style="font-size:15px;"> «Kahju, et ma ära sõidan, muidu ajaksin selle taadinässiga tõsise jutu maha. See on kindlasti mõni endistest kohalikest, kes kolab öösiti ringi, manab, tahab välja süüa,»
«Aljoša, sa tuled minu juurde tagasi?»
«Kui ütlesin, et tulen, siis tähendab – tulen. Oh sind, rahutut, küll!»
«Kaugele sa sõidad?»
Gussev vilistas, noogutas lae poole ja silmadega naeratades valas kuuma teed alustassile.
«Lendan pilvede taha, nagu see eit.»
Maša laskis ainult pea longu. Gussev haigutas, hakkas ennast riidest lahti võtma. Maša koristas käratult nõud ja istus sokke nõeluma, tõstmata silmi. Kui ta voodi juurde astus, Gussev juba magas pannud käe rinnale ja sulgenud rahulikult silmad. Üle Maša põskede veeresid pisarad, sest mees oli talle nii väga kallis ja ta igatses nii väga mehe mässulise südame järele: «Kuhu ta lendab, mida otsib?»
Koidikul Maša tõusis, puhastas mehe rõivad, pani puhta pesu kotti. Gussev ärkas. Jõi teed, naljatas, silitas Maša põske. Jättis naisele raha – suure paki. Heitis koti selga, seisatas lävel ja suudles Mašat. Nii ei saanudki naine teada, kuhu ta sõitis.
V. LENNU ALGUS
Lossi töötoa ette hoonestamata maa-alale hakkas kogunema inimesi: Nad tulid kaldateelt, ruttasid Peetri saare poolt, kogunesid gruppidesse, silmitsesid madalat päikest, mis heitis pilvede vahelt alla laia kiirtevihu. Algasid kõnelused:
«Mispärast rahvas koguneb – kas keegi on tapetud või?
«Kohe lendavad Marsile.»
«Ennäe, milleni oleme jõudnud, see veel puudus!»
«Mis te seletate? Kes lendab?
«Võeti vanglast kaks bandiiti, pannakse teraskuuli ja saadetakse Marsile, katseks.»
«Ärge luisake, tõepoolest!»
«Küll on kaabakad, neil pole inimestest kahju! …»
«See tähendab, keda te «nende» all mõtlete?»
«Teie, kodanik, ärge kohe külge hakake.»
«Muidugi on see mõnitamine.»
«Küll on loll rahvas, jumala eest!»
«Mispärast rahvas on loll? Millest te seda arvate?»
«Teid ennast peaks nende sõnade pärast sinna saatma.»
«Jätke, seltsimehed. Siin toimub tõepoolest ajalooline sündmus, aga teie ajate tont teab missugust jama.»
«Aga mis eesmärgiga Marsile saadetakse?»
«Vabandust, praegu keegi rääkis siin: nad olevat ainuüksi agitatsioonilist kirjandust kakskümmend viis puuda peale laadinud.»
«See on ekspeditsioon.»
«Mida tooma?»
«Kulda.»
«Täiesti õige – kullafondi täiendamiseks.»
«Kui palju kavatsetakse tuua?»
«Piiramatul hulgal.»
«Kodanik, kaua me peame veel ootama?»
«Niipea kui päike loojub, lendavad nad õhku …»
Videvikuni kostis kõnekõminat, kestsid mitmesugused jutuajamised rahva hulgas, kes ootas ennenägematut vaatepilti. Vaieldi, tülitseti, kuid keegi ära ei läinud. Purpurne tuhm loojangukuma levis üle poole taeva. Siis jõudis kohale Kubermangu Täitevkomitee suur auto, sõitis pikkamisi rahvamurrust läbi. Kuuri aknad lõid seestpoolt valgeks. Inimesed jäid vait, nihkusid ligemale.
