ärgates, justkui katnuks tema silmi programmeerimiskoodide loor.
„Mis sa tahad?”
August vaatas teda paluva selge pilguga.
„Mis on?” jätkas Frans. „Mis on?” Ja siis juhtus midagi.
Poiss võttis põrandalt ühe kvantalgoritme täis kirjutatud paberi ja liigutas kätt palavikuliselt selle kohal, nii et silmapilguks arvas Frans, et poisil tuleb jälle hoog peale. Kuid ei, Augusti ägedad liigutused matkisid pigem kirjutamist, Fransi keha tõmbus pingule ja taas meenus talle midagi tähtsat ja kauget, täpselt nagu Hornsgatani nurga peal. Ent erinevalt tollest korrast taipas ta nüüd, mis see on.
Talle meenus tema enda lapsepõlv, kui numbrid ja võrrandid olid tähtsamad kui elu ise, nägu lõi särama ja ta hüüdis:
„Sa tahad arvutada, eks ju? Sa ju tahad arvutada?” Järgmisel hetkel tormas ta minema, tõi pliiatsid ja joonelised A4-paberid ning pani need Augusti ette põrandale.
Siis kirjutas ta kõige lihtsama arvuseeria, mis talle pähe tuli, Fibonacci jada, kus iga arv on kahe eelmise summa, 1, 1, 2, 3, 5, 8, 13, 21, ja jättis ruumi järgmiseks summaks, milleks on arv 34. Kuid siis mõtles ta, et arvatavasti on see liiga lihtne, ja kirjutas ka geomeetrilise seeria 2, 6, 18, 54, kus iga arv on korrutatud kolmega ja puuduolev number seega 162, ja küllap eeldab säärane probleem andekat last, mitte liiga suuri eelteadmisi. Fransi arusaam matemaatiliselt lihtsatest tehetest oli ühesõnaga üsna eriline, ja ta hakkas otsekohe unistama, et poiss pole sugugi arengupeetusega, vaid pigem tema enda omamoodi võimendatud koopia, ka tema hakkas ju hilja rääkima ja suhtlema, aga mõistis matemaatilisi seoseid ammu enne seda, kui ütles oma esimese sõna.
Tükk aega istus ta poisi kõrval ja lihtsalt ootas. Kuid loomulikult ei juhtunud mitte midagi. August vaatas numbreid oma klaasistunud pilguga, justkui loodaks ta, et vastus ilmub iseenesest paberile, lõpuks jättis Frans ta omapead, läks trepist üles, jõi mineraalvett ja jätkas köögilaua taga pliiatsi ja paberiga tööd. Ent nüüd ei olnud enam üldse võimalik keskenduda, ja lõpuks lehitses ta veidi hajameelselt New Scientisti viimast numbrit, arvatavasti kulus nii umbes pool tundi.
Siis tõusis ta püsti ja läks tagasi Augusti juurde, ja esialgu paistis, nagu poleks midagi juhtunud. August kükitas samas liikumatus asendis, kuhu ta oli viimati jäänud. Ent seejärel avastas Frans midagi, mis tekitas temas alguses lihtsalt õrna uudishimu.
Järgmisel silmapilgul tundus, et tema ees on midagi absoluutselt seletamatut.
BISHOPS ARMSIS polnud kuigi palju külastajaid. Kell oli veel vähe ja ilm ei soosinud õues liikumist, olgu sihtkohaks kasvõi kohalik pubi. Ometi võeti Mikael hüüete ja naeruga vastu ning kähe hääl pröökas:
„Kalle Blomkvist!”
See oli punase näo, kahuste juuste ja väikeste vuntsidega mees, keda Mikael oli ümbruskonnas sageli näinud ja kelle nimi võis olla näiteks Arne, ja kes minutilise täpsusega saabus kõrtsi iga päev kell kaks pärast lõunat, kuid kes oli seekord nähtavasti varem välja ilmunud ja baariletist vasakule jääva laua taga koos oma kolme joomakaaslasega koha sisse võtnud.
„Mikael,” parandas Mikael naeratades.
Arne, või mis iganes tema nimi oligi, ja tema sõbrad naersid, justkui oleks Mikaeli õige nimi kõige naljakam asi, mida nad kuulnud on.
„Kas sul on mõni vinge lugu käsil?” jätkas Arne.
„Kavatsen paljastada kogu tõe Bishops Armsi telgitagustest.”
„Arvad, et Rootsi on selle teadasaamiseks valmis?”
