vehklesid kaks kõverat liikuvat tiiba. Nende all, lendaja ees tiirles hall ketas, nähtavasti propeller. Sadula taga paistis kahvlikujuliselt hargnevate roolidega saba. Kogu aparaat oli kuiv ja elastne nagu elav olevus.
Samal silmapilgul sukeldus aparaat alla ja lendas mõnda aega päris põllu kohal – üks tiib all, teine üleval. Ilmus nähtavale marsielaniku pea, mis oli kaetud munakujulise pika nokaga mütsiga. Silmade ees olid prillid. Nägu oli tellisevärvi, kitsas, kortsuline, terava ninaga. Ta ajas suurt suu ammuli ja piiksus midagi. Seejärel vehkis õige kiiresti tiibadega, maandus, jooksis mööda põldu ja hüppas inimestest umbes kolmekümne sammu kaugusel sadulast maha.
Marsielanik oli keskmise kasvuga inimese suurune, seljas oli tal kollane lai kuub. Kuivetud jalad olid üleni tugevasti sisse mähitud. Ta näitas pahaselt mahamurtud kaktustele. Ent kui Loss ja Gussev talle lähemale astusid, hüppas ta kähku sadulasse, ähvardas sealt pika sõrmega, tõusis peaaegu hoovõtuta õhku, kuid laskus otsekohe jälle maha ning hakkas taas kisama kiunuva peene häälega, osutades murtud taimedele.
«Naljavend, vihastas,» lausus Gussev ja hüüdis marsielanikule: «Mis sa karjud, pagana sunnik! Kihuta siia, ega me sulle liiga tee.»
«Aleksei Ivanovitš, jätke kirumine, ta ei mõista ju vene keelt. Istuge, muidu ta ligi ei tule.»
Loss ja Gussev istusid kuumale maapinnale. Loss näitas, et ta tahab juua ja süüa. Gussev süütas paberossi, sülitas. Marsielanik silmitses neid mõnda aega ja jättis kisamise kuid ähvardas ikka veel pahaselt pika pliiatsikujulise sõrmega. Seejärel vallandas sadula küljest koti, viskas selle meeste poole, tõusis siis ringeldes õige kõrgele ja lendas kiiresti põhja poole ning kadus silmapiiri taha.
Kotis leidus kaks metallkarpi ja lapergune pudel mingi vedelikuga. Gussev avas karbid, ühes oli vänge lõhnaga želee, teises rahat-lukumiga sarnanevad sültjad tükikesed. Gussev nuusutas.
«Ptüi, näe, mida söövad!»
Ta tõi aparaadi seest toidukorvi, korjas kokku kuivi kaktusetükke ja süütas nad põlema. Tõusis nõrka suitsu, kaktused hõõgusid ainult, kuid kuumust oli palju. Nad soojendasid topsi soolalihaga, laotasid toidud puhtale rätikule. Sõid aplalt, sest alles nüüd tundsid nad talumatut nälga.
Päike seisis pea kohal, tuul vaibus, ilm oli kuum. Mööda ruugeid künkaid roomas lähemale paljujalgne loomake … Gussev viskas talle kuivikutükikese. Loomake tõstis omal kolmnurkse sarvilise pea ja justkui kangestus.
Loss küsis Gussevilt paberossi ja heitis pikali; suitsetas käsipõsakil ja muheles.
«Aleksei Ivanovitš, kas te teate, kui kaua me söömata olime?»
«Eile õhtust saadik, Mstislav Sergejevitš, ma sõin enne õhkutõusmist kõhu kartuleid täis.»
«Me olime teiega söömata, kallis sõber, kakskümmend kolm või kakskümmend neli päeva.»
«Kui palju?»
«Eile oli Petrogradis kaheksateistkümnes august, aga täna on Petrogradis üheteistkümnes september – vaat, missuguseid imesid juhtub.»
«Seda ma ei mõista, Mstislav Sergejevitš, kiskuge mul kas või pea otsast ära.»
