline ja lootusetu tüüp, pole ta kunagi varem niimoodi käitunud. Ta pole iialgi püüdnud nii hüsteeriliselt turvalisust tagada, ja sellepärast ma siin istungi. Ma tahan, et sa räägiksid temaga. Tean ainult, et ta on mingile väga suurele asjale jälile saanud.”
„Sa lihtsalt tead seda.”
„Usu mind, ta ei ole tavaliselt sugugi paranoiline. Vastupidi: mõeldes sellele, mis tasemel ta on töötanud, on ta olnud liiga vähe paranoiline. Aga nüüd on ta end oma majja luku taha pannud ega käi õieti väljaski. Tundub, et ta kardab, ja üldiselt ei ole ta kergesti kohkuv tüüp. Pigem on ta alati rinnaga peale läinud.”
„Ja ta tegeles arvutimängudega?” küsis Mikael, püüdmata oma skepsist varjata.
„Ühesõnaga … Frans teadis ju, et me olime mängufriigid, eks ta siis arvas, et laseb meil töötada millegi sellisega, mis meile meeldib. Aga tema tehisintellekti programm kuulus ka sinna valdkonda. See oli täiuslik katselabor, me saavutasime fantastilisi tulemusi. Tegime midagi enneolematut. Ainult et …”
„Räägi asjast, Linus.”
„Asi on selles, et Balder ja tema patendijuristid
