Maad Marsist?» küsis Skyles, vaadates pliiatsiotsa.»
«Üheksa või kümne tunniga, ma arvan, mitte kauem.»
«Ahaa!» lausus seepeale Skyles, punastas seejärel ja liigutas põselihaseid. «Ma oleksin teile väga tänulik,» ütles ta meelitava viisakusega, «kui te usaldaksite mind ja suhtuksite tõsiselt meie intervjuusse.»
Loss asetas küünarnukid lauale ja mähkis ennast suitsupilvesse, ta silmad välgatasid läbi tubakasuitsu.
«Kaheksateistkümnendal augustil ligineb Mars Maale neljakümne miljoni kilomeetri kaugusele – selle vahemaa pean ma ületama. Millest ta koosneb? Esiteks – maakera atmosfääri kõrgus – seitsekümmend viis kilomeetrit. Teiseks – planeetidevahelise õhuta ruumi ulatus – nelikümmend miljonit kilomeetrit. Kolmandaks – Marsi atmosfääri kõrgus – kuuskümmend viis kilomeetrit. Minu lennu jaoks on tähtsad ainult need sada kolmkümmend viis kilomeetrit atmosfääri!»
Ta tõusis, pistis käed püksitaskutesse; ta pea kadus varju ja suitsu sisse, – valgustatud olid ainult paljas rind ja karvased käed küünarnukkideni üleskääritud käistega.
«Tavaliselt nimetatakse lennuks linnu, langeva lehe, lennuki lendu. Kuid see pole lend, vaid liuglemine õhus. Puhas lend – see on langemine, kui keha liigub edasi teda tõukava jõu mõjul. Näiteks – rakett, õhutühjas ruumis, kus puudub takistus, kus miski lendu ei sega, liigub rakett edasi üha kasvava kiirusega: seal võin ma vististi järele; jõuda valguse kiirusele, kui seda ei takista magnetilised jõud. Minu aparaat on ehitatud just raketi põhimõttel. Mul tuleb lennata Maa ja Marsi atmosfääris sada kolmkümmend viis kilomeetrit. Koos õhkutõusmise ja maandumisega kestab see poolteist tundi. Tund aega kulub minu arvates väljumiseks Maa külgetõmbejõu piirkonnast. Edasi, õhutühjas ruumis võin ma lennata ükskõik millise kiirusega. Kuid on olemas kaks ohtu: liiga suure kiiruse tagajärjel võivad lõhkeda veresooned, ja teiseks – kui ma tohutu kiirusega jõuan Marsi atmosfäärini, siis kokkupõrge õhuga kujuneb sääraseks, nagu tungiksin liiva sisse. Silmapilkselt muutub aparaat ja kõik, mis ta sees on, gaasiks. Tähtedevahelises ruumis lendavad ringi planeetide, sündimatute või hukkunud taevakehade riismed, õhku tungides põlevad nad silmapilkselt ära. Õhk kujutab endast peaaegu läbimatut soomust. Kuigi Maa peal on ta arvatavasti ükskord juba läbi löödud.»
Loss võttis käe taskust, pani laua peale, lambivalguse alla, ja surus sõrmed rusikasse.
«Siberis, igijääs, kaevasin ma välja mammuteid, kes olid hukkunud maapinna lõhedes. Nende hammaste vahel leidus rohtu, nad olid söönud seal, kus nüüd on jää. Ma maitsesin nende liha. Nad ei jõudnud lagunema hakata – nad jäätusid mõne päevaga, lumi tuiskas nad kinni. Arvatavasti toimus maakera telje nihkumine silmapilkselt. Maa põrkas kokku mõne taevakehaga või oli meil ehk teine kaaslane, väiksem kui kuu. Me tõmbasime ta ligi, ta langes Maa peale, purustas maakera koore ja nihutas maakera telje paigast. Võib-olla et just selle löögi tagajärjel häviski manner, mis asus Aafrikast läänes Atlandi ookeanis. Niisiis, selleks, et Marsi atmosfääri tungides mitte ära sulada, tuleb mul kiirusi tugevasti vähendada. Seepärast arvestan ma, et kogu lend õhutühjas ruumis kestab kuus-seitse tundi. Mõne aasta pärast muutub reis Marsile niisama lihtsaks nagu lend Moskvast New Yorki.»
Loss eemaldus laua juurest ja keeras lülitit. Lae all hakkasid susisema, lõid põlema kaarlambid. Skyles nägi laudseintel jooniseid, diagramme, kaarte; riiuleid optliste ja mõõduriistadega; stratonaudi ülikondi, konservihunnikuid, karusnahast rõivaid; kuuri nurgas paistis trepikesel teleskoop.
