kõigepealt üks naps või nii. Aga tead, mis ta selle peale tegi? Palus mul välja minna. Käskis mul minu enda kodust minema minna, justkui oleks see kõige loomulikum asi, ja muidugi ma keeldusin. Kukkusin seletama, et ma elan siin. Aga tema ütles ainult: „Lase jalga, kao minema”, siis ma ei näinud muud võimalust, ja olin üsna kaua ära. Kui ma tagasi tulin, pikutas ta minu voodis ja suitsetas, täitsa haige, ja luges raamatut, stringiteooriast või millestki taolisest, võib-olla ma vaatasin teda kuidagi imelikult, ei tea. Ta ütles, et ei kavatse minuga magada, isegi mitte natuke. „Isegi mitte natuke,” ütles ta, ma usun, et ta ei vaadanud mulle kordagi silma. Viskas lihtsalt, et meie arvutites on olnud troojalane, RAT, ja ta tunneb selle mustri programmeerimisvõrgu järgi ära. Ütles, et meid on haledalt alt tõmmatud. Ja läks siis minema.”
„Ilma head aega ütlemata?”
„Ilma sõnagi lausumata.”
„Issand,” pääses Mikaeli huulilt.
„Ehkki ausalt öeldes usun ma, et ta rohkem esines. Kaitsejõudude raadioluure mees, kes mõni aeg hiljem sama asja uuris ja kes peaks olema sedasorti rünnakutega tunduvalt rohkem kokku puutunud, ütles kindlalt, et niisuguseid järeldusi teha ei saa, ja kui põhjalikult ta meie arvuteid ka läbi ei uurinud, ei leidnud ta sealt ühtegi vana nuhkvara. Ometi kaldus ka tema – ta nimi on muide Molde, Stefan Molde – arvama, et meie arvutitesse on häkitud.”
„Kas see tüdruk end üldse kuidagi ei tutvustanud?”
„Ma käisin talle selles osas tegelikult natuke peale, aga ainus, mida ta ütles, ja seegi tuli üsna mokaotsast, oli see, et ma võin teda Pipiks kutsuda, ja ilmselgelt ei olnud see tema õige nimi, aga ometi …”
„Mida?”
„Mulle tundus, et omamoodi talle see sobis.”
„Kuule,” ütles Mikael. „Alles äsja oleksin ma äärepealt koju läinud.”
„Jah, ma märkasin.”
„Aga nüüd on olukord vägagi muutunud. Kas sa mitte ei öelnud, et Frans Balder tunneb seda tüdrukut?”
„Ütlesin küll.”
„Sel juhul tahan ma Frans Balderiga esimesel võimalusel kokku saada.”
„Tüdruku pärast?”
„Midagi sinnakanti jah.”
„Okei, hästi,” ütles Linus mõtlikult. „Aga sa ei leia kuskilt tema kontakte. Frans on muutunud nii kuradi salapäraseks, nagu ma ütlesin. Kas sul on iPhone?”
„On küll.”
„Siis unusta ära. Fransi meelest on Apple ennast NSA-le maha müünud. Selleks, et temaga rääkida, pead sa ostma Blackphone’i või vähemalt Androidi laenama ja laadima sellesse erilise krüptimisprogrammi. Aga ma püüan teha nii, et ta võtab ise sinuga ühendust, et te saaksite kusagil turvalises kohas kohtumise kokku leppida.”
„Suurepärane, Linus, aitäh.”
MIKAEL JÄI PÄRAST Linuse lahkumist natukeseks ajaks istuma, jõi oma Guinnessi lõpuni ja vaatas akna taga möllavat tormi. Tema selja taga naeris Arne oma sõpradega millegi üle. Ent Mikael oli nii sügavalt mõtetesse vajunud, et ta ei kuulnud midagi ega pannud õieti tähelegi, kui Amir tema kõrvale istus ja värskeimat ilmaprognoosi tutvustama hakkas.