Säravate neediridadega kaetud munakujuline aparaat seisis igast küljest avatud kuuri keskel väikese kallakuga tsementalusel. Ta rombikujuliselt tepitud kollasest nahast heledasti valgustatud sisemus paistis läbi ümmarguse luugiava.
Lossil ja Gussevil olid juba jalas viltsaapad, seljas lambanahksed pihtkasukad, peas nahast lendurimütsid. Täitevkomitee liikmed, akadeemikud, insenerid ja ajakirjanikud ümbritsesid aparaati. Lahkumiskõned olid juba peetud, ülesvõtted tehtud. Loss tänas saatjaid tähelepanu eest. Ta nägu oli kahvatu, silmad otsekui klaasistunud. Ta kaisutas Hohlovi ja Kusmini. Heitis pilgu kellale:
«On aeg!»
Saatjad jäid vaikseks. Gussev kortsutas kulmu ja puges luugist sisse. Aparaadi sees istus ta nahkpadjale, kohendas mütsi ja pihtkasukat.
«Astu mu naise juurde sisse, ära unusta!» hüüdis ta Hohlovile ja kortsutas kõvasti kulmu.
Loss viivitas ikka veel, vaadates oma jalge ette maha. Seejärel tõstis pea ning ütles kumedavõitu erutatud häälega:
«Ma arvan, et maandun õnnelikult Marsil. Olen veendunud, et juba mõne aasta pärast hakkavad sajad õhulaevad kihutama tähtedevahelises maailmaruumis. Ikka ja jälle tõukab meid tagant otsiv vaim. Kui aga me peaksime hukkuma, siis pidage meeles, seltsimehed: olgu elu ükskõik kui hea, olgu saavutused ükskõik kui suured, ärge iialgi rahulduge sellega, minge ikka ja alati edasi, kaugete eesmärkide poole.»
Loss lõpetas, heitis pilgu saatjatele. Tõmbas mütsi silmadele:
«Nägemiseni, seltsimehed, palun eemalduda aparaadi juurest võimalikult kaugemale …»
Samal silmapilgul hüüdis Gussev luugiavast:
«Seltsimehed, ma annan edasi nendele Marsi peal palava tervituse Nõukogude Vabariigilt. Kas volitate mind selleks?»
Rahvahulk lõi sumisema. Kostis käteplaginat.
Loss pöördus ümber, ronis luugist, sisse ja tõmbas luugi otsekohe enda järel tugevasti kinni. Saatjad ruttasid trügides ja erutatult mõtteid vahetades kuurist välja platsile rahva sekka. Keegi venitas pikalt:
«Ettevaatust, minge eemale, heitke maha!»
Tuhanded inimesed vahtisid nüüd hinge kinni pidades kuuri ruudukujuliste valgustatud akende poole. Seal valitses vaikus. Vaikne oli ka väljal. Nii möödus mõni minut. Paljud inimesed heitsid maha. Järsku hirnatas heledasti kusagil eemal hobune. Keegi hüüdis võika häälega: «Tasem!»
Kuurist kostis kõrvulukustavat mürinat ja raginat. Otsekohe järgnesid sellele veelgi valjemad, tihedamad paugud. Maapind vappus. Kuuri katuse kohale kerkis aparaadi tömp metallist nina ning mattus suitsu- ja tolmupilve. Ragin muutus valjemaks. Must aparaat ilmus tervenisti katuse kohale ja jäi otsekui jõudu kogudes õhku rippuma. Lõhkemised sulasid ühte pidevaks ulgumiseks ja nelja sülla pikkune muna tõusis poolviltu nagu rakett rahvamurru kohale, suundus läände, joonistades taevalaotusse tulejoone, ning kadus tuhmi purpuriga värvitud pilvedesse.
Alles siis kostis rahvahulgast kisa, lendasid õhku mütsid; inimesed pistsid jooksma, piirasid kuuri sisse.
VI. MUSTENDAVAS TAEVALAOTUSES
Loss kruvis sissepääsuluugi kinni, istus Gussevi