Loss ja Skyles astusid tellingute juurde, mis ümbritsesid metallkera. Skyles määras silma järgi kindlaks, et munakujuline aparaat oli vähemalt kaheksa ja pool meetrit kõrge ja kuus meetrit läbimõõdus. Keskkohal ümbritses teda terasvöö, mis oli koolutatud allapoole, aparaadi kesta poole nagu vihmavari – see oli langevarjupidur, mis suurendas aparaadi takistust läbi atmosfääri langemisel. Langevarju all paiknes kolm ümmargust ust – sissepääsuluuki. Kera alumine osa lõppes kitsa kaelaga. Kaela ümbritses kahekordne, massiivsest terasest erisuunaliselt kokkukeeratud ümmargune spiraal – see oli puhver, mis pehmendas kokkupõrget maapinnale langemisel … Kokkuneeditud kerapinnale pliiatsiga koputades hakkas Loss andma seletusi planeetidevahelise sõiduki üksikosade kohta. Aparaat oli ehitatud elastsest ja raskesti sulavast terasest, seest hästi kindlustatud kaarte ja kergete tugedega. See oli väline kest. Selle sees asetses teine kest, mis koosnes kuuest kummi, vildi ja naha kihist. Selle teise, tepitud nahkkesta sisemuses peitusid vaatlus- ja liiklusaparaadid – hapnikupaagid, kastid süsihappegaasi neelamiseks, õõnsad padjad instrumentide ja toiduainete jaoks. Vaatluseks olid ehitatud väliskestast väljaulatuvad erilised «silmad», mis kujutasid endist prismaliste klaasidega varustatud lühikesi metalltorusid.
Jõuallikas asus spiraaliga ümbritsetud kaelas. Käel oli valatud metallist, mis oli tugevam astronoomilisest pronksist. Kaela sisse olid puuritud vertikaalsed kanalid. Igaüks neist laienes ülaosas niinimetatud lõhkekambriks. Igasse kambrisse oli juhitud ühisest magneetost süüteküünal ja juhttoru. Nii nagu mootori silindritesse juhitakse bensiini, niisamuti juhiti lõhkekambritesse ultralidiiti – ülipeent pulbrit, haruldase jõuga lõhkeainet, mis oli leiutatud Petrogradis N. Tehase laboratooriumis. Ultralidiidi lõhkejõud ületas kõiki senituntud lõhkeaineid. Lõhkemiskoonus oli äärmiselt kitsas. Selleks, et lõhkemiskoonuse telg ühtiks aparaadi kaelas olevate vertikaalsete kanalite telgedega, juhiti lõhkekambritesse suunatav ultralidiit läbi magnetivälja. Selline oli üldjoontes liikumismehhanismi põhimõte: see oli rakett. Ultralidiidi tagavarast jätkus sajaks tunniks. Vähendades või suurendades lõhkemiste arvu sekundis võis reguleerida aparaadi õhkutõusmise ja langemise kiirust, alumine osa oli ülemisest märksa raskem, seepärast, sattudes planeedi külgetõmbejõu sfääri, pöördus aparaat alati kaelaga planeedi poole.
«Kelle kulul aparaat on ehitatud?» küsis Skyles.
Loss vaatas mõnevõrra imestunult talle näkku.
«Vabariigi kulul …»
Seejärel pöördusid Loss ja Skyles tagasi laua juurde. Pärast hetkelist vaikust küsis Skyles kõhklevalt:
«Kas te loodate Marsil elusolendeid leida?»
«Seda näen ma reede hommikul, üheksateistkümnendal augustil.»
«Ma pakun teile kümme dollarit reisikirjelduse iga rea eest. Avanss – kuus kahesajarealist joonealust, tšeki võite esitada väljamaksmiseks Stokholmi. Olete nõus?»
Loss hakkas naerma ja noogutas pead: ta oli nõus. Skyles istus lauanurga äärde tšekki välja kirjutama.
«Kahju, kahju, et teie ei taha minuga kaasa tulla: see on ju tegelikult nii lähedal – ligemal kui näiteks jalgsi minna Stokholmi,» lausus Loss piipu popsutades.
III. MATKAKAASLANE
Loss seisis, nõjatudes avatud värava posti vastu. Ta piip oli kustunud. Värava taga laius kuni Ždanovka kaldateeni hoonestamata maa-ala. Teisel pool jõge paistsid Peetri saarel kasvavate puude ähmased kontuurid. Nende taga oli pikkamisi kustumas nukravärviline loojangukuma. Ehavalgusest helenduvate servadega pikad pilved puhkasid rohekas taevameres nagu saared. Nende kohal kõrgus rohetav laotus. Seal süttisid mõned tähed. Vana Maa peal valitses vaikus.
Tööline Kusmin, kes oli ennest topsikus mennikut seganud, astus ka lähemale ja seisatas värava juures, heitis hõõguva paberossiotsa pimedusse.
«Raske on Maa pealt lahkuda,» sõnas ta vaikselt. «Isegi kodunt on raske lahkuda. Kui lähed külast sõidu peale, vaatad kümme korda tagasi. Tarel on õlgkatus peal, kuid ikkagi on see oma, kodukoht. Aga Maa pealt ära minna – ai-ai-ai …»
«Tee
