tume mürts – seesama esimene mürin, mis pani võpatama platsil tuhandeid inimesi. Pööras teist reostaati. Kõmav ragin jalge all ja aparaadi rappumine muutusid nõnda tugevaks, et Gussev haaras istmest kinni ja ajas silmad pungi. Loss lülitas sisse mõlemad reostaadid. Aparaat sööstis edasi. Tõuked muutusid sujuvamaks, võbin jäi vähemaks.
«Tõusime õhku!» hüüdis Loss.
Gussev pühkis näolt higi. Oli muutunud palavaks. Kiirusemõõtja näitas viiskümmend meetrit sekundis, osuti liikus üha edasi. Aparaat lendas mööda puutejoont, vastassuunas Maa pöörlemisele. Tsentrifugaaltung kandis teda kõrvale ida poole. Arvestuste kohaselt pidi aparaat saja kilomeetri kõrgusel püstuma ja lendama edasi diagonaali mööda.
Jõuallikas töötas ühtlaselt, tõrgeteta. Loss ja Gussev nööpisid kasukaid lahti, lükkasid mütsid kuklasse. Elekter oli ära kustutatud ja kahvatu valgus tungis läbi vaatlustorude klaaside. Püüdes nõrkusest ja algavast peapööritusest jagu saada, laskus Loss põlvili ning vaatas läbi «silma» kaugenevat Maad. Too laius tohutu suure, ääretu, nõgusa kausina ja näis sinkjashall. Siin-seal paistsid ta peal pilveribad nagu saared. See oli Atlandi ookean.
Aegamisi muutus kauss väiksemaks ja vajus allapoole. Ta parempoolne serv hakkas hõbedaselt helenduma, vastasservale langes vari. Ja varsti näis kauss juba kerana, mis lendas sügavikku.
Gussev, kes oli liibunud teise «silma» vastu, ütles:
«Jumalaga, emake Maa, on tükk aega sinu peal elatud ja verekest valatud.»
Ta ajas enda püsti, kuid järsku lõi vaaruma ja langes padjale. Rebis oma kaelust:
«Suren, Mstislav Sergejevitš, jõudu ei ole enam.»
Loss tundis: süda peksles üha kiiremini ja kiiremini, varsti ei tuksunud enam, vaid võbises valusalt. Veri tuikas meelekohtades. Silmade ees läks mustaks. Ta roomas kiirusemõõtja juurde. Osuti kerkis tormiliselt, näidates uskumatut kiirust. Õhukiht oli lõppemas. Külgetõmbejõud vähenes. Kompass näitas, et Maa asus otse all. Aparaat võttis iga sekundiga kiirust juurde, pöörase kiirusega sööstis ta jäisesse maailmaruumi.
Suure vaevaga, küünte purunedes suutis Loss avada oma kasuka kaeluse, – ta südametegevus lakkas. Loss oli juba ette aimanud, et aparaadi ja selles asuvate kehade edasiliikumine muutub niivõrd kiireks, et toimub märgatav muudatus südametegevuses, vereringes ja ainevahetuses, kogu keha elurütmis; seda ette nähes oli ta ühendanud ühe güroskoobi (neid oli aparaadis kaks) kiirusemõõtja elektrijuhtmete abil paakide kraanidega, mis pidid vajalikul silmapilgul välja laskma suurel hulgal hapnikku ja ammoniaaksoola.
Loss toibus esimesena. Rinnus oli terav valu, pea pööritas, süda surises nagu vurr. Mõtted ilmusid ja kadusid – ebaharilikud, kiired ja selged. Liigutused olid kerged ja täpsed. Loss sulges üleliigsed paakidekraanid ja heitis pilgu mõõtjale. Aparaat liikus edasi ligi viissada kilomeetrit sekundis. Oli valge. Ühe vaatlustoru kaudu tungis otsejoones sisse silmipimestav päikesekiir. See valgustas Gussevit, kes lamas selili, hambad irevil, klaasistunud silmad koobastest välja tungimas.
Loss pistis ta nina alla nuusksoola. Gussev ohkas sügavasti, ta silmalaud võpatasid. Loss haaras tal kaenla alt kinni ja püüdis teda üles tõsta, kuid Gussevi keha jäi rippuma nagu õhupõis. Loss laskis käed lahti – Gussev vajus pikkamisi põrandale, sirutas õhus jalad välja, kergitas küünarnukid üles, – istus nagu vee sees ja vahtis ringi: «Mstislav Sergejevitš, kas ma olen purjus?» Loss käskis teda üles ronida ja toimetada vaatlust ülemiste «silmade» kaudu. Gussev tõusis, vaarus korra, võttis õige suuna ja ronis mööda aparaadi siledat seina nagu kärbes, klammerdudes tepitud vooderdusse. Liibus «silma» vastu.
«Pilkane pimedus, Mstislav Sergejevitš, mitte midagi pole näha.»
