vahel kasvas grupp madalaid, laiaharulisi, lamedate latvadega hallikaspruune puid. Nende oksad olid jändrikud ja kõvad, lehestik meenutas peent sammalt, tüved olid soonelised ja pahklikud. Salu serval rippusid puude vahel okkalise võrgu jäänused.
Mehed astusid metsatukka, Gussev kummardus ja lükkas jalaga – põrmu seest veeres välja vigastatud inimpealuu, selle hammaste vahel läigatas metall. Siin oli umbne. Tuuletus leitsakus langesid alla sammaldunud okste ähmased varjud. Mõne sammu järel sattusid nad taas kumerale kettale, mis oli kruvitud ümmarguse metallkaevu servade külge. Metsatuka lõpus paistsid varemed – nagu plahvatuse läbi segipaisatud paksud telliskivimüürid, kiviprügimäed, metalltalade kooldunud otsad.
«Majad on õhku lastud, Mstislav Sergejevitš,» lausus Gussev. «Paistab, et siin on nad kõvasti ragistanud. Neid tükke me tunneme.»
Prahihunnikule ilmus suur ämblik ja jooksis alla mööda purunenud müüri serva. Gussev tulistas. Ämblik hüppas kõrgele üles ja langes seejärel selili maha. Otsekohe jooksis teine ämblik maja tagant puude poole, paisates õhku pruuni tolmu, sattus okkalisse võrku ja hakkas selles siplema, sirutades välja oma jalgu.
Metsatukast läksid Loss ja Gussev kingule ning laskusid siis teise salu poole, sinna, kus paistsid eemalt tellistest hooned ja üks teistest kõrgem kivimaja, mis olid kõik lamedate katustega. Kingu ja asula vahel olid näha jälle mõned kettad. Loss osutas nendele ja ütles:
«Tõenäoliselt on need veevärgi-, pneumaatiliste torude ja elektrijuhtmete kaevud. Näib, et see kõik on maha jäetud.» Nad ronisid üle okkalise võrgu, läksid metsatukast läbi ja jõudsid kiviplaatidega sillutatud avarasse õue. Selle lõpus paistis ebatavalise ja sünge arhitektuuriga maja. Ta siledad müürid läksid ülespoole kitsamaks ja lõppesid verimustast kivist massiivse karniisiga. Müürides leidusid pikad kitsad ja sügavad aknaavad nagu praod. Kaks soomustega kaetud, ülespoole peenemaks muutuvat sammast kandsid sissekäigu kohal pronksist bareljeefi – suletud silmadega puhkavat kuju. Lamedad astmed, mis asetsesid piki maja ühesa otsast teiseni, viisid madalate massiivsete uste juurde. Ronitaimede kuivanud väädid rippusid tumedate müüriplaatide vahel. Maja sarnanes suure hauakambriga.
Gussev katsus metallust õlaga lahti lükata. Surus peale – uks andis kriuksudes järele. Nad läbisid pimeda esiku ja astusid kõrgesse saali. Läbi kupliklaaside tungis sellesse valgust. Saal oli peaaegu tühi. Mõned ümberlükatud tabretid, tolmuse musta värvi linaga kaetud madal laud, kivipõrandal purunenud nõud, ukse lähedal mingisugune imeliku kujuga masin või seadeldis, mis koosnes ketastest, keradest ja metallvõrgust – kõik olid tolmukihiga kaetud.
Ähmane valgus langes kuldselt sädelevatele kullakatele seintele. Ülal ääristas neid lai mosaiikvööt. See kujutas nähtavasti ajaloosündmusi: kollanahaliste olevuste võitlust punanahksetega, merevoogusid neisse vööni vajunud inimese kujuga, sedasama kuju lendamas tähtede vahel, lahingustseene, metsloomade kallaletunge, karjustest aetavaid, imelike loomade karju, olustiku-, jahi-, tantsu-, sündimise ja matusepilte. See sünge mosaiikvööt ühines ukse kohal, kujutades seal tohutu suure reservuaari ehitamist.
«Imelik, imelik,» kordas Loss, ronides diivanitele, et mosaiiki paremini näha, «kõikjal ikka kordub see huvitav joonis, mis kujutab inimese pead. Teate, see on vägagi imelik.»
Selle ajaga avastas Gussev seinas vaevumärgatava ukse, see avanes sisetrepi poole, mis viis ähmasest valgusest üleujutatud laia võlvkäiku.
Seinte ääres ja käigu orvades seisid kivist ja pronksist raidkujud: torsod, pead, maskid, vaasikillud. Marmori ja pronksiga kaunistatud portaalide kaudu pääses siit siseruumidesse.
Gussev vaatas sisse madalatesse, seiskunud õhuga täidetud, nõrgalt valgustatud külgmistesse tubadesse. Ühes neist leidus kuivanud bassein, selles vedeles kõngenud ämblik. Teises – kildudeks löödud peegel, mis oli moodustanud ühe seina, põrandal – hunnik pehkinud riideräbalaid, ümberkukkunud mööbel, kappides – rõivajäänused.