„Ei, arvatavasti mitte.”
Tegelikult meeldis see kamp Mikaelile, mitte et ta oleks nendega kunagi pikemalt rääkinud peale niisama lõõpimise. Kuid taadid olid ometigi osa sellest argipäevast, mis talle siin kvartalis meeldis, ja ta ei pannud sugugi pahaks, kui üks neist heitis:
„Ma kuulsin, et oled häda laps.”
Vastupidi, tundus, et need sõnad tõukavad kogu tema vastu käivitatud nõiajahi madalale, peaaegu koomilisele tasemele, kuhu see ju kuulubki.
„… viisteist aastat olen häda laps … kauneim kaob… ent, vennas, ole kraps: hõissa, veel üks naps,”1 tsiteeris ta vastuseks Frödingut ja vaatas otsivalt ringi, püüdes ära arvata, kes kohalviibijatest võiks olla piisavalt ülbe, et väsinud ajakirjanik kõrtsi kamandada. Kuid peale Arne ja tema kaaslaste ei näinud ta seal kedagi, seepärast läks ta baarileti äärde Amiri juurde.
Suur, paks ja rõõmsameelne Amir oli kõvasti tööd rügav nelja lapse isa, kes pidas seda kõrtsi juba hea mitu aastat. Nad olid Mikaeliga üsna headeks sõpradeks saanud. Mikael ei olnud küll just püsikülastaja, aga nad olid saanud teineteist aidata hoopis muul moel; paar korda, kui Blomkvistile oli õhtuks mõni naine külla tulemas, aga ta ei jõudnud õigel ajal viinapoodi, oli Amir varustanud teda mõne pudeli punase veiniga, Mikael omakorda oli aidanud Amiri ühel dokumentideta sõbral erinevatele ametkondadele kirju koostada.
„Mis puhul meile säärast au osutatakse?” küsis Amir.
„Ma saan ühe inimesega kokku.”
„Kas ka põneva persooniga?”
„Vaevalt küll. Kuidas Saral läheb?”
Sara oli Amiri naine, kellele oli äsja tehtud puusaoperatsioon.
„Viriseb ja sööb valuvaigisteid.”
„Raske juhus. Tervita teda minu poolt.”
„Saab tehtud,” ütles Amir ja seejärel rääkisid nad veel natuke tühjast-tähjast.
Ent Linus Brandell ei ilmunudki välja ja Mikael mõtles, et tema kulul tehti lihtsalt nalja. Samas on olemas ka hullemaid nalju kui kellegi kodupubisse meelitamine. Ta jäi veerandtunniks paigale ja arutas Amiriga majandusasju ning tervisega seotud muresid, enne kui otsa ringi pööras ja ukse poole astuma hakkas. Samal hetkel poiss saabus.
KÜSIMUS EI OLNUD selles, et August oli täitnud vastustelüngad õigete arvudega. Säärane asi ei avalda Frans Balderi taolisele mehele erilist muljet. Tema tähelepanu köitis midagi arvude kõrval, esmapilgul tundus, et see oli foto või maal, ent tegelikult oli see joonistus, mis kujutas väga täpselt Hornsgatani valgusfoori, millest nad eelmisel õhtul olid möödunud. See oli joonistatud suurepäraselt, kõik pisimadki detailid olid omamoodi matemaatilise täpsusega esile toodud.
Joonistus oli hiilgav. Keegi polnud Augustile kunagi õpetanud reaalsuse kolmemõõtmelist kujutamist või seda, kuidas kunstnik töötab varjude ja valgusega, ometigi näis ta seda tehnikat täiuslikult valdavat. Valgusfoori punane silm säras neile vastu, ümber selle valitses Hornsgatanil sügisene pimedus, ka see näis hõõguvat, ja keset tänavat seisis mees, keda Frans oli näinud ja kes talle tuttav tundus. Mehe nägu lõppes kulmude kohal. Tema ilme oli hirmunud või vähemalt häiritud, justkui oleks August ta tasakaalust välja löönud. Mehe kõnnak oli ebakindel, jäi arusaamatuks, kuidas poiss oli suutnud seda paberile panna.
„Issand jumal,” ütles Frans. „Kas sina joonistasid selle?”
August ei noogutanud ega raputanud pead, vaid vaatas temast mööda akna poole, ja Frans Balderil tekkis kummaline tunne, et nüüdsest alates pole tema elu enam endine.
MIKAEL
G. Fröding „Luuletaja Wennerbom” (tõlkinud Ants Oras) –