Loss kattis tumeda klaasiga päikese poole pööratud okulaari. Hiiglasuure hatuse kerana rippus selgesti nähtav Päike tühjas pimeduses. Kahel pool teda laiusid kaks valguskogu nagu tiivad. Tihedast tuumast eraldus fontään ja vajus seenekujuliselt laiali – parajasti oli just periood, millal võis tähele panna suuri päikeselaike. Kaugemal heledast tuumast paistsid zodiaaktiibadest veelgi kahvatumad helendavad tuleookeanid, mis olid Päikesest eemale paisatud ja mis pöörlesid ta ümber.
Suure vaevaga kiskus Loss end lahti sellest vaatepildist – universumi elukandvast tulest. Kattis okulaari kupliga. Muutus pimedamaks. Ta ligines «silmale», mis asus valgustamata küljel. Seal oli pime. Loss pööras okulaari ja ta vaatevälja ilmus rohekas tähekiir. Seejärel tuli «silmas» nähtavale helesinine selge ja tugev kiir – see oli Siirius, taevateemant, põhjataeva heledaim täht.
Loss roomas kolmanda «silma» juurde. Pööras okulaari, vaatas, pühkis seda taskurätikuga. Vaatas teraselt. Süda tõmbus kokku, juuste juured peas muutusid tundlikuks. Päris lähedal hõljusid pimeduses ebaselged udulaigud.
Gussev ütles rahutult: «Mingisugune asi lendab meie kõrval.» Udulaigud vajusid pikkamisi allapoole, muutusid selgemaks ja heledamaks. Tulid nähtavale katkevad hõbedased jooned, niidid. Siis hakkas paistma kaljuse mäeharja sakiline selge kontuur. Nähtavasti lähenes aparaat mingile taevakehale, sattus ta külgetõmbejõu sfääri ja hakkas satelliidina tiirlema ta ümber.
Väriseva käega leidis Loss kobamisi üles reostaatide regulaatorid ja pööras neid viimse võimaluseni, riskides aparaati õhku lasta. Jalgealune hakkas mürisema ja võdisema. Udulaigud ja säravad hatused servad eemaldusid kiiresti allapoole. Valgustatud pind kasvas suuremaks, ligines. Nüüd võis juba selgesti näha kaljudest langevaid teravaid, pikki varje – need kulgesid üle kõleda elutu tasandiku.
Aparaat lendas kaljude poole, need olid päris ligidal, valgustatud külje pealt päikesest. Loss mõtles (teadvus oli rahulik ja selge): sekundi pärast – aparaat ei jõua pöörduda kaelaga massi poole, mis teda enese külge tõmbab, sekundi pärast järgneb surm.
Selle sekundi murdosa vältel märkas Loss elutul tasandikul kaljude vahel astanguliste tornide varemeid … Seejärel libises aparaat üle paljaste mäetippude … Kuid seal, teisel pool mäetippe, oli järsak, sügavik, pimedus. Sakilisel püstloodis järsakul läigatasid metallsooned. Ja purunenud tundmatu planeedi tükk jäi kaugele maha, jätkas oma elutut teekonda lõpmatusse. Aparaat kihutas taas keset musta taevakõrbet.
Järsku hüüdis Gussev: «Justkui mingi kuu on meie ees!»
Ta pöördus, eraldus seinast ning jäi õhku rippuma, tõmbus konna kombel siruli ja sosinal kirudes püüdis seina juurde ujuda. Loss eraldus põrandast ja jäi samuti õhku hõljuma, hoides «silma» toruotsast kinni, ning vaatles Marsi hõbejat silmipimestavat ketast.
VII. LASKUMINE
Hõbedane, siit-sealt pilvekestega kaetud Marsi ketas kasvas silmanähtavalt. Pimestavalt säras lõunapooluse jäälaik. Sellest allpool laius kooldunud udukogu. Idas ulatus see ekvaatorini, keskmise meridiaani läheduses kerkis ülespoole, piirates laugjalt heledamat pinda, ja hargnes kaheks, moodustades ketta lääneserval teise neeme.
Piki ekvaatorit paiknesid – see oli selgesti näha – viis tumedat täppi, viis ümmargust laiku. Teed olid ühendatud sirgjoontega, mis kujutasid kaht võrdkülgset ja üht võrdhaarset kolmnurka. Idapoolse kolmnurga alust piiras korrapärane kaar. Selle keskpaigast kuni äärmise läänepoolse punktini kulges teine poolring. Mõned jooned, punktid ja poolringid olid laiali pillatud nii lääne kui ka ida poole sellest ekvatoriaalgrupist. Põhjapoolust varjas pimedus.
Loss silmitses ahnelt seda joontevõrku: siin nad on, need geomeetriliselt korrapärased, arusaamatud Marsi kanalid, mis alatasa muutusid ja astronoomidele palju peamurdmist valmistasid. Loss märkas nüüd selle