Kolmandas toas paistis poodiumil kõrge kumera lae all, kust langes alla valgust, lai ase. Sellelt rippus poolest saadik alla marsielaniku luukere. Kõikjal võis märgata ägeda võitluse jälgi. Nurgas konutas poolistukil teine luukere.
Siin leidis Gussev prahi seest mõned esemed vermitud raskest metallist, mis olid nähtavasti ehted, naiste tarbeasjad, ja lisaks veel väikesed nõud värvilisest kivist. Ta võttis luukere pehkinud rõivaste pealt ketikesega ühendatud kaks suurt tumekuldset kivi, mis näisid helendavat.
«Läheb vaja,» ütles Gussev, «kingin Maškale …»
Loss uuris koridoris raidkuju. Marsielanike teravaninaliste peade, merekoletiste, värvitud maskide ja kokkukleebitud vaaside hulgas, mis nii imelikult sarnanesid oma kontuuride ja mustri poolest etruskide amforatega, köitis ta tähelepanu suur rinnakuju. See kujutas alasti naist sassis juuste ja tigeda ebasümmeetrilise näoga. Pea ümber oli tal tähtedest koosnev kuldne võru, mis läks lauba kohal üle peeneks parabooliks, mille sees asusid kaks kuuli: üks oli rubiinpunane ja teine tellisevärvi.
Võimuka näo joontes oli midagi erutavalt tuttavat, mis kerkis esile sõnakuulmatust mälust. Raidkuju kõrval seinas mustendas väike võretatud nišš. Loss pistis sõrmed varbade vahelt läbi, kuid võre ei andnud järele. Ta süütas tiku ja nägi nišis pehkinud padjakesel kuldset maski. See kujutas laiade põsenukkidega mehe nägu rahulikult suletud silmadega. Kuukujuline suu oli naerul. Nina oli terav, konksjas. Otsaesisel kulmude vahel oli muhk, mis meenutas suurendatud kiilisilma. See oli sama pea, mida kujutas mosaiik esimeses saalis.
Loss põletas ära pool karpi tikke, uurides erutatult kummalist maski. Veidi aega enne äralendu maakeralt oli ta näinud ülesvõtteid taolistest maskidest, mis olid hiljuti välja kaevatud hiigellinnade varemete vahelt Nigeri kallastel, selles Aafrika osas, kus nüüd arvatakse leiduvat jälgi kadunud saladusliku rassi kultuurist.
Üks külgmistest ustest koridoris oli paokil. Loss astus piklikku, väga kõrgesse tuppa, kus olid kaitsevõrega piiratud rõdud. All ja ülal rõdudel seisid lamedad kapid ja riiulid, mis olid täis väikesi pakse köiteid. Sissepressitud mustrite ja kullaga kaunistatud köiteseljad kulgesid ühetaoliste ridadena piki halle seinu. Kappides seisid metallsilindrid, mõnedes neist nahk- ja puukaantega hiiglasuured raamatud. Kappide otsast, riiulitelt, raamatukogu pimedatest nurkadest vahtisid kivist silmadega õpetatud marsielanike kortsulised paljad pead. Toas leidus siin-seal mitu sügavat istet ja mitu peenikeste jalgadega kasti, mille kõrval olid ümmargused ekraanid.
Hinge kinni pidades silmitses Loss seda roiskumise ja hallituse järgi lehkavat varakambrit, kus raamatutesse talletatuna vaikis Marsist ülekäinud aastatuhandete tarkus. Ta astus ettevaatlikult riiuli juurde ja avas mõne raamatu. Nende paber oli rohekas, kiri geomeetrilise kujuga, värvilt mahe pruun. Ühe raamatutest, kus leidus masinate jooniseid, pistis Loss tasku, et vabal ajal läbi vaadata. Selgus, et metallkestadesse olid pandud kollased silindrikesed, mis klõbisesid nagu luu, kui Loss küünega nende vastu koputas; nad sarnanesid fonograafil silindritega, kuid nende pind oli sile nagu klaas. Üks niisugustest silindritest lebas ekraaniga varustatud kastil. Nähtavasti oli see valmis pandud kasutamiseks ja maja hävimise ajal maha jäetud.
Seejärel avas Loss musta kapi, võttis sealt umbropsu ühe kerge paksu raamatu, mis oli nahka köidetud ja tõukudest puretud, ning pühkis selle ettevaatlikult käisega tolmust puhtaks. Kollakad vanad lehed kujutasid endast lõõtsana kokkukeeratud pidevalt ülalt alla kulgevat paberilinti. Need üksteise küljes olevad leheküljed olid kaetud küünesuuruste värviliste kolmnurkadega. Kolmnurgad järgnesid üksteisele vasakult paremale ja ka vastassuunas ebaühtlaste joontena vahel allapoole langedes, vahel kokku põimudes. Nende kontuurid ja värvid muutusid järjest. Mõne lehekülje järel ilmusid kolmnurkade vahel nähtavale värvilised rõngad, mille kuju ja värvus vaheldus samuti.
Kolmnurgad
