näiteks pealkiri „Minu ilus eksiil Eestis“: see on loomulikult irooniline, aga kui ma eelmisele kogumikule pealkirja valisin, tundsin millegipärast, et selles peab olema sõna „eksiil”…
Meie väärastunud arusaamad pole kindlasti täielikult meie enda süü: kommunistliku partei propaganda töötas Lääne-Euroopas teatud perioodil paraku väga hästi. Siiski tunnistan, et Gerli ja Priidu meelepaha on osaliselt põhjendatud. Sõnad põlistavad mõtteviise ja reaalsusi.
Mulle ikkagi meeldib mu raamatu pealkiri. Aga olen nõus, et me võiksime siiski natuke hoolikamad olla kui Sir Elton John, kes laulis oma hitti „Nikita”, arvates, et tegu on tavalise kena vene naisenimega…
Eestiga kõige sarnasem riik – Sloveenia
„Tallinn on nagu Praha pärast neutronpommi plahvatust! “See lihtsakoeline süütu nali mu hollandi sõbra Thomase suust on mu Eesti tuttavate seas päris populaarne. Võib vist seega hermeneutilised harjutused vahele jätta ja järeldada, et ka kohalike meelest on Eesti pealinnal ja Prahal mõndagi ühist (minu võrdluse leiad raamatu viimases osas).
Nüüd aga uus väljakutse. Küsimus: „Mis on Eestiga kõige sarnasem riik?“ Paras pähkel, kas pole? Vastaksite te Tšehhi? Tõtt-öelda olen mina ses osas juba aastaid tagasi oma otsuse teinud.
Sloveenia muidugi. Kindlasti mitte Soome. Asi on inimeste loogikas, mentaliteedis ja paljus muus. Soomlased on eestlastest liiga erinevad. Nii nagu näiteks Hispaania ja Portugal on väga erinevad. „Mille poolest siis Eesti Sloveeniaga sarnane on?“ võite küsida. Ühiseks jooneks on näiteks viimase tuhande aasta jooksul kogetud Saksa mõju. See on ilmne. Minge Ljubljanasse ja te näete, et kuigi kesklinn on peale vaadates teistsugune, tuletab linna vaim teile Tallinna vanalinna meelde. Mõlemasse on inimlikkuse mõõde algusest peale sisse planeeritud. Sealne kindlus on nagu Tallinna Toompea ja ainus suurem erinevus on ehk Ljubjanica jõgi.
Võite vastu öelda, et kõrvutan Euroopa üht mägisemat maastikku tasase Eestiga. Minu võrdlus ei põhine aga orograafial, vaid on sügavam ja sisulisem, nagu järgnevates lõikudes loodetavasti näete.
1) Kohalik raha
Euro kasutuseletulek Eestis 1. jaanuarist 2011 meenutab mulle uudiseid ajast, kui Sloveeniast sai 2007. aastal eurotsooni 13. liige. Sloveenia oli esimene postkommunistlik riik, kellel see õnnestus, nagu Eesti on euroalas esimene endine Nõukogude vabariik. Mõlemad kuuluvad nüüd kõrgeimasse rahaliigasse. See on olnud mõlema riigi kinnismõte ja selles peegeldub nende mentaliteet.
2) Läbipaistvus ja finantsid
Üllataval kombel peab enamik välismaalasi Eestit pigem läbipaistvaks ja vähe korrumpeerunud riigiks. Ja sarnaselt Sloveeniaga tunneb Eesti suurimat uhkust oma riigi rahakasutuse distsipliini üle. Mõlemas on olulisteks väärtusteks tagasihoidlikkus ja vähenõudlikkus ning see on neile ka edu toonud.
3) Naabrid
Ei saa olla pelk juhus, et nii väikesed riigid (Sloveenias on ligi 2 miljonit elanikku) on kumbki oma piirkonnas nii kiiresti teistest ette jõudnud. Oluline roll on siin mõlema naabritel. Turism, parimate praktikate jagamine ja välisinvesteeringud. Austria on Sloveenia Soome ja Itaalia tema isiklik Rootsi.
4) B-täht
Balkanid ja Baltimaad – mõlemad algavad B-ga. Ja mõlemad kannavad sarnast taaka: Sloveenia üritab vabaneda Balkani maadega seonduvast negatiivsest konnotatsioonist (korralagedus, kuritegevus, sõda, maffia, islami mõju, kaos, vaesus) ja Eesti ei salli, kui teda Balti riigiks nimetatakse. Tegelikult on mõlemal õigus: Sloveenia võib sama hästi Kesk-Euroopasse lugeda kui Eesti Põhjamaade seltskonda.