Ilm tõotas täiesti pööraseks keerata. Temperatuur langeb kümne miinuskraadini. Oodati selle aasta esimest lumesadu, ja ennustuse järgi ei kujune see sugugi meeldivaks või mõnusaks. Tuisk pidavat saabuma säärase tormiga, mida pole tükk aega nähtud.
„Orkaani mõõdu võib välja anda,” ütles Amir, ja Mikael, kes ikka veel ei kuulanud, vastas lühidalt:
„Tore.”
„Tore?”
„Jah … mida … igal juhul parem kui üldse ilma ilmata olla.”
„Tõsi küll. Kuidas sinuga on? Sa oleksid nagu vapustatud. Kas su kohtumine polnud suurem asi?”
„Ei, sellel ei olnud häda midagi.”
„Aga ometi kuulsid sa midagi vapustavat, eks?”
„Ma ei tea. Seis on praegu natuke segane. Ma kavatsen Millenniumist ära tulla.”
„Mina arvasin, et sa oled selle ajakirjaga kokku kasvanud.”
„Seda arvasin ka mina. Aga ilmselt on kõigel oma aeg.”
„Eks see nii vist ole jah,” ütles Amir. „Minu vana isa ütles alati, et ka igavestel asjadel on oma aeg.”
„Mida ta selle all mõtles?”
„Minu meelest igavest armastust. Ta ütles seda vahetult enne seda, kui ta mu ema maha jättis.”
Mikael turtsatas.
„Nojah. Igavene armastus ei ole ka minu kõige tugevam külg olnud. See-eest …”
„Jah, Mikael?”
„On üks naine, keda ma kunagi tundsin ja kes on minu elust praeguseks üsna kaua kadunud olnud.”
„Raske juhtum.”
„Jah, see on natuke eriline lugu. Aga nüüd sain temalt järsku elumärgi, vähemalt nii ma usun, ja võib-olla sellepärast ma jätsingi imeliku mulje.”
„Saan aru.”
„Nojah, ma peaksin vist hakkama nüüd koju minema. Kui palju ma võlgu olen?”
„Räägime sellest hiljem.”
„Tore, ole tubli, Amir,” ütles Mikael, möödus püsikundedest, kes vormistasid veel mõned kärmed kommentaarid, ja astus välja tormisele tänavale.
See oli surmalähedane kogemus. Tuuleiilid puhusid kehast otse läbi, ometigi seisis ta natuke aega tormi käes ja lasi vanadel mälestustel ennast kaasa viia, ta läks aeglaselt koju ja mingil põhjusel oli tal ukse avamisega raskusi. Tal tuli natuke aega võtmega lukuaugus lõgistada, tuppa jõudes viskas ta kingad jalast ära, istus arvuti ette ja hakkas otsima infot professor Frans Balderi kohta.
Aga ta ei suutnud kuidagi keskenduda ja selle asemel mõtles ta nagu palju kordi varem: kuhu see tüdruk küll kadus? Kui jätta kõrvale üks teade tema kunagiselt tööandjalt Dragan Armanskilt, siis polnud tema kohta sõnagi kuulda olnud. Nagu maa alla vajunud, ja ehkki nad elasid enam-vähem samas kandis, polnud ta näinud temast varjugi, küllap sellepärast oligi Linuse jutt talle niimoodi mõjunud.
Tegelikult võis Linuse juures tookord käia ka keegi teine. See oli võimalik, aga mitte eriti usutav. Kes veel peale Lisbeth Salanderi trambib inimestele isegi silma vaatamata sisse ja ajab nad oma kodust välja, näeb läbi nende arvutite kõige suuremad saladused ja heidab möödaminnes sääraseid lauseid nagu „Ma ei kavatse sinuga magada, isegi mitte natuke”? See pidi olema Lisbeth, ja Pipi, kas see polnud iseloomulik?
Fiskargatani korteriuksel oli silt S. Summa, ta mõistis väga hästi, et Lisbeth ei tahtnud kasutada oma õiget nime. Tema õige nimi oli saanud liigse tähelepanu osaliseks ja seostus suurte draamade ning hullumeelsete tegudega.