«Seda ei mõista õieti minagi, kuidas see just nii on. Me lendasime välja kell seitse. Praegu on aga, nagu näete, kell kaks pärast lõunat. Üheksateistkümne tunni eest me lahkusime Maa pealt selle kella järgi. Kuid tolle kella järgi, mis jäi mul töökotta, on möödunud ligi kuu aega. Te olete vististi märganud – kui te sõidate rongis ja magate ja kui rong peatub, siis te ärkate üles ebameeldivast tundest või tunnete unes rõhumist. See tuleb sellest, et kui vagun peatub, siis kogu teie keha tajub kiiruse vähenemist. Te lamate sõitvas vagunis, seepärast tuksub te süda ja te kell käib kiiremini, kui te lamaksite seisvas vagunis. Vahe on raskesti märgatav, sest kiirused on väga väikesed. Hoopis teine asi aga on meie lend. Pool teed lendasime meie peaaegu valguse kiirusega. Siin on vahe juba märgatav. Südametuksumine, kella käik, keharakkude osakeste võnkumine ei muutunud üksteise suhtes, kuni me lendasime õhutühjas ruumis, moodustasid ühise terviku aparaadiga, kõik liikus temaga ühises rütmis. Ent kui aparaadi kiirus ületas viissada tuhat korda kehade liikumise normaalset kiirust Maa peal, siis minu südamelöögid, üks löök sekundis, kui arvestada aparaadis oleva kella järgi, kiirenesid viissada tuhat korda, see tähendab – mu süda lõi lennu ajal viissada tuhat korda sekundis, arvestades Petrogradi jäänud kella järgi. Mu südamelöökide järgi, minu taskus oleva kronomeetri osutite, liikumise järgi, kogu mu keha tajumise järgi olime teel üheksateist tundi. Ja need olid tõepoolest üheksateist tundi. Kuid Petrogradi elaniku südamelöökide järgi, arvestades Peeter-Pauli peakiriku kella osuti liikumist, on meie lennu algusest möödunud üle kolme nädala. Edaspidi võib ehitada suurem aparaat, varustada see pooleks aastaks toidu-, hapniku- ja ultralidiidi tagavaraga ning teha ettepanek mõnele veidrikule: teil ei meeldi elada meie ajal – kas te ei tahaks elada saja aasta pärast? Selleks on vaja ainult varuda kannatust pooleks aastaks ja istuda selles karbis, kuid – milline elu ootab! Te hüppate sajandist üle. Ja niisuguseid inimesi tuleb saata valguse kiirusega pooleks aastaks tähtedevahelisse ruumi. Nad tunnevad seal igavust, kasvavad habemesse, kui aga jõuavad tagasi Maa peale, on seal juba kuldne ajastu. Ja kõik see sünnib kord tõepoolest nõnda.» Gussev ohkas, laksatas keelt ja aina imestas:
«Mstislav Sergejevitš, mis te arvate selle joogi kohta – ega me ennast ära ei mürgita?»
Ta tõmbas marsielaniku plaskust hammastega prundi välja, proovis vedelikku keele peal, sülitas: juua võib! Võttis mõne lonksu, kääksatas.
«Meie madeira moodi.»
Nüüd proovis ka Loss; vedelik oli paks, magusavõitu, tugeva lillelõhnaga. Nad jõid proovides poole plaskut tühjaks. Soontes levis soojus ja eriline kerge jõutunne, pea aga jäi selgeks.
Loss tõusis, ringutas, ajas enda sirgu – tal oli nii hea, kerge ja imelik olla selle teistsuguse taeva all, fantastiline une ja kummaline tunne valdas teda. Talle näis, nagu olekski tähtede ookeani lainetemurd ta siia toonud, nagu oleks ta uuesti sündinud uueks, tundmatuks eluks.
Gussev viis toidukorvi aparaadi sisse, kruvis luugi kõvasti kinni ja lükkas mütsi kuklasse.
«Päris tore, Mstislav Sergejevitš, ei ole kahju, et siia sõitsime.»
Nad otsustasid jälle kaldale minna ja õhtuni künklikul tasandikul ringi hulkuda. Lõbusalt vesteldes sammusid nad kaktuste vahel, vahetevahel hüppasid pikkade kergete hüpetega nendest üle. Varsti hakkasid läbi tihniku valendama kaldanõlvaku kivid.
Järsku Loss peatus. Vastikusejudin jooksis üle selja. Kolme sammu kaugusel, päris maa ligi, vahtisid neid lopsakate lehtede tagant suured, otsekui hobuse silmad, mida pooleldi katsid rusked laud. Vahtisid ainiti metsiku raevuga.
«Mis teiega juhtus?» küsis Gussev ja märkas samuti silmi. Pikemalt järele mõtlemata tulistas ta neid otsekohe, õhku paiskus tolmu. Silmad kadusid. «Ennäe, mihuke rämps!» Gussev pöördus ja tulistas veel kord suurtel ämblikujalgadel kiiresti põgenevat hallikaspruuni, harvade vöötidega kaetud rasvast keha. See oli tohutu suur ämblik, milliseid esineb Maa peal ainult sügavate merede põhjas. Ta pages tihnikusse.
IX. MAHAJÄETUD MAJA
Kanali kaldalt lähema saluni läksid Loss ja Gussev mööda kõrbenud hallikaspruuni tolmust maapinda, hüppasid üle varisevate kitsaste kanalite, sammusid ringi ümber kuivanud tiikide. Siin-seal paistsid poolummistunud nõvades liiva sees praamide roostetanud kered.
Mõnes