5) Nostalgia
See võib küll valus teema olla, aga me kõik teame, et Eestis elab palju inimesi, kes on Nõukogude aja suhtes nostalgilised. Mitte okupatsioonist ei tunta puudust, vaid see nostalgia on seotud toonaste ühiskondlike hüvedega. Sama toimub ka selles endise Jugoslaavia vabariigis: „jugo-nostalgia“ on igapäevane jututeema, kuigi see tuletab mulle alati meelde ka mu sõbra Olegi vastust, kui olin küsinud, kas ta Ukraina NSVd igatseb: „Ei, üldse mitte, aga ma olen sündinud pärast seda…”
6) Vähemused
Suhtarvud on erinevad, samasugust suurt vähemust nagu venelased siin Sloveenias pole. Aga ka Sloveenia puhul kehtib kirjeldus „üks riik, kaks süsteemi“. Ka seal on kaks paralleelset ökosüsteemi, millel on omavahelisi kokkupuutekohti väga vähe. Serblasi ja teisi kirillitsaslaavlasi võib pidada nn Sloveenia venelasteks. Võtke Ljubljanas suvaline takso ja kui sisse istute, näete ise.
7) Identiteet
Kuigi Sloveenias on suurem osa elanikkonnast endiselt katoliiklased, näitab ka seal eestilik ateism tõusutrendi. Tähelepanuväärsem on ehk aga see, et nii eestlaste kui sloveenide identiteedi kujunemine on toimunud enam-vähem samas rütmis: mõlemad rahvad on eksisteerinud üle tuhande aasta, ehkki riigi loomise idee tekkis mõlemal pool alles 19. sajandi keskpaigas. Nii nagu Eestis, sai see ka Sloveenias tegelikkuseks 1918. aastal, kuigi ainult lühikeseks perioodiks. Uuesti saavutati iseseisvus mõlemas alles 1991. aastal.
8) Lääne-ihalus
Sloveenidele on Läände saamise mõte obsessioon. On neid, kes fännavad ladina kultuuriruumi, ja on neid, kes germaani oma. Seda on näha pisiasjades, nagu kas või inimeste riietumisstiil. Või istumise all olev auto. Ka eestlased võib laias laastus kahte nähtamatu piiriga leeri jagada: siirdutakse kas anglosaksi kultuuriruumi („Marita läheb Austraaliasse!“) või valitakse Skandinaavia mudel („Marek sai Stockholmis töö!“). 9) Kaubandus
Sloveenia sõltub oluliselt kaubavahetusest, peamisteks suundadeks on Saksamaa, Austria, Itaalia ja Prantsusmaa. Üleilmne majanduslangus viis Sloveenia kriisis kõige enam kannatanute pingereas Balti riikide ja Soome järele (Sloveenia SKT kahanes peaaegu 8 % võrra).
9) Sport
Nende jalgpallimeeskond on Eesti omast võrreldamatult palju parem. Aga sloveenid valdavad kahte keelt, mida teab ka enamik eestlasi: suusatamine ja korvpall.
10) Jne
Jah, võiksin jätkata külalislahkuse, jonnakuse ja hea kohanemisvõimega. Need argumendid kehtivad aga enamiku Euroopa väikeriikide puhul.
Millise lemmikriigi olete teie endale kodustanud?
Olime oma hommikukohvi Kalamaja kohvikus juba peaaegu lõpetanud, kui Kris üllatas mind lausega: „Eesti strateegiline prioriteet 2018. aastaks on avatud riik.“ Tunnistan, et sellist teemat kuulsin esimest korda. „Avatud? Mida sa sellega silmas pead?“ uurisin ja käisin välja pähe tulnud variandid: „Avada riik Soomele ja Skandinaaviale? Euroopa Liidule?“
Krisi näole libises muie ja ta kordas: „Ei-ei, ma tahan öelda, et Eesti peab ennast kogu maailmale avama.“
Sügasin kukalt. Siit ja sealt. „Ei no, Kris… Seda nimetatakse soovmõtlemiseks: kas sa tõesti kujutad ette, et eestlased lepivad sellega, et siia hakkab igasugu rahvusest inimesi teistelt mandritelt tulema? Igasugust värvi…“ Taipasin aga peagi, et olin ise vales suunas mõelnud. Maailmale avanemine ei tähenda ju tingimata eksootilistest regioonidest pärit rahvaste massilist immigratsiooni.
Ja nii oligi, Kris tahtis sellega öelda hoopis seda, et eestlased peavad lõpuks ometi hakkama globaalselt mõtlema. Ja veel olulisem: nad peavad hakkama ka vastavaid sidemeid looma.
Eesti
